Eesti rahvusdiviisi ülemaks

Miks määrati Laidoner 1. Eesti rahvusdiviisi ülemaks, kui samal ajal oli Vene armeest eesti rahvaväkke tulnud 12 polkovnikut, kellel kõigil olnuks auastme järgi eesõigus sellele kohale asuda? Põhjus oli selles, et paraku polnud kellegil neist kõrgemat sõjaväelist haridust. Kõrgemat sõjaväelist haridust, kes olid lõpetanud Nikolai sõjaväeakadeemia, omasid vaid seitse eesti ohvitseri. Neist kolm olid auastmelt kaptenid ja jäid seega kõrvale. Järeljäänud nelja – alampolkovnikute Johan Laidoneri, Jaan Sootsi, Andres Larka ja Jaan Rink’i hulgast oli diviisiülema määramisel kaaluvaks põhjuseks Laidoneri teenimine Läänerinde luureosakonna ülema asetäitjana. See aga andis lisaks sõjaväelikule nägemusele veel poliitilise dimensiooni, aga samuti väga vajalikke isiklikke tutvusi Lääneriikide luureteenistuste tippjuhtide hulgas. Sidemeid lääneriikidega aga vajas keset Vene revolutsiooni anarhiat olev Eesti kõige rohkem.

1. jaanuaril 1918 saabub alampolkovnik Johan Laidoner Tallinna ja võtab 5. jaanuaril 1. Eesti diviisi juhtimise üle. Diviisi staabiülemaks saab seni ajutiselt diviisi juhtinud Jaan Soots ja diviisi suurtükiväe ülemaks Andres Larka.

Selleks ajaks oli suurem osa eesti sõdureid Vene armeest kodumaale siirdunud ja vastmoodustatud Eesti diviis kujutas endast päris korralikku armeekorpust. Selle kooseisus oli nelja polguga jalaväebrigaad ja viie patareiga suurtükiväebrigaad. Peale nimetatude veel üks ratsapolk, üks insenerirood ning tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 tuhat sõdurit ning väljaspool diviisi mitmesugustes üksustes ja komandodes veel 250 ohvitseri ja 15 tuhat sõdurit.

Peale selle paiknes Eestis veel Vene väegrupp, mis oli küll üsna laostunud, kuid vaatamata massilisele desrteerumisele oli selles üksuses veel alles üle 200 tuhande mehe. Samuti oli siin Põhja-Lätit ja Lääne-Eesti saari okupeeriv Saksa 8. Armee, mis valmistus edasitungiks Eesti mandrile.

Seega seisis Eesti diviisi vastas 38 võõrast diviisi. Selles keerukas olukorras pidi Eesti rahvusdiviisi ülem oma sõjaliste teadmiste kõrval ilmutama veel ka diplomaatilist tarkust ja poliitilist oskust, et optimaalne lahendus leida. Siin tulid Laidonerile kasuks tema luuretöö kogemused. Vaaginud tekkinud olukord koos Eesti poliitilise juhtkonnaga, lepiti kokku järgmises:

tuleb vältida viimse võimaluseni kokkupõrget Vene armeega;
kui venelased asuvad massiliselt rüüstama ja terroriseerima eest elanikonda, osutada otsustavalt relvastatud vastupanu;
kui Saksa väed alustavad pealetungi, alustada otsekohe võitlust Vene vägedega;
kuulutada enne sakslaste saabumust välja Eesti Vabariik;

Samal ajal oli vaja saada sakslastelt garantii, et need ei käsitleks eesti väeosi Vene armee osana ega sõjavangidena. Juhul, kui sakslased sellist lubadust ei anna, otsustati eesti väeosade sõdurid sakslaste saabudes kodudesse saata. Volitused sakslastega läbirääkimiste pidamiseks sai Eduard Alwer Läänemaalt, kes saavutas vahetult enne sakslaste pealetungi algust nende väejuhatuselt kinnituse, et eesti väeosade erapooletust tunnustatakse.

printerisõbralik versioon esita küsimus