Opiaadid
Kool.ee-haridusportaal :: Opiaadid Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeOpiaadid,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen
Opiaadid (unimagunast valmistatud narkootilised ained)
Sellesse rühma kuuluvad paljud looduslikud ja sünteetilised ained. Unimaguna (Papaver Somniferum) piimmahla valuvaigistavat ja mõnutunnet tekitav toime on inimesele tuntud olnud juba aastatuhandeid.
Legendi kohaselt tärkas unimagun kohal, kus Buddha silmalaud puudutasid maad. Andmed unimaguna ja selle valmististe kasutamisest ulatuvad kaugemasse aega. Vanade sumerite kirjades III - IV aastatuhandest e. Kr, samuti Assüüria, Egiptuse ja Antiik-Kreeka allikates mainitakse unimagunat.
Homeros kirjeldab "Odüsseias" unustusejoogi tarvitamist, sellega jootis Helena Telemachost. Asjatundlik kirjeldus näitab, et Homeros tundis oopiumi toimet. Võimalik, et oopiumi anti tol ajal sõdalastele enne lahingut kartmatuse esile kutsumiseks. Vana-Egiptuse meditsiinis tunti sünnitusvalusid kõrvaldavat ravimit - seemneid, mida tuleb segada kärbsemustusega ja anda sünnitajale sisse. Tõenäoliselt oli tegemist unimagunaga.
Oopiumi valuvaigistava toime kõrval tunti ka uimastavat toimet ja mürgisust. Juba III sajandil e. Kr soovitas Erisistratus vältida maguna tarvitamist. Kirjutatakse oopiumi kuritarvitajatest, nii olevat II sajandil keegi Luis joonud 4 drahmi (ligi 16 grammi) magunamahla ilma, et ta oleks saanud mürgitust. Sellist annust taluvad vaid vanad narkomaanid.
Oopiumi tarvitamine levis Väike-Aasiast araablaste vallutuste ajal kõikidesse naabermaadesse. Levikut soodustas veendumus, et oopium annab julgust ja teeb sõjakähmlused vähem hirmsateks. Sveitsi arsti Paracelsuse imekuurid oopiumiga 16. sajandil soodustasid preparaadi kroonilist kasutamist. Ka arstid ise langesid ohvriteks. Nii oletatakse, et kuulus tadziki arst ja filosoof Ibn Sina (Avicessa) suri oopiumi mürgitusse, ka Paracellusest arvatakse, et ta oli oopiumi tarvitaja.
Teadmised unimaguna toimest ja selle tarvitamisest levisid ka Indiasse ja Hiinasse. Hiinast pärinevad esimesed kirjalikud andmed oopiumi kohta 10. sajandi lõpust. Tubaka suitsetamise keeld 17. sajandil Mingi dünastia lõpul soodustas üleminekut oopiumi suitsetamisele. Ei aidanud hilisemad oopiumi sisseveo ja tarvitamise keelud. Et selle aine sisseveo keeld puudutas Inglismaa imperialistlikke huvisid, siis puhkes 19. sajandi keskel nn oopiumisõjad Hiina ja Inglismaa vahel. Need lõppesid Hiinale kaotusega - oopiumi sissevedu ja kaubandus anti vabaks. Narkootikumi kasutamine Hiinas muutus rahvuslikuks tragöödiaks, mille vastu valitsus oli võimetu. Hiinas leidus miljoneid oopiumi suitsetajaid ja nende arv kasvas kuni 1906 aastani, mil keisri käsul hakati piirama selle aine tarvitamist. Oopiumi pruukimine haaras katkuna suurema osa Aasiast, hõlmates eriti vaesemaid rahvakihte. Oopiumi kasutamine levis ka teistesse maailmajagudesse.
 | |
| |
|
