Kooliõpilased Eesti Vabadussõjas

Hoolimata tugevast venestuspoliitikast enne Esimest Maailmasõda ja sõja ajal, valitses eesti õppiva noorsoo hulgas, nii keskkoolides kui Tartu Ülikoolis tugev rahvuslik vaim. Oma rahvuslike huvide väljendamiseks kasutasid õppivad noored neile omase leidlikkusega ära kõik võimalikud teed ja abinõud. Paljudes gümnaasiumides ja teistes õppeasutustes tekkisid illegaalsed põrandaalused õpilasorganisatsioonid, kes püüdsid arendada ja süvendada rahvuslikku mõtlemisviisija kaasata õpilasi sellel alal tegutsema. Ülikoolis tegutsesidselles suunas eesti üliõpilasorganisatsioonid.

1917. aastal Venemaal toimunud revolutsiooni tegid meie gümnaasiumide õpilasedja üliõpilasedkaasa suure aktiivsusega. Noorusele omase aktiivsuse ja optimismiga olid nad kogu oma jõua valmis toetama ja kaitsmaEesti rahvusriigi teostamise põhimõtteid.

Palju õpilasi ja üliõpilasi astus vabatahtlikult võitlejate ridadesse eesti rahvuslike sõjaliste jõudude moodustamisel. Linnades, kus õpilasi oli rohkem, moodustati eraldi kooliõpilaste väeüksused. Mujal astusid õpilased seal formeeritavatesse väeosadesse.

Tallinnas algas õpilaste illegaalne organiseerimine võimlemisõpetaja A. Õunapuu ja P. Kanni eestvedamisel juba 1917. aastal. Enamus neist tegid aktiivselt kaasa enne Saksa okupatsioonivägede tulekut enamlaste võimu kukutamisele pealinnas, aidates sellega kaasa Eesti riikliku iseseisvuse teostamisele. Keskkooliõpilastepõrandaalune organisatsioon jätkas tegutsemist ka Saksa okupatsiooni ajal.

11. novembril 1918, kui tegevust alustas Ajutine valitsus, astus Tallinnas otsekohe Kaitseliitu 200 kooliõpilast, asudes linna tänavatel korda pidama. Kui sõjaline olukord Narvas ohtlikuks kujunes, saadeti koos teiste väeosadega sinna ka 81 kooliõpilast, kes alates 28. novembrist tegid kaasa seal puhkenud lahingud. Kooliõpilased olid viimased, kes pidasid lahinguid Narva jõe idakaldal, ja tulid linna alles siis, kui purustati sillad Narva jõel. Osa kooliõpilasi jäidki Narvas asunud 4. polgu koosseisu, tehes koos sellega kaasa kõik hilisemad taandumislahingud.

Kui sõjategevus kandus Narva alt sisemaale, muutu rahva meeleolu enamlaste kihutustöö tulemusel Tallinnas ärevaks. Julgeoleku tagamiseks linnas oli vaja kindlameelset väeosa ja 15. detsembril 1918 asutati pea- ja sõjaministri K. Pätsi korraldusel selleks kooliõpilaste rood, kuhu olid kohustatud astuma kõigi gümnaasiumide kolme ja kaubanduskoolide kahe viimase klassi õpilased, aga samuti kõik tehnika-, põllutöö- ja kunstikoolide õpilased.Rood allutati sisekaitse ülemale kindral E. Põdderile. Roodus oli formeerimise hetkel ligi 300 õppursõdurit. 23. jaanuariks 1919 oli roodus juba üle 400 õpilase ja sisekaitse ülema korraldusel moodustati sellest Tallinna kooliõpilaste pataljon. Pataljoni ülemaks määrati alamaleitnant E. Leithammel.

Alates 8. aprillist 1919 muudeti pataljon iseseisvaks väeosaks.Pataljoni koosseisus oli kolm laskurroodu, kuulipilduja- ja töökomando ning orkester. Hiljem täiendati pataljoni veel õppekomandoga, mis tegeles ohvitseride ettevalmistamisega.

Õppursõdureid nimetati pataljonis juuniorideks.Tallinnas asudes oli õpilastel võimaldatud osavõtt koolitööst.

Lahingutegevusest võtsid Tallinna kooliõpilased-juuniorid vabatahtlikena osa rindel võidelnud väeosade koosseisus.Nii oli soomusrongil nr. 2 nelikümmend, soomusrongil nr. 3 kaheksakümmend ja meredessant- pataljonis kaheksakümmend õppursõdurit. Rohkesti teenis juuniore rindel 4. jalaväepolgu koosseisus. Pikemat aega rindel olnud õppursõdurid vahetati aeg-ajalt pataljonist uute vabatahtlikega.

Õppursõdurite peamiseks ülesandeks oli siiski sisemise julgeoleku kindlustamine Tallinnas. 17. ja 26. detsembril 1918 ja 1. mail 1919 Tallinnas toimunud meeleavalduste ajal näitasid õppursõdurid üles suurt meelekindlust ja nende tegutsemist hinnati kõrgelt.

Kokku käis Tallinna pataljonist läbi umbes 1000 juuniori. Neist võttis lahingutegevusest osa 300 õpilast. Lahingutes langes 25 juuniori ja kaks pataljoni ohvitseri.

Tartusosalesid relvastatud õliõpilased ja kooliõpilased aktiivselt enamlaste võimu kukutamisel enne Saksa okupatsioonivägede tulekut veebruaris 1918. Sama aasta sügisel algas kooliõpilaste astumine kaitseliitu, milline otsus tehti 12. novembril. Algul astusid kooliõpilased linna kaitseliitu. Hiljem organiseerisid Treffneri gümnaasiumi ja Kommertskooli õpilased oma õpetajate-ohvitseride juhtimisel mõlemasse kooli eraldi kaitseliidu salgad. Õpilaste relvadeks olid algul kodust kaasa toodud, Saksa okupatsiooni ajal ära peidetud püssid, mida kasutati õppevahendina relvade materiaalosa tundmaõppimiseks. Novembri lõpul varustati kõik õpilased-kaitseliitlased Kaitseliidult saadud relvadega.

Õpilaste salku kasutati linna korravalves, väejooksikute püüdmiseks ja peidetud relvade otsimisel kohalike enamlaste juures. 8. detsembril 1918 desarmeeris üks Treffneri gümnaasiumi õpilaste patrull rindelt omavoliliselt lahkunud ja Tartu tulnud Vene valgete Põhjakorpuse salga, võttes venelastelt ära mitu kuulipildujat, hulga püsse ja laskemoona. Vahetult enne Tartu mahajätmist meie vägede pooltastusid õpilased-kaitseliitlased võitlusse rüüstajatega.

Tartust lahkusid õppursõdurid 21. detsembri varahommikul koosa Tartu linna – ja maakonna kaitseliiduga. 22 Treffneri gümnaasiumi õpilast astus järgmisel päeval vabatahtlikult leitnant Kuperjanovi salka, kus tegid kaasa kõik lahingud kuni 1919. aasta kevadeni. Enamik Tartust lahkunud õpilasi taandus üle Põltsamaa Viljandisse, kus Tartu kaitseliidu ülemaks määratud alamleitnant Kaarel Einbundi 1) juhatusel formeeriti 2-rooduline Tartu vabatahtlike pataljon. Pataljoni 1. roodu kuulusid Treffneri gümnaasiumi ja 2. roodu Kommertskooli õpilased. Töörood moodustati Tartust kaasa tulnud haritlastest. 1919. aasta jaanuari algul oli pataljonis 220 meest. 6. jaanuaril võttis pataljoni 1. rood koos 3. polgu osadega osa lahingust Kärstna mõisa juures.

1919. aasta 13. jaanuaril alustas pataljon pealetungi piki Võrtsjärve idakallast, vallutades 16. jaanuaril Rannu mõisa, kus kandis esimesi kaotusi. Järgnenud päevadel toimusid lahingud Valguta lähistel. Sinna toodi täienduseks veel 3. rood umbes 30 vabatahtlikuga, kellest enamus olid Tartu õpilased ja üliõpilased. Jaanuarikuu lõpul oli pataljonis juba umbes 400 meest.

Võideldes vaenlase ülekaalukate jõudude vastu Valguta, Rõngu, Pikasilla ja Hummuli juures, osutus koolipoistest vabatahtlike pataljoni tegevus üldiselt edukaks.Eesti vägedepealetungi arenedes puhastas pataljon vaenlastest Võrtsjärve idakalda ja Väike-Emajõe oru. 1. veebruaril jõudis pataljon Valka, mis oli juba teiste eesti väeosade poolt vabastatud. Kaks nädalat kestnud lahingutes langes pataljonis 6 ja said haavata 18 õppursõdurit.

Pärast puhkust Tartus toimunud ümberformeerimist ja täiendamist nimetati pataljon ümber Tartu Kaitsepataljoniks ja kõik õppursõduridkoondati reservroodu.

Mais 1919 formeeriti sõjavägede ülemjuhataja korraldusel Tartu linna ja maakonna kooliõpilastest alamakapten Saali juhtimisel iseseisev väeosa – Tartu Kooliõpilaste Pataljon. Õilased paigutati kasarmusse. Nad said palka ja riigilt toidu, võtsid peale koolitööd osa sõjalistest õppustest ning sise- ja garnisoniõppustest. Pataljonis oli ka oma õppekomando, kus valmistati õppursõdureist allohvitsere, kellest oli väeosades algul suur puudus. Meeste arv pataljonis oli tõusnud 1000 mehenija lühikese ajaga kujunespataljon ustavaks ja distsiplineeritud väeosaks, keda võidi vajaduse korral rakendada sõjategevusse.

1919. a. augustikuu keskel, kui Nõukogude Vene väed alustasid jõulist pealetungi Pihkvale, ähvardades löögiga pikki Velikaja jõge lõunast põhja ära lõigata meie Pihkvast ida pool asunud väeosad, saadeti Tartu Kooliõpilaste Pataljoni kolm roodu lõuna pool Pihkvat asunud meie vägede toetuseks. 19. augustil pidasid need roodud diviisiülema H. Kubbo juhtimisel Velikaja jõe kallastel, Štšepsi ja Filatova Gora juures, ägedaid lahinguid. Pidades kuni 24. augustini ägedaid lahinguid vaenlase ülekaalukate jõudude vastu, kandsid õppursõdurid suuri kaotusi. Kooliõpilastest sai surma 11 ja haavata 20 meest. Kooliõpilaste roodude tegevusega tõkestati vaenlase edasitung, millega kergendati meie vägede tagasitõmbumist Pihkva juurest. Peale neid lahinguid viidi roodud Tartu tagasi ja hiljem ei tekkinud enam vajadust nende rakendamist sõjategevusse.

Viljandi ja Pärnu koolide õpilased astusid kohalikku kaitseliitu 1918. aasta novembris. Alguses õpilastest eriväeosi ei moodustatud. Mitmete väeosade formeerimiselmaakonna- linnades, asus osa kooliõpilasi teenima neisse väeosadesse. Nii astus 1919. aasta jaanuari algul Viljandi skautide üksusesse umbes 50 õpilast, kes ka kohe koos väeosaga rindele saadeti ja Karksi-Nuia vallutamisest osa võtsid.Need õpilased tegid koos skautide üksusega kaasa kõik kevad-talve lahingud.

Umbes 40 Viljandi kooliõpilast läks kaitseliidust Viljandi kaitsepataljoni ja saadeti leitnant J. Hollandi juhtimisel rindele Tarvastu-Mustla rajooni, kus võitlesid koosa kaitsepataljoniga kuni veebruarikuu lõpuni, mil nad Viljandisse tagasi tulid.

Alates 1919. aasta aprilli lõpust võtsid 6. polgu koosseisus lahingutest osa 74 Põltsamaa reaalgümnaasiumi õpilast, tehes kaasa lahingud Landeswehri vastu.

Pärnus astus 1918. aasta algul kaitseliitu umbes 100 kooliõpilast, kes võtsid aktiivselt osa kodukaitse tegevusest. Jaanuari algul siirdus kaitseliidust 30 õpilast erirühmana 6. polgu 2. roodu, kus võtsid osa kõigist lahingutest enamlaste ja Landeswehri vastu.

Mais 1919 koondati kõik Viljandi ja Pärnu maakondade kooliõpilased eriroodudesse. Kuna nii Viljandis kui Pärnus moodustatud rood ei suutnud vastu võtta kõiki kooliõpilasi, moodustati neist Viljandi-Pärnu kooliõpilaste pataljon. Viljandis moodustati mobilisatsiooni alla kuulunud kooliõpilastest 1. ja 2. rood ning mobilisatsiooni alla mittekuulunud õpilastest 4. rood. Pärnus formeeriti 3. rood ja selle juurde mobilisatsiooni alla mittekuulunutest eraldi rühmad. Väeosa asus seega kahes linnas ja nimetati seepärast Viljandi-Pärnu Kooliõpilaste pataljoniks.

Lahingutegevusestvõttis 6. polgu kooseisus osa pataljoni 1. rood, kus oli umbes 130 meest.Rood oli lahingutes Roopa alevi juures ja kaitses 22. juunil vapralt Stolbeni mõisa Landeswehri rünnakute vastu, lüües koos 6. polgu osadega tagasi kõik vaenlase katsed, vallutada mõis tugeva suurtükitule toetusel.

Neis lahingus juhtis roodu õppursõdur O. Sassian, kes polnud saanud selleks mitte mingisugust erilist ettevalmistust. Sellest hoolimata täitis ta rooduülema kohustusi eeskuju- likult.

Üldse võttis 6. polgu koosesisus lahingutest osa üle 200 kooliõpilase. Neist langes 9 ja haavata said 49 meest.

1919. aasta teisel poolel Viljandi-Pärnu Kooliõpilaste Pataljon enam rindel lahingutes osa ei võtnud. Sügisel jätkasid õpilased õpnguid koolis, täites samal ajal sise- ja garnisoniteenistuse kohustusi ning võttes osa õppustest.

Virumaa kooliõpilased võtsid Vabadussõja algusest peale aktiivselt osa lahingu- tegevusest. Narvas olid keskkoolide ja gümnaasiumide õpilased juba enamlaste revolutsiooni ja okupatsiooni ajal loonud põrandaaluse organisatsiooni. Okupatsioonivõimu langedes astusid vanemate klasside õpilased rohkearvuliselt kaitseliitu. Narvas registreeritud 150-st kaitseliitlasest olid umbes 100 kooliõpilased. Koos Tallinnast Narva saabunutega võttis 28. novembril 1918 2) Narva lahingutest osa umbes 160 kooliõpilast, võideldes Joala väljal, Kulgul ja Alaküla vastas Narva jõe kaldal.Õhtul alanudtaandumise ajal kaotati side väejuhatusega ja paljud neist sõitsid raudteel Tallinna. Koos 4. polgu osadega taandus Narvast välja umbes 40 – 50 koolipilast, tehes seejärel vapralt kaasa esimesed taandumislahingud, nimetades end “Narva poisteks”. Pärast Rakvere langemist lahkusid õpilased jalatsitepuudumise ja viletsa riietuse tõttu väeosast ja sõitsid Tallinna.

17. detsembril olid “Narva poisid” Tallinnas. Juhuslikult sattusid nad siin Raekoja platsil kohalike enamlaste pooltorganiseeritud meeleavaldajate sekka, kes üritasid neil relvad käest ära võtta. Vägivalla takistamiseks avasid poisid meeleavaldajate pihta tule ja mässajad aeti laiali.

15. jaanuaril läksid “Narva poisid” Tallinnas formeeritava meredessantpataljoni koosseisus Utria alla ja maabusid seal 17. jaanuari õhtul koos soomlastega. Kuna merel puhus tugev tuul ja maabumise tingimused olid kivise ranna tõttu rasked, aitasid koolipoisid, kes tundsid kohalikku ümbrust, dessandil sobiva maabumiskoha leida. Järgmisel päeval olid “Narva poisid” koos soome vabatahtlikega esimesed Narva sissetungijad, pidades seal taanduvate punastega veriseid tänavalahinguid.

Rakvere koolipoisid astusid 1918. aasta sügisel Rakvere kaitseliitu ja ka 5. polgu ridadesse. Osaliselt teenis kooliõpilasi ka Rakveres formeeritavas Viru vabatahtlike roodus. Koolipoisid osalesid ka maakonnas moodustatud kaitseliidu salkades, kus nad mitmel pool lahingutest osa võtsid.

Võrus asus gümnaasiumi võimlemisõpetaja alamkapten F. Vreeman juba Saksa okupatsiooni ajal vanemate klasside õpilaste organiseerimisele. Eesti Ajutise Valitsuse tööle asumisel määrati F. Vreeman Võru linna ja maakonna kaitseliidu ülemaks. Esimesteks ja kõige distsiplineeritumateks kaitseliitlasteks osutusid varem organiseeritud kooliõpilased. Umbes 30 – 40 õpilast astus vabatahtlikult Võrus formeeritavasse 3. polku. Võru kaitseliidu taandumisel linnast jäid osa kooliõpilasi, kes olid läinud koju vanematelt sõjategevusse astumiseks luba küsima, teistest maha.

1919. aasta jaanuari algul määrati F. Vreeman 2. diviisi staabi komandandiks. Komandandi roodu tuli ka üle 100 tema poolt varem organiseeritud kooliõpilase. Märtsis, kui vaenlane oli alustanud Võrule lõuna poolt ägedat pealetungi, sai alamkapten Vreeman diviisiülemaltloa, minna oma roodu vabatahtlikega Võru rindele. Nursi-Sänna ja Rõuge-Viitina suunal 20. kuni 23. märtsini peetud lahingud olid vabatahtlikest koolipoistele edukad, kandes samal ajal ka kaotusi. Langes alamkapten Vreeman ja kaks õppursõdurit. Kaks ohvitseri ja kuus õppursõdurit said haavata.

Peale lühikest puhkust saadeti rood uuesti rindele, kus nad vahetasid Pangevitsa juures välja soome Põhja Poegade pataljoni.

Aprilli lõpul, kui vaenlane ähvardas vallutada Võru ja oli juba tunginud Võru raudteejaamani, saadeti 2. diviisi staabi komandandi rood koos Tartu koolipoiste reservrooduga uuesti rindele. Rood võttis osa raskeist lahinguist Kasaritsa piirkonnas, kus vaenlane tagasi löödi.

Tartu Koolipoiste Pataljoni formeerimisega koondusid sinna ka Võru õppursõdurid, moodustades Võru õppurite roodu. Sügisel, kui algas koolitöö, viidi rood tagasi Võrru, et võimaldada õpilastel jätkata õppetööd.

Järvamaa kooliõpilased organiseerusid kahes keskuses – Paides ja Türil. Mõlemas kohas moodustasid kooliõpilased kohaliku kaitseliidu asutamisel selle kindlameelsema ja aktiivsema osa. Kui vaenlane 1918. aasta jõulude eel jõudis Paide lähedusse, kaitses linnas korda 40-ne meheline õppurite rühm. Türilt saabunud 40-ne mehelise õppurite rühmaga astuti koos vaenlase vastu. Hiljem ühinesid mõlemad rühmad Järvamaa kaitsepataljoni 5. rooduga, mille koosseisus võtsid kuni aprilli lõpuni osa lahingutest. Neis lahinguis langes kaks ja said haavata kaks õppursõdurit. Hiljem läks osa kooliõpilasi Tartu ja Viljandi kooliõpilaste pataljonidesse.Osa jätkas tegevust7. polgu koosseisus rindel.

Sügisel 1919 pani sõjavägede ülemjuhataja kooliõpilaste organiseerimise alal maksma kindla korra. Õpilastest, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla, kuid tegutsesid kaitseliidus, formeeriti igas maakonnas kaitseliidu ülema korraldusel üks kooliõpilaste rood. Tallinnas, Tartus ja Viljandis aga formeeriti kooliõpilaste pataljonid. Neil õppursõduritel oli lubatud elada oma kodudes ja käia koolis ning igal laupäeval käia sõjalistel õppustel.

Mobilisatsiooni alla kuuluvaist kooliõpilastest (alates 16 eluaastast) aga formeeriti eriroodud Tallinna tagavarapolgu 1., 2. ja 3. pataljoni ning Soomusrongide diviisi tagavarapataljoni juurde. Õppursõdurid paigutati kasarmutesse, kus toimus väljaõpe õppekomando kavade järgi, võimaldades neil samal ajal võtta osa koolitööst.

Kokkuvõte

Nagu eelnevast nähtub, täitis eesti õppiv noorsugu Vabadussõja rasketes võitlustesväärikalt oma kohustust rahva ja riigi ees. Olukorras, kus vaenlase ähvardava kallaletungi tõkestamiseks vajati julgeid ja kindlameelseid sõjamehi, olid meie õpilased ja üliõpilased nende esimeste hulgas, kes suure ohvrimeelsusega järgisid kodumaa kutsele. Vabatahtlikena sõjaväe ja kaitseliidu ridadesse astudes aitasid õppursõdurid tõhusalt kaasa meie relvastatud jõudude kiirele organiseerimisele. Õppursõdurite panust hindas Vabariigi valitsus kõrgelt, andes 2060-le neist tasuta õppimisvõimaluse kuni ülikooli lõpetamiseni.

Eesti noorsoo vaprus ja meelekindlus Vabadussõjas kandus jäädava pärandusena edasi ka järgnevatesse põlvkondadesse. Ka Teise maailmasõja ajal toimunud Eesti kaitselahingutest võttis osa üle tuhande koolinoortest vabatahtliku ja ligi kolm tuhat mobilisatsiooni alla kuulunud kooliõpilast. Kuid Teise maailmasõja ajaloosündmuste ettevaatliku käsitluse tõttu meil sellest eriti ei räägita.

------------------------
1) Hiljem Eenpalu – Eesti riigitegelane
2) 28. novembril algas kallaletung Narvale

printerisõbralik versioon esita küsimus