Oopium

Oopium

Oopiumiks nimetatakse unimaguna tardunud (kuivanud) piimmahla mahla, mida saadakse kasvueas kupardesse tehtud lõigetest. Värvuselt on oopium pruuni kuni mustja värvusega ja spetsiifilise lõhnaga, võib olla vähesel määral kleepuv. Oopium sisaldab kuni 40 erinevat narkootilist kui ka mittenarkootilist alkaloidi, millest tähtsamad narkootilised alkaloidid on morfiin, kodeiin ja tebaiin. Oopiumi suitsetatakse tavaliselt piibus.

Suurt ohtu hakkas oopium kujutama siis, kui temast eraldati üksikud alkaloidid ja neid hakati seoses süstla kasutuselevõtuga laialdaselt süstima.

Oopiumi tootjatest suuremad on Laos, Tai, Afganistaan, Pakistan, Iraan, Mehhiko ja üha enam Lõuna-Ameerika maad, kes senini on olnud peamiselt kokaiini tootjad. Ka endise Nõukogude Liidu lõunapoolsetel aladel kasvatatakse oopiumimooni.

Eestis esineb kuivatatud moonipuru pulbrina. Opiaate levib sadades variantides, millest olulisel kohal on medikamendid: morfiin ja valge pulbrina esinev heroiin.

Morfiini kättesaamiseks kupardest on mitmeid võimalusi. Näiteks tehakse neisse sisselõiked ja eraldatakse algul piimamahlana - oopiumine (kõrge piimamahla sisaldusega sortide puhul) või ekstraheeritakse teatud ainetega otse kupardest). Morfiini sisaldus oopiumis on 4-21%. Puhtal kujul on morfiin valge kristallne aine ning tänapäeva meditsiinis kasutatakse seda tavaliselt valuvaigistina vesinikkloriid lahuse kujul süstimiseks. Tema keemiline struktuur tehti kindlaks alles 1902. aastal ja sellest ajast peale on loodud palju sünteetilisi analooge. Neid, mille molekul on morfiinitaoline, nimetatakse opiaatideks (morfiin, kodeiin). Opioidid on teistsuguse molekuliehitusega, kuid samuti morfiinitaolise toimega. Omnopoon on oopiumis sisalduvate alkaloidide kloorvesinikhappe soolade segu, milles leidub kuni 50% morfiini, seetõttu on ta üks levinumaid narkootikume.

Puhtast morfiinist ehk tooroopiumist (sisaldab morfiini) sünteesitakse põrandaalustes laborites heroiini ehk diatsetüülmorfiini. Sõltuvalt puhtusastmest, valmistamisviisist ja lisatud ainetest võib see olla valge kuni tumepruuni värvusega. Lõhn võib olla heroiinil hapukas või sarnane oopiumi lõhnaga.

Heroiini on väga lihtne morfiinist toota, sellega saab hakkama isegi kõige algelisem labaratoorium. Värskelt valmistatud heroiin on valge lõhnatu pulber, seismisel aga tumeneb ja omandab äädikhappe lõhna. Heroiin sisaldab tihti teisi raviaineid, mis on ka tootmisvea tõttu tekkinud või sinna tahtlikult lisatud, et saada erilist sorti heroiini. Näiteks sisaldavad mõned Kaug-Ida suitsetamiseks mõeledud heroiini sordid strühiini. Algselt toodeti heroiini kui morfiini ohutumat asendajat, mille valuvaigistava omaduse kasutamist meditsiinis piiras sõltuvuse tekkimise võimalus. Kahjuks selgus, et heroiin on neli korda mõjusam ning sõltumusohtlikum kui morfiin. Mõlemat ravimit kasutatakse siiani meditsiinis terminaalsete kasvajate ja südame atakkide puhul valu leevendamiseks.

Enamus Euroopas ringlevast heroiinist on pärit Lähis- ja Kesk-Ida maadest. Mustal turul esineb heroiin koos suhkru, kiniini, piimapulbri, tärklise jms. Valget heroiini süstitakse, pruuni suitsetatakse.

Heroiini tuuakse narkoturule tavaliselt pruuni pulbrina, mis sisaldab 20-30% puhast heroiini ja tihti on segatud väheväärtuslike lisanditega. Kasutatakse ninna tõmmates, suitsetades või süstides. Ninna manustamine ei ole kuigi levinud, kuigi see meetod on sarnane teiste uimastite sissehingamisega, nagu tehakse amfetamiiniga. Kõige levinum kasutamise viis on süstimine.

Uimasti suitsetamine on vähe levinud, kuigi see meetod on mõningates piirkondades populaarne. Pulber asetatakse fooliumitükikesele, altpoolt soojendatakse ning pulber aurustub. Aurusid hingatakse sisse. Auru võib narkomaan hingata ka läbi tuubi või tikutoosi otse suhu ja seda meetodit nimetatakse narkomaanide hulgas "draakoni tagaajamiseks".

printerisõbralik versioon esita küsimus