Stuardi järve ääres

Miks just sinna? Kanadas oli sel ajal väga palju asustamata alasid. Tolle aja ajalehed ja ajakirjad olid täis kutseid - tulge Kanadasse. Kanada valitsus tõotas ümberasujatele taevamannat. Asustamata alad oli vaja täita inimestega.

10. märtsil 1924. aastal asub Pitka koos perekonna ja teiste kolonistidega Eestist teele. 4. aprillil jõuavad nad Kanadas tõotatud maale - Fort St. Jamesi väikesse asulasse, kus elas umbes poolsada valget ja pooltuhat indiaanlast. Lähim raudteejaam Vanderhoof oli 40 miili kaugusel. Lähimaks asustusteks olid paar indiaanlaste küla.

Maad võis saada piiramatult ja üpris soodsatel tingimustel, ning Pitka võtab endale 640 aakrit, kusjuures selle eest tasuda tuleb alles viieteist aasta pärast. Ta ehitab maatükile seitsmetoalise maja. Sealjuures väärib imestust tema puutöö oskus. Ka mööbli majja valmistab ta oma kätega. Selle aja kohtab kirjutab admiral Pitka ise, et Kanada ürgmets ja imekaunis Stuarti järv andsid talle tagasi logisema kippuva tervise. Langes närvipinge. Raske füüsiline töö kuivas mäestikuõhus, päike, mis peaaegu kogu aasta paistis, tervendasid. See oli hingelise puhkuse aeg.

Paraku langes Eesti koloonia asutamise aeg Briti Kolumbias kokku majandusliku allakäigu perioodiga kogu maailmas. Kanada dollar devalveerus 50-lt dollarilt 50-le sendile. Valitsuse abiprogrammid kolonistidele kuivasid kokku. Antud lubadusi ei täidetud ja uusasukad jäid võõral maal silmitsi raskustega, mille ületamiseks puudus jõud.

Johan Pitka näitab selles raskes olukorras üles imepärast tahtejõudu. Ta katsetab karjakasvatamisega, kuid piimale ei leita turgu. Ta katsetab lambakasvatamisega, mis samuti ebaõnnestub. Edasi katsetab Pitka vilja kasvatamist. Katsetuse teisel aastal saab ta ülihea saagi, aga vilja pole kuhugi panna. Ta katetab veel mitmel teisel alal, kuid ebaõnn saadab Pitkat, aga samuti kõiki teisi eesti koloniste ka siin.

1929 aastal otsutab Pitka tulla Eestisse, et külastada oma siia jäänud poega Andreast. Nüüd ärkab ka Eesti valitsus ja määrab Pitkale pensioni. Pitka on üllatunud soojast vastuvõtust ja tagasi Kanadasse ta enam ei sõida. Mõne aja pärast saabub kodumaale tagasi kogu tema pere.

Põhjusi, miks Pitka enam Kanadasse tagsi ei läinud, oli mitmeid. Esiteks ebaõnnestumised Stuarti järve ääres, kuid peapõhjuseks oli talle antud pension, mis võimaldas tal nüüd Eestis ära elada. Kuid oli veel üks põhjus.

Ajal, mil Pitka oli Kanadas, algas Eestis vabadussõjalaste liikumine, mille sihiks oli põhiseaduse muutmine riigivõimu tugevdamise eesmärgil. Enne Eestis lahkumist oli Pitka ajalehes "Valve" ägedalt rünnanud valitsevat riigikorda ja nüüd lootsid vabadussõjalased saada admiralilt oma mõtetele toetust. Vapside liikumine vajas auväärset ja rahva hulgas tuntud juhti ja Pitkast saab vabadussõjalaste Keskliidu abiesimees. Selle esimeheks oli kindralmajor Andres Larka, kelle kuulsus ja tuntus Pitkaga võrreldes oli üpris tagasihoidlik.

Kuid üsna varsti hakkab Pitka vapside tegevuses kahtlema. Talle tunduvad vabadussõjalste nõudmised liialt radikaalsed olevat ja 1932. aastal astub ta vapside hulgast välja ja jääb vaid 1931. aastal asutatud Lahinguvendade Klubi esimeheks.

printerisõbralik versioon esita küsimus