Laidoneri ideed ja strateegia

Oma tegevust alustas Laidoner sõjaväe kõrgema juhtimise ümberkujundamisega. Ta rakendas sõjaväe juhtimisel ainujuhtimise pintsiipi, kus ülemjuhataja tööorganiks oli Ülemjuhataja Staap ja vägede operatiivjuhtimise kõrgeimateks lülideks rindejuhatuse funtsioone täitvad diviisistaabid. Sõjaväe efektiivse juhtimisstruktuuri loomine oli Laidoneri üks suurimaid saavutusi Vabadussõja ajal.

Samuti nägi Laidoner vajadust tõsta vägede mobiilsust ja nende löögijõudu. Soomusrongide diiviisi loomisega, kuhu olid koondatud peale soomusrongide ka veel soomusautod ja mobiilne jalavägi, sai ülemjuhataja enda käsutuses mobiilse varu, mida sai edukalt kasutada nii vaenlase rünnakute tagsilöömisel kui vastulöögi andmisel. Siin ennetas Laidoner Lääne-Euroopa arenguid, kus soomusüksusi koos mobiilse jalaväega hakati kasutama alles Teises Maailmasõjas.

Nähes Vabadussõja algul kutsealuste isikoosseisu madalat moraalset taset, kohustas Laidoner looma maakonniti Kaitseliidu baasil vabatahtlikke valikväeosi, mis tõid hiljem sõja käigus olulise pöörde. Hiljem muudeti need tavalisteks löögirügementideks, millede kõrge moraal kandus üle ka sundmobiliseerituile. Nii sündis terve rida kõrge vaimsusega ja oma sümboolikat omavaid valikväeosi. Et see sündis vaid ühe sõja-aasta jooksul, see oli Laidoneri teadliku psühholoogilise töö tulemus.

Väga oluline oli samuti oma Sõjakooli loomine. Tõmmata raskes sõjaolukorras rindelt ja staapidest ära suure hulga vajalikku tööjõudu, see nõudis tõelist perspektiivset mõtlemist ja julgust. Loodud Sõjakooli baasil sai rinne aga juba peagi juurde vajalikku täiendust, mis suurendas kümne protsendi võrra ohvitseride korpust. Samal ajal omandas meie Sõjakool ka lahingulised traditsioonid.

Laidoneri ideeks oli, et Eesti peab aktiivselt sekkuma naabermaade arengutesse. Et säästa meie maad sõjapurustustest, leidis ta otstarbeka olevat kanda sõjategevus võõrale territooriumile. Sel eesmärgil tungisid Eesti väed Vabadussõja ajal sügavale Läti aladele, võimaldades seega astuda tegevusse meile sõbralikul Läti valitsusel. Tungides Loode-Venemaale, abistati meile Punaarmeest vähem ohtlikke vene valgete üksusi. Narva jõe taga olnud Ingerimaast loodi puhvertsoon Narva piirilõigu ette.

Kuna vastloodud eesti rahvaväes oli nii koolituselt ja meelsuselt vähemdemokraatlikke tsaariohvitsere kui ka kiirkoolitusel lipnikeks saanud, kuid demokraatlikemate vaadetega nooremohvitsere, siis kujunes nende sulatamine toimivasse sõjaväelisse süsteemi Laidoneri psühholoogiliseks meistritööks. Samal ajal koosnes reakoosseis suurte sõjakogemustega “vanadest huntidest” ning romantilistest ja isamaalises vaimustuses olevatest noortest, aga samuti töölistest ja talumeestest, kes sageli vastumeelselt käske täitsid ja sõja algul veel lootusrikkalt komuunameeste poole piilusid. Sellest erinevate vaadetega massist tuli luua uus, noore iseseisva rahvusriigi armee.

Laidoner alustas sihikindlalt likvideerima väeosadesse kaasa toodud revolutsioonilt korralagedust. Ta kohustas oma päevakäsuga kõiki ohvitsere kandma õlakuid, mille maharebimisega enamlaste poolt oli alanud Vene armee lagunemine. Samuti nõudis ta alamväelastelt ohvitseride tervitamist ja käsu vastuvõtmisel nende püstitõusmist. Ka ignoreeris Laidoner Vene auastmete prioriteeti ja nõudis, et kohtadele määramisel ei arvestatakse mitte ohvitseri auastet, vaid tema tublidust. Nii näemegi Vabadussõja ajal kapteneid diviise juhtimas, samal ajal kui polkovnikud tagalas osakondi juhatavad... Laidoneri suhtumine tagalas olnud staabimeestesse ja rindel võitlevatesse sõjameestesse oli erinev. Ta nõudis tagalas armutut enesekontrolli. Alkoholi tarbimine ei tulnud kõne alla. Poliitikas oli Laidoner kogu sõja aja rõhutult apoliitiline. Ta ei pooldanud ega vastandanud ühtki poliitilist erakonda.

Tänu suurriikide kategoorias mõtlevale Sõjavägede ülemjuhatajale, elas ja töötas Eesti tagala Vabadussõja päevil normaalses rütmis, tagades rinde varustamise kõige vajalikuga ning võimaldas rindemehel kodu pärast muret tundmata täita oma kohust.

20. jaanuaril 1919, kui Punaarmee oli Eesti piiridest välja löödud, ülendatati Laidoner kindralmajoriks.

Noor Eesti kaitsevägi ülemjuhataja Johan Laidoneri juhtimisel täitis auga oma ülesande. Ta lõi enamlaste anarhistliku Punaarmee kodumaa piiridest välja ja viis kaitsevõitluse Venemaa pinnale. Eesti noor kaitsevägi vabastas Läti, põhjaosa ja aitas kaitsta selle piire. Ta andis surmava hoobi Landeswehri tagurlikele jõududele, mis olid kõrvaldanud meie naabri demokraatliku valitsuse ja tunginud meile kallale.

Vabadussõja kangelaste veri ja saavutatud võit tõid meie iseseisvuse tunnustamise. Meid aidati ja tunnustati just seepärast, et olime ise endale vabaduse kätte võidelnud.

Kaitseväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri demokraatlik iseloom ja maailmavaade valitses Eesti sõjaväes ka järgnenud rahupäevadel. Selle põhijoonteks olid järgmised seisukohad ja vaated:

Eesti sõjavägi on eesti rahva teener ja ei tohi eralduda rahvast ning muutuda kinniseks tsunftiks. Sõjavägi peab alati täitma rahva enamiku soove. Ta ei tohi sattuda üksiku erakonna mõju alla.

printerisõbralik versioon esita küsimus