Võitlus eestlaste õiguste eest

Oma abilisteks lehe toimetamisel kutsus Päts rea noori abilisi, nende hulgas kirjanikud Eduard Vilde ja E. H. Tammsaare,kes hiljem edendasid Eesti elus silmapaistvat osa.Uus ajaleht Teataja ilmus 1901. aasta lõpul. Selle ilmumine mõjus värske tuulepuhanguna tolleaegses kopitunud õhkkonna. Peamist rõhku pani ajaleht rahva elujärje parandamisele. Kuid samas algas äge „sulesõda” Tallinna ja Tartu vahel, kus Tartu aatemehed alustasid oma Postimehes sõjakäikuTeataja majandusmeeste vastu.

Pätsi Teataja populaarsust see aga ei vähendanudja ajaleht jätkas ägedat võitlust sakslaste eesõiguste vastu, püüdes kohalike linna omavalitsuste juhtimist allutada eestlastele.1904. a. linnavolikogu valimistel saavutas eesti-veneblokk ülekaaluka võidu ja 60 kohast saadi 48 kohta. See oli suur rahvuslik võit, mida pühitseti üle kogu maa. Tallinna eeskujule järgnesid varsti ka teised Eesti linnad. 1905. a. valiti K. Päts Tallinna abilinnapeaks ja juhtis samal ajal ka linna volikogu.

Pätsi võitlus eesti rahva eluõiguste eest jõudis tulipunkti 1905. aastal, kui ta organiseeris valdade poolt märgukirjade saatmise Venemaa siseministrile, nõudes vabade valimiste teel rahvasaadikute kokkukutsumist, kodanikele vabaduste kindlustamist, Eesti- ja Põhja-Liivimaa ühendamist üheks kubermanguks ning suuremaid õigusi eesti keelele.

See Pätsi rahvuslik võitlus ei jäänud Vene ametivõimudele muidugi märkamata ja kui 1905. a. lõpul algas Venemaal revolutsiooniliste liikumiste mahasurumine, andis kindral-kubernerkäsu Pätsi arreteerimiseks. Kuid Pätsil õnnestus oodatava sõjakohtu eest põgeneda ja ta mõisteti surma tagaselja.

Konstantin Päts koos abikaasa Helmaga (neiuna Peedi)

1901. aastal abiellus Konstantin Päts Pärnus neiu Helma (Vilhemine) Peediga. Pätsi maapakkuminekul jäi abikaasa koos esimese poja Leoga Eestisse. Tema teine poeg sündis maapaos oleku ajal.

Esimesed paar aastat elas Päts Šveitsis, kus ta uuris maa- ja sotsiaalküsimusi, töötas välja esimese Eesti autonoomia eelnõu ja tegi kaastööd vabameelsetele Peterburi ajalehtedele. Hiljem asus Päts elama Soome, Ollilasse, kuhu tuli ka tema perekond. Soomes valmis tal mituraamatu käsikirja, pidades samaaegselt tihedat sidet Tallinna jäänud poliitiliste sõpradega. Pätsi eestvedamisel hakkasid Peterburi eestlased välja andma eestikeelset ajalehte, olles ise selle põrandaalune toimetaja. 1910. aastal, kui olukord paranes tuli Päts tagasi Tallinna, kus ta mõisteti üheks aastaks kindlusvangistusse, mille ta Peterburi Krestõi vanglas ära istus.Enne vanglasse minekut saatis ta oma abikaasa Šveitsi ravile, kelle kopsuhaigus oli võtnud ohtliku pöörde. Vanglas oleku ajal abikaasa suri ja tema matustele Päts ei pääsenud.

1911. aastal tuli Päts tagasi Tallinna, kus ta jätkas tööd 1905. aastal suletud ajalehe Teataja järglase Tallinna Teataja toimetajana.1917. aastal, kui tsaari võim Venemaal lõplikult kokku varises, sai Pätsil selgeks, et on saabunud aeg, kus tuleb kiiresti tegutseda ning kasutada kõiki võimalusi, et rebida Eesti Venemaa küljest lahti. Ta kutsus Tallinna kokku kõigi Eesti seltside esindajad kes moodustasid Eesti Liidu, mis võttis endale kuni rahvaesinduse loomiseni eesti rahva huvide kaitsmise Venemaa keskvalitsuse ees.

Seejärel töötas Päts välja maaomavalitsuste korraldamise seaduse eelnõu, mille Vene valitsus 1917. aastal ka kinnitas. See oli esimene suur võit, sest selle seadusega loodi ajutine maanõukogu (Maapäev), mis omas edaspidises võitluses Eesti iseseisvuse saavutamisel väga suurt rolli. Sama aasta juuniskutsus Päts kokku Eesti rahvuskongressi, kus määrati kindlaks Eesti poliitilised sihtjooned ja rahvusliku võitluse edaspidine taktika.

Samal aastal kutsus Päts kokku Eesti sõjaväelaste kongressi, kus ta valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks ja tõstatas üles Eesti rahvusväeosade loomise mõtte. Siitpeale hakkas tsaariarmees teeninud eestlasi massiliselt Eestisse tulema ja 1917. aasta detsembris oli moodustatud juba esimene Eesti rahvuslik diviis.

1917. a. aasta sügisel valiti Päts Eesti Maavalitsuse esimeheks. Kuid siis haarasid Eestis võimu enamlased ja Päts pandi kahel korral vangi, mille järel ta kadus põranda alla. Vene riigi pidev lagunemise tingimustes tuli Päts ja teised juhtivad tegelased otsusele, et Eesti ainsaks teeks saab olla Venemaast lahku löömine. Seda sundis tegema ka Saksa vägede lähenemine, kes valmistusid Eestit okupeerima.

19. veebruaril 1918 tuli salaja kokku enamlaste poolt laiali saadetud Maapäeva vanematekogu, kes valis kolmeliikmelise päästekomitee koosseisus, Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 24. veebruaril, vaid päev enne Saksa vägede jõudmist Tallinna, kuulutas Päästekomitee välja Eesti iseseisvuse. Saksa okupatsioonivõimud vangistasid Pätsi ja saatsid ta Kuramaale Friedrichhofi laagrisse ja hiljem Poolasse. Vangilaagrist pääses Päts Saksamaal alanud revolutsiooni ja Baltimaades Saksa okupatsiooni kokkuvarisemise tõttu.

Alates 1918. aastast oli K. Päts Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaminister ning sise- ja sõjaminister ning aastatel 1922-1923 esimese Riigikogu esimees. 1917-1919 aastal oli K. Päts Maanõukogu- ja 1919-1920 aastal Asutava Kogu liige.

1934. a. kuulutas K. Päts välja kaitseseisukorra ja likvideeris erakonnad. Algas n.n. "vaikiv ajastu", mille käigus kehtestati Eestis poolautoritaarne riigikord. 1936. aasta rahvahääletuse tulemusena loodud Rahvuskogu võttis 1937.a. vastu uue põhiseaduse. 1938. aastal valiti Konstantin Päts Eesti Vabariigi presidendiks.

printerisõbralik versioon esita küsimus