Vaenutegevus oli küll alanud, kuid ametlikult veel sõjaseisukorras ei oldud. Küll aga veendusid mõlemad pooled, et tegemist on tugevate vastastega. Meie poolel sai selgeks, et olemasolevatest vägedest vaenlase tõrjumiseks ei piisa.

Landeswehr leidis, et ülesande täitmiseks tuleb juurde tuua puhtsaksa vägesid. Kuid see samm oli vaja poliitiliselt ette valmistada ja selleks vajati aega. Liitriikide nõudel ei tohtinud Saksa väed Läti siseasjadesse segada ega tulla põhja poole Väina jõge. Kuid Niedra valitsus andis major Fletcherile Läti riigi kodakonsuse ja palkas Rauddiviisi kaheks nädalaks Läti teenistusse. Nüüd ei saanud liitlased enam vahele segada.

Pärast Landeswehriga toimunud relvakonflikte informeeris ülemjuhataja Laidoner admiral Cowani kaudu liitlasi ja palus, et liitlased nõuaksid sakslaste lahkumist Riiast ja kogu Kuramaalt, kuna vastasel korral on Eesti väed sunnitud katkestama pealetungi enamlastele Dünaburgi juures. Et mitte nõrgestada punavägede vastas olevaid vägesid, püüdsid liitlased nüüd sõjategevust Landeswehri vastu ära hoida läbirääkimiste teel, mis toimus Võnnus. Liitlaste esindaja sõitsid sinna Ameerika poolt kolonelid E.J. Dawley ja W. Green. Prantsusmaa poolt kolonel R. Hurstel ja Inglismaa poolt kolonel Tallens. Landeswehri esindasid selle juhataja major A. Fletscher, staabiülem kapten G. von Dolma, mereväekapten parun Taube, rittmeister von Jena ja Niedra valitsuse sõjaminister dr. Wankin.

Sellel nõupidamisel, asudes erapooletule seisukohale, leidsid liitlaste esindajad, et Eesti vägede ja Landeswehri vahel aset leidnud relvakonfliktid olid toimunud vaid arusaamatuse tõttu. Samas esitas major Fletscher Niedra valitsuse nimel nõudmise, et Eesti väed evakueeruksid Lätist kuni keelepiirini ja Põhj-Läti antagu Niedra vägede, s.o. Rauddiviisi alluvusse. Edasisel arutelul liitlaste esindajad sisuliselt nõustusid Landeswehri ettepanekuga.

Samal ajal saabus rahukonverentsi volinikuna Tallinna kindralleitnant sir Hubert de la Poer Gough, kes oli määratud liitlasriikide sõjamissiooni esindajaks Baltimaades ja esitas järgmisel kohtumisel Landeswehri esindajatega neile järgmised nõudmised:

Haavunud von der Goltz lükkas need nõudmised aga tagasi, väites, et sir Hubert ei olevat temale, saksa kindralile, mingi käskude jagaja. 17. juunil esitas Fletscher Eestile ultimaatumi, nõudes Eesti vägede lahkumist Põhja-Lätist, lubades oodata vastust 18. juuni kella 22.00-ni. Vastasel korral lubas lõpetada vaherahu 19. juunil.

Sõda Landeswehriga oli möödapääsematu ja ülemjuhataja andis meie vägedele käsu: Meie sõjategevust ei alusta. Kui Landeswehr aga seda teeb, siis vastata talle sõjalise jõuga ja Põhja-Lätti teda mitte lasta.