Günekoloogia teke
Teisel sajandil meie ajaarvamise algusest sündis muistse aja suurkuju günekoloogias – Soranos Ephesusest. Roomas tegutsev arst pani aluse teaduslikule günekoloogiale ja sünnitusabile. Ta valmistas 30–40 erinevat segu, mida kasutati rasestumisvastase vahendina.

Soranos rõhutas, et aborti võib teha ainult siis, kui ema tervis on ohus. Kõikidel muudel juhtudel soovitas ta kasutada ennetamismeetodeid või rasestumisvastaseid vahendeid.

Soranos oli ühtlasi esimene, kes soovitas hoiduda seksuaalvahekorrast kohe enne ja pärast menstruatsiooni. Tänapäeval me teame, et see soovitus ei olnud tõhus, kuid näitab siiski, et Soranos oli avastanud seose viljakuse ja naise tsükli vahel.

350	Varajane Bütsantsi impeerium

Võitlus ebausu vastu
Väike osa Kreeka raviarsti Oribasiose kirjutistest on pühendatud ka raseduse vältimisele.

Ta mainib raviteesid, mis on valmistatud pajulehtedest, sõnajala juurtest, kapsaõitest ja värskest ristikheinast (lad hedysarum) tehtud võide määrimist mehe sugutile; samuti pessaari, mis on tehtud kapsaõitest ja kroonja hiirherne seemnetest (lad coronilla).

Oribasios mõistis hukka mahlade kasutamise raseduse vältimise meetodina ja võitles pühendunult tollal vohanud ebausu vastu.

500

Orgasm ja rasedus
Aetius Amidast oli oma ajastu arstiteaduse autoriteet ja tema tööd mõjutasid meditsiini mitmete sajandite vältel. Ta väitis, et naised ei jää rasedaks, kui nad ei saa seksuaalvahekorra ajal orgasmi. See tähendas, et naised, keda sunniti vahekorda astuma, ei saanud rasedaks jääda.

Ta soovitas ühtlasi raseduse vältimiseks erinevate amulettide kandmist. Aetius oli ühtlasi esimene, kes soovitas meestel oma genitaale äädika või soolveega pesta.

1000

Keskaeg

Raseduse vältimine keskajal
Keskaegne kirik oli tol ajal mõjuvõimsaim institutsioon, mis toetas meessoo domineerivat rolli. See tähendas, et 12- või 15-aastased noorukid loeti täisealisteks, mis andis neile õigusvõime ning loa kanda relvi, valitseda ja abielluda.

Naiste põhitegevus oli järglaste sünnitamine, eelistatavalt meessoost. Naisele süüks pandud viljatus oli lahutuse tavalisim põhjus.

Keskaja levinuim viis raseduse vältimiseks oli granaatõuna seemnete kasutamine. Granaatõuna seemned sisaldavad palju fütoöstrogeeni, mis sarnaneb keemilistelt omadustelt ja füsioloogilise toime poolest naise kehas valmivate seksuaalhormooniga. Kui normaalse östrogeenitasemega naine sööb piisavalt kaua aega granaatõuna seemneid, peetub munaraku areng. Madala östrogeenitasemega naisel põhjustab seemnetes sisalduv hormoon aga ovulatsiooni.

1300	Hiline keskaeg

Seksuaalvahekord saksi stiilis
14. sajandil võeti kasutusele uuem meetod raseduse vältimiseks. Oma nime sai see sakside järgi, kes seda väidetavalt kasutasid. Coitus saxonicus’t või coitus obstructus’t tunti ka kui retrograadset ejakulatsiooni. Selle meetodi järgi pigistab naine käega peenise juurt kusiti kohalt täpselt enne ejakulatsiooni, peatades sellega spermapurske. Sperma suundub kusepõide, kust tuleb ka mõiste taanduv ejakulatsioon. Hiljem väljutatakse sperma urineerimise käigus.

Mainitud meetodeid kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Need on siiski võrdselt riskantsed
coitus interruptus’ega (katkestatud suguühe), sest väike kogus spermat jääb ikkagi kusitisse ja võib erituda ettekavatsematult. Isegi see väike kogus spermat võib viia raseduseni.

1402	Renessanss

Voorusevöö
1402. aastal kirjutas insener Konrad Kyeser Eichstättist esimest korda voorusevöö kasutamisest. See ese oli mõeldud takistama naisi astumast seksuaalvahekorda. Voorusevöö koosnes ümber piha kinnitatavast metallvööst ja terasest sidemest, mis viidi jalgade vahelt läbi ning kinnitati metallvöö külge.

Kuigi voorusevööd on anekdootlikult seostatud ristisõdijatega, ei ole ometi kindlaid tõendeid, et seda kasutati keskajal.

Kyeseri sõnade kohaselt kanti voorusevööd Firenzes, kuid on pikk nimekiri ka teistest Itaalia linnadest, kus väidetavalt samuti voorusevööd kasutati. Üldjoontes oletati, et sellised vööd võeti kasutusele varajasel renessansiajal. Varajasemat versiooni voorusevööst kutsutakse koomuz’eks ja jutustuste järgi kanti seda juba piibliaegadel.

1539

Hieronymus Bocki raamat ravimtaimedest
Arst, teoloog ja botaanik Hieronymus Bock kirjeldas üksikasjalikult rasestumisvastaseid ja aborti esile kutsuvaid erinevaid ravimtaimi 1539. aastal kirjutatud ravimtaimede raamatus. Arvukate värviliste illustratsioonide ja stiili tõttu, mis esitlesid teadust kergesti arusaadaval moel, muutus see raamat tolle aja üheks populaarsemaks teoseks. Raamatus kirjeldab Bock näiteks Euroopa ingveri (lad Asarum europeaum) kasutamist aborti esile kutsuva vahendina. Nii harilikku mooni (lad Papaver rhoeas) kui ka harilikku võhka (lad Arum maculatum) on soovitatud naistehädade vastu. Tobivääti (lad Aristolochia clematitis) võib kasutada sünnitegevuse esilekutsumiseks ja see on tõhus ka menstruatsioonivalude vastu. Kuningliku kukekannuse sugulane põld-varesjalg (lad Consolida regalis) võimaldab vältida rasestumist ja valge vesiroosi juur (lad Radix Nymphaeae albae) vähendab libiidot ning soodustab seega vooruslikkust.

Märkimist on väärinud ka kadakaõli (lad Juniperus sabina). See oli mõeldud menstruatsiooni esilekutsumiseks, kui päevad vahele jäid. Et arusaam naise anatoomiast ja loote arengust emakas olid küllaltki ebaselged, mõisteti menstruaaltsükli vahelejäämist pigem kui ”verejooksu lõppemist”, mitte aga kui kindlat märki rasedusest. Õli kasutamine põhjustas seega loote aborti.

1564

Kaitse linasest riidest kondoomidega
16. sajandi teisel poolel avaldas Itaalia raviarst ja anatoom Gabriele Fallopia esimese kirjutise kotikesest, mis oli tehtud linasest riidest ning mida mehed pidid kandma kaitsevahendina seksuaalsel teel edasikanduvate haiguste vältimiseks. Seda eriti süüfilise tõttu, mis oli tol ajal üsna levinud.

“...iga kord, kui mees tahab astuda vahekorda, peab ta pesema või pühkima oma genitaale mingi riideesemega. Ta peab võtma tüki lina, mis on piisavalt suur, et ulatuda ümber peenise pea, ja tõmbama selle üle eesnaha. Kui võimalik, siis tuleb kotikest pärast süljega niisutada...”

Linast kotikest soovitati ka enne kasutamist mineraalsoolade, näiteks elavhõbedasoola või söetuha lahuses leotada. Tänapäeval me teame, et see meetod ei pakkunud mingit reaalset kaitset nakatumise vastu. Ühtlasi on üsna usutav, et riie põhjustas ärritust või vigastas limaskesta, mis tegelikult muutis selle nakkustele hoopis vastuvõtlikumaks.

Fallopia avastas munajuhad, mis seetõttu kannavad tema nime (fallopian tubes näiteks inglise keeles).

1677

Barokk

Sperma avastati mikroskoobiga
Hollandi iseõppinud loodusteadlast Antoni van Leeuwenhoeki peetakse mikroskoobi leiutajaks. Oma mikroskoobiga avastas ta 1670-ndatel aastatel esimesed ainuraksed organismid ja bakterid. 1677. aastal oli Leeuwenhoek esimene, kes avastas seemnevedelikus sperma. See oli oluline samm inimeste paljunemise arusaamade arengus. Kuni selle ajani olid teooriad seemnevedeliku tähtsusest ja selle osast viljastamisel väga ebamäärased, ehkki oletati, et seemnevedeliku ja rasestumise vahel on seos.

Et naise munarakk oli veel avastamata, jäeti naistele endiselt „inkubaatori’“ osa. Usuti, et ainult mehed vastutavad uue elu tekke eest.

Van Leeuwenhoeki mikroskoopiliste avastuste nimekiri aga kasvas. Tema leidude hulka inimanatoomiast kuuluvad ka 1682. aastal avastatud punalibled ja esimene kirjeldus närvikiu läbilõikest.

1700

Rokokoo

Casanova ja kondoomid
Kondoom on ka tänapäeval endiselt üks vähestest raseduse vältimise meetoditest meeste jaoks. Esimesed kondoomid olid tehtud linasest riidest, ehkki see ei olnud silmnähtavalt eriti toimiv raseduse vältimise meetod.

Esimesed tõhusad kondoomid toodeti 18. sajandil loomade sooltest. Kasutati enamasti vasikate, lammaste või kitsede sooli. Et kaitsta ennast kardetud süüfilise eest, kasutas Casanova kondoome, mida 18. sajandil kutsuti „Inglise palituteks“.

Tänapäeval on kondoomid tavaliselt lateksist. Ometi põhjustab ka see looduslik toode allergilist reaktsiooni, mille tõttu on hiljuti kasutusele võetud polüuretaanist kondoomid. Vaatamata sellele, et praegu on olemas turvalisemaid meetodeid raseduse vältimiseks (hormonaalsed rasestumisvastased vahendid), kaitsevad kondoomid väga tõhusalt suguhaiguste eest.

1848

Romantism

Varajased hormonaalsed katsed kukkedega
Esimene teave hormoonide olemasolust põhjustas loomkatsete seeria 1848. aastal.

Saksa füsioloog Arnold Adolph Berthold kastreeris kukktibud ja leidis, et selle tagajärjel ei hakanud nad kirema ning nende harjad tõmbusid kokku ja muutusid kahvatumaks. Seejärel siirdas ta munandid lindudele tagasi ja leidis, et muutused osaliselt taandusid. Berthold jõudis arusaamani, et munandid eraldavad vereringega läbi keha kantavat ainet, mis mõjutab organismi teisi osi. Esimest korda avastati 1930-ndatel aastatel, et see aine oli meessuguhormoon testosteroon.

Bertholdi on sel põhjusel peetud endokrinoloogia (õpetus hormoonidest) isaks.

1850

Kummikondoomi leiutamine
1843. aastal leiutas Ameerika keemik Charles Goodyear revolutsioonilise tehnoloogia – kummi vulkaniseerimise protsessi, mille jooksul väävel eemaldatakse kummist. Seejärel kuumutatakse ainet, et saavutada suurem vastupidavus. See protsess võimaldas esimest korda valmistada kummi, mis oli vee- ja ilmastikukindel ning purunemisele vastupidav.

Vulkaniseerimine tegi ühtlasi võimalikuks õhukeste, vastupidavate ja suhteliselt soodsate latekskondoomide masstootmise. Ehkki teati, et latekskondoomid võimaldavad ära hoida rasestumist, kasutati neid eelkõige kaitsevahendina gonorröa ja süüfilise eest.

Sel ajal oli seadusega keelatud propageerida raseduse vältimist. Seetõttu sildistasid kondoomide valmistajad aastaid oma tooteid näiteks järgmise kirjaga: “Müügiks apteekides. Kasutada kaitseks nakkavate haiguste eest.” Kondoomide müük oli keelatud paljudes piirkondades 20. sajandi keskpaigani, olgugi et kondoomi kasutamine oli meditsiinilistel põhjustel vahel lubatud.