Eesti suhted idanaabriga

Seadnud Eestiga sisse diplomaatilised ja kaubanduslikud suhted, hakkas Moskva seda otsekohe ära kasutama külma sõja alustamiseks Eesti vastu. Nõukogude esinduste eestvedamisel organiseeriti siin Eesti kompartei ja selle abiga põrandaalused löögirühmad. Diplomaatilist posti ja diplomaatide puutumatust ära kasutades toodi Eestisse hulgaliselt kihutuskirjandust, relvi, ülestõusu juhtnööre ja isegi löögiüksuste juhte ning terveid löögiüksusi. Eestisse loodud nõukogude Vene kaubandusesindused kujunesid tegelikult sinna koondunud agitaatorite ja riigikukutajate pesadeks. Kuna meie idapiir oli sel ajal veel üsnagi "hõre", imbus selle kaudu Eestisse hulgaliselt nõukogude agente ning toodi sisse propagandakirjandust ja relvi.

Samal ajal püüdsid Moskva esindajad levitada oma naabrites usku, et kodanlikud riigid võivad elada rahulikus vahekorras punase Venemaaga ja et N. Liit, nagu teisedki 20. sajandi riigid, pidavat oma peaeesmärgiks rahulike vahenditega nõukogude rahva heaolu kindlustamist. Sellise propaganda tegelikuks eesmärgiks oli oma naabrite suigutamine petlikku rahuillusiooni.

Samuti ässitas enamlaste propaganda üles lihtsameelset vene rahvast, sisendades neisse usku, et kapitalistlikud riigid tahavad Venemaa ümber piirata ja seejärel hävitada, mistõttu vene rahvas pidavat jäägitult toetama Lenini parteid ja tooma üha suuremaid ohvreid Punaarmee võimsuse suurendamiseks. See oli sihilik vale, kuna aastatel 1920-1930 ei olnud läänemaailmas ühtegi sellist riiki ega jõudu, kes oleks tahtnud Venemaad vallutada.

Küll aga korraldas Moskva ise kallaletunge teiste riikide riigikorrale, tehes oma diplomaatiliste esinduste kaudu kihutustööd ja ässitades üles nende riikide poliitiliselt väheteadlikke töölisi ja elanikkonda ning organiseerides löögiüksusi nende riikide valitsuste kukutamiseks. Eestis ja teistes Nõukogude Venemaaga piirnevates riikides teati paremini kui kusagil mujal Punaarmee ja nõukogude agentide veretöödest ning salasepitsustest. Venemaa ettearvamatut käitumist lubas oletada ka Lenini poolt juba varem välja öeldud tees:

"Enamlaste partei peab andma lubadusi klassivaenlastele, ükskõik, kas ta neid täidab või mitte. Needseltsimehed, kes arvavad, et maailmarevolutsiooni võib teha niisuguseid lubadusi andmata, pole taibanud, kuidas revolutsiooni tuleb teha."

Riigipööraja Viktor Kingisepp

Idapiiri tagant kostis nüüd Eesti riigi aadressil sageli mahlakat vene sõimu. Eesti-vastase vaenu õhutamiseks kõlbas igasugune põhjus. Üheks selliseks sai kommunistlike organisatsioonide keelustamine 1922. aastal. Rõvedat vene sõimu põhjustas ka eesti tippkommunisti Viktor Kingissepa vangista- mine ning mahalaskmine. 1923. aastal, seoses Jaan Kreuksi hukkumisega tulevahetusel Eesti kaitsepolitseiga, kulmineerus massi- psühhoos Peterburis, Eesti konsulaadi ees lausa märatsemiseks. Kõige raevukamaiks osutusid seal aga eesti, läti ja soome kommunistid.

Sõlmides rahulepingu Eestiga oli Lenin öelnud, et Nõukogude Venemaa vajab “hingetõmbe aega”. 1924. aasta detsembris sai Moskva arvates see “rahuliku koostöö” tegemise aeg täis ja Eestis loodud illegaalsed löögiüksustele anti käsk see demokraatlik väikeriik hävitada.

Tajunud olukorra tõsidust ja ohtlikkust, laskis Vabariigi valitsus vahistada ja kohtu alla anda kõik riigikorravastast tegevust organiseerinud tähtsamad kommunistid. Nõndanimetatud "149 kohtuprotsess" toimus Tallinnas 10.-27. novembrini 1924, kus Sõjaväe ringkonnakohus mõistis Jaan Tompi surma, 46 kaebealust eluks ajaks sunnitööle ja ülejäänud lühemaks ajaks vangi.

printerisõbralik versioon esita küsimus