Nõiakunst ja raseduse vältimine
Raseduse vältimine etendas inimkonna varasel arenguetapil piiratud osa. Peamine viis järeltulijate arvu reguleerimiseks oli lapsetapp.

Naised usaldasid nõidust sünnituse ärahoidmise ainsa moodusena. Nad uskusid, et rasedust saab vältida, kui kasutada selleks teatud esemeid, ravimtaimi, taimejuuri või taimemahlu. Ida-Aafrikas otsivad naised isegi tänapäeval abi fundi’lt (nõidarst), kes läheb metsa ning põimib kokku nööri kahest erinevast puukoorest, hõõrub nöörile munakollast, seob kolm sõlme ja sõnub loitsu.

Nõiduse usaldamine kestis seni, kuni inimesed avastasid seose seksuaalvahekorra, mehe seemnepurske ja raseduse vahel. Sellest ajast otsiti ja ka leiti vahendeid raseduse vältimiseks. Üks varasemaid meetmeid oli coitus interruptus (katkestatud suguühe), kui mees katkestab suguühte enne seemnepurset. Tunti ka coitus reservatus’t, mille puhul mees surub oma seemnepurske maha.

Üks kasutatavatest meetoditest oli emakakaela sulgemine, mille puhul sisestati näiteks u 12,7 cm pikkune okrakaun (muskushibisk) vagiinasse. See toimis samal põhimõttel nagu kondoom: kauna
suletud ots oli vastu emakakaela ja avatud ots võimaldas peenisel siseneda.

Teine tavapärane viis oli tupe loputamine pärast seksuaalvahekorda. Tihti kasutati ka lisaaineid (näiteks sidrunimahl), millel tänapäeval teatakse olevat spermitsiidne toime.

–1850

Egiptus, hilisem kuningriik

Krokodillisõnnik ja viiruk
Egiptuse papüürustekstides olevad soovitused raseduse vältimiseks keskenduvad üksnes naistele.

Naised sisestasid raseduse vältimiseks tuppe erinevaid aineid, näiteks krokodillisõnnikust veeretatud kuulikesi. Olgugi et see võib näida mõnevõrra üllatavana, saab seda osaliselt õigustada teaduslike põhjendustega. Mainitud meetod mitte ainult ei takistanud sperma liikumist, vaid takistuse materjalina kasutatud krokodillisõnnik oli ühtlasi kergelt leeliseline nagu kaasaegsed kaitsevahendid. Krokodillisõnnik asendus hiljem elevandisõnnikuga, sest happelisemana oli see tõhusam spermitsiid. Erinevates papüürustekstides on ühtlasi mainitud raseduse vältimise meetodit, mille puhul kasutati
viirukit koos vaha ja söega. Naine istus harkis jalgadega spetsiaalselt konstrueeritud katlal, nii et suits oli suunatud otse tuppe.

–1550

Egiptus, uus kuningriik

Akaatsiast tupeküünlad hävitavad sperma
Egiptuse papüürustekst sisaldab esimest tampooni meenutava tupeküünla retsepti: ”Et naine ei jääks rasedaks kahe-kolme aasta jooksul, jahvatage datleid ja akaatsiapuu naaste ning segage neid meega. Leotage valmistatud segus puuvilla ja lükake see tuppe.”

Küünal sisestati sügavale tuppe enne seksuaalvahekorda. On tõenäoline, et see oli tõhus raseduse vältimise viis.

Akaatsiapuu eritab liimitaolist vaiku (lad gummi arabicum), mis läbib tupes käärimisprotsessi, mille tulemusena tekib piimhape. Seetõttu toimib aine tõhusa spermitsiidina. Mesi moodustab väga õhukese kihi emakakaela ette ja nii ei ole spermatosoididel võimalik seda läbida. Akaatsiapuudest saadud piimhape oli kasutusel 20. sajandi alguseni olulise toorainena pessaaride tootmisel.

–1300

Ravimtaimedest saadud pasta aitab rasedust vältida
Egiptuse papüürustekstides on mainitud ka ravimtaimedest segatud pastasid. Nende valmistamiseks kasutati ravimtaimi ja loomarasva, seejärel segu keedeti. Naised kasutasid pastat neljal järjestikusel päeval. Tõenäoliselt sisestasid naised ka seda pastat tuppe.

-460	Kreeka klassikaline ajastu

Hippokratese panus raseduse vältimise meetodisse
Kuulus Kreeka arst Hippokrates soovitas naistel kohe pärast vahekorda sperma tupest väljutada. See saavutati teatud kindlate liigutustega või kasutati sperma eemaldamiseks lihtsalt sõrmi. Hilisemate selleaegsete tekstide järgi võib öelda, et see meetod leidis pikka aega laialdast kasutust.

–384	Klassikaline ja hellenistik Kreeka

Aristotelese panus raseduse vältimise meetodisse
Aristoteles (Kreeka filosoof, loogik ja loodusteadlane) uskus, et mees üksinda on uue elu alustaja ja spermatosoid on hingega elusolend. Naise organismi ainsa eesmärgina nägi ta uue inimolevuse sünni toetamist. Nende teooriatega aitas Arsitoteles rajada aastasadadeks püsima jäänud usku, mille kohaselt on mehed bioloogiliselt ülimad.

Ta uskus ka, et sperma temperatuur eostamise ajal määrab, kas sündiv laps on nais- või meessoost. Sellele teooriale tuginedes tagas soojem sperma meessoost ja jahedam sperma naissoost järglased. Teaduslikust vaatenurgast ei ole väide, et sugu sõltub sperma temperatuurist, lõpuni ebaloogiline. Erinevat liiki roomajate puhul on järeltulijate soo kujunemisel oluline temperatuur, mille juures munad välja haudutakse.

Aristoteles kirjeldas ühtlasi raseduse vältimise meetodit, kus oliiviõli ja mee segust veeretatud kuulike oli pandud emakakaela ette, et vältida sperma sisenemist emakaõõnde.

Tegu on iidse barjäärimeetodiga. Emakakaela kaitsmise idee on väga vana. Erinevates kultuurides kasutasid naised sel ajal emakakaela mehaaniliseks sulgemiseks poolitatud happelisi puuvilju, nt sidruneid. See põhimõte on edasi arenenud ja mõjutanud kaasaegsete vahendite, näiteks pessaari kasutuselevõttu.

Sidrunimahl oli selle aja kohta üsna tõhus rasestumisvastane vahend, sest selle happelisus on spermale kahjulik.

-356	Hellenistlik Kreeka

„Ei polügaamiale“ – „jah“ raseduse vältimisele
Aleksander Suure ajal tegi Palestiina näljahäda võimatuks rahvastiku toitmise. Selle tulemusena keelustati polügaamia, et vältida järeltulijate arvukuse suurenemist. Raseduse vältimise vahendeid hakati tunnustama ja ühtlasi piirati lubatud laste arvu peres kaheni.

Aleksander Suure aegadel tunti ilmselt ka meetodit, mis tegi naise viljatuks või steriilseks. Selle ajastu tekstides on kirjeldatud segu, mis koosnes Aleksandria kummist, maarjast ja safrankrookuse tinktuurist hõbemündi kaalule vastavates võrdsetes osades. Kõik kolm koostisainet segati klaasi õllega ja joodi ära. Selle tulemusena pidi naine viljatuks jääma. Retsepti tõhusus oli tingitud eelkõige safrankrookuse toimest.

50	Rooma impeerium

Ebausu ja amulettide mõju
Meie ajaarvamise esimesel sajandil elanud Kreeka arsti Pedanius Dioscoridese teooriad olid ebausust tugevasti mõjutatud. Ta soovitas naistel, kes tahtsid rasedust vältida, astuda üle oma menstruatsioonivere, määrida end sellega ja kanda asparaagusest valmistatud amuletti.

Kreeka ja Rooma tõekspidamiste järgi tähendas isas-pajupuu viljatust. Dioscorides soovitas ühtlasi ka pajulehtedest valmistatud pulbrit raseduse vältimise ühe meetodina. Erinevate pajupuu sortide lehti ja koort kasutati ravimitena juba vanas Egiptuses. Pajulehed ja -koor olid palavikualandajatena kasutusel 19. sajandini, mil esmakordselt ekstraheeriti pajukoorest salitsiin. Salitsiinist valmistatud salitsüülhape on tänapäevani kasutusel reumat, valu ja palavikku leevendavate ravimite koostises.

Rooma õpetlane Plinius Vanem kirjeldas amulette, mille kandmine pidi tekitama viljatust. Ebaämblikelt (lad Phalangium opilio) eemaldati kaks väikest parasiitussikest ja mähiti hirvenahka, mis pandi enne päikesetõusu naisele kaela. Amulett oligi valmis.