1940. aastal peale Eesti okupeerimist N. Liidu poolt alustab siin tegutsemist kõikvõimas NKVD. Üksteise järel hakkab inimesi kaduma teadmatusse. 19. juulil arreteeritakse sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. 24. juulil endine peaminister Kaarel Eenpalu. 30. juulil president Konstantin Päts. Ja Johan Pitka mõistab, et viivitus või vale samm tähendanuks talle surma. Ühel augustipäeval ta lahkub kodust ja põgeneb Soome. Kohe hakkabki teda otsima NKVD, kuid hilinenult.

Juba palju varem oli Pitka näinud Eestile ainukest päästvat võimalust Soome-Eesti liidus. Kuid siis ei leidnud tema idee kandepinda. Soome poolel oldi arvamusel, et kasu sellisest lepingust saab vaid Eesti, mitte aga Soome. Jõudnud nüüd Soome, otsustab Pitka tuha all hõõguva tule taas lõkkele puhuda. Ta koostab
Soome - Eesti uniooni projekti, mille ta 29. novembril 1941 Soome presidendile Risto Rytile üle annab. Pitka kinnitab, et eesti rahva loomulik soov on luua kahe maa riiklik ühendus, mis tugineks vennalikule võrdsusele ja mille alustalaks oleks ühine riigipea, sõjavägede ülemjuhataja, ühine välispoliitika ja riigikaitse.

Kuid see Pitka plaan purunes. Kuna Eesti oli sel ajal sakslaste poolt okupeeritud ja Saksamaa Soomega liitlaslikes suhetes, ei toetanud Soome valitsus Pitka plaani. Soome välisminister R. Witting teatas üsna ühemõtteliselt, et kuna Soome laht on pool aastat jääs, siis ei suuda Soome Eestit vaenlase rünnakute eest kaitsta. Pealegi olevat kahe rahva loomus ja mõttelaad liialt erinevad, et neid üheks rahvaks kokku liita.

Eesti-Soome ühisriigi mõtet on väljendanud ka Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts.

----------------
Eesti-Soome liitriigi idee

Eesti Vabariigi saadiku Aleksander Warma mälestuste üks peatükk kannab nimetust K. Pätsi testament. A. Warma kirjutab, et olles 1941. a. septembris Helsingis, kohtus ta seal Soome välisministeeriumi saadiku Hynnineniga, kes näitas talle üht kirja, milles Warama tundis ära president Konstantin Pätsi käekirja. Selle kirja oli Hynninenile toonud K.Pätsi adjudandi abikaasa sama päeva hommikul, mil K.Päts Venemaale küüditati. Selles kirjas, millest A.Warma oli palunud endale lasta teha koopia, on kirjas president K.Pätsi soov Eesti-Soome tuleviku kohta. Kirja sisu oli järgmine:

“ Alused, millele tuleks Uus-Euroopa ülesehitamisel Eesti riiklik ülesehitus rajada:

Eestil tuleks liitriigina Soomega ühineda.
Mõlemal riigil oleks ühine riigipea, hõlpsam oleks see teostada, kui selleks ühine kuningas oleks.
Ühised asutused oleksid riigikaitseks, välispoliitika juhtimiseks, ühine majanduspoliitika ja raha, ühised seadused mitmel majandus- ja sotsiaalalal (vekslid, konkursi, panganduse, kinnituse ja teistel aladel).
Keskkoolides korraldatakse rahuldavalt mõlema riigi keele õppimist.
Seadusandluse ja valitsemise asutused töötaksid igas riigis nende põhiseaduses ettenähtud alustel, kuid ühiste küsimuste lahendamiseks astuksid kokku seaduseandlised delegatsioonid ( sarnaselt endise Austria-Ungari korrale).
Kohtud töötaksid igas riigis eraldi, sest tsiviil- ja kriminaalseadused on mõlemal pool eraldi välja kujunenud.
Mõlema riigi piirid tulevad nii parandada, et piiritagused soome sugu kodanikud satuksid kas Soome või Eesti aladele, või võiksid sinna ümber asuda ( meil võiksid Petseri venelased segavaldades ja Narva -tagustes valdades Venemaale ümber asuda ja nende asemel Ingeri hõimud tulla, Soomes peaks see laiemas ulatuses Karjalas aset leidma).
Liidu-riigi teostamine nõuaks mõlema poole põhiseaduse (mitte muidugi Eesti Sotsialistliku Vabariigi oma) uuesti läbivaatamist ja täiendamist suurel määral aga sel korral, kui mõlemad riigid asuksid monarhilise konstitutsiooni alusele. Põhiseaduse üksteisele lähenemine peaks sündima mõlema riigi vastastikusel nõusolekul ja heakskiitmisel.
Kõik see tuleks päevakorrale siis, kui Euroopa võitjariigid oma vaheleastumisega võtaksid Balti mere äärsete riikide kindlustamise oma ülesehitamise kavasse ja seda tarbekorral ka oma jõuga toetaksid. Selleks peaks aga meil teada olema, mis sooviksid kohalikud rahvad ise oma tuleviku kohta.
Möödaminnes võiks tähendada, et Läti ja Leedu liitmine Poolaga ka nende seljatagust kindlustaks ja Poolale tee mere äärde avaks.”

A.Warama mainib, et Hynninen oli näidanud K.Pätsi kirja Soome välisministrile, prof. Louhivuorile, peadirektor Honkajuurile ja endisele välisministri Hackzellile. Nende arvates tulnuks anda see küsimus Soome mõjukatele ringkondadele arutamiseks, et selle mõttega harjuda.

Eestlastele pole see mõte uus, sest Eesti-Soome liitriigi küsimusest räägiti juba 1920. aastal. Siis ei leidnud see küsimus teisel pool Soome lahte küllaldlast vastukaja.
-------------

Pidi olema väga palju sisemist jõudu, et saadud hoopide järel püsti jääda. Johan Pitkal seda oli. Kodumaa kaitsmise mõte ei läinud tal Soomes olles kordagi peast. Ta püüdis astuda isegi reavõitlejana "soomepoiste" ridadesse, kuid vanuse tõttu keelduti teda sinna võtmast. Kuid siis jõudis kätte Eestile otsustav aasta 1944 ja Pitka naases tagasi Eestisse.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 22. 07. 2005. 16:05