Iraani naftabörs lööks dollarile hingekella

Ameerika impeerium sõltub USA dollarist. Välja pakutud Iraani naftabörs kiirendaks USA dollari langust ja seeläbi ka Ameerika impeeriumi kokkuvarisemist.

Ameerika Ühendriikidel on õnnestunud korda saata uskumatu tegu – üks riik on maksustanud maailma. Kui rahvusriik maksustab oma kodanikke, siis impeerium maksustab teisi rahvusriike. Impeeriumide ajalugu Kreekast Roomani näitab, et viimse kui ühe impeeriumi majanduslik baas tuleb teiste riikide maksustamisest. Impeeriumi võime teisi maksustada põhineb lihtsalt tugevamal majandusel, mille tagajärjel on neil ka tugevam sõjavägi, mis vägivaldselt või poliitiliselt maksud peale surub. Üks osa nendest maksudest läks tavaliselt impeeriumi elatustaseme parandamiseks ning teine osa läks sõjaväe tugevdamiseks, mis oli omakorda vajalik uute maksude väljanõudmiseks.

20. sajandil on esmakordselt ajaloos Ameerika Ühendriikidel õnnestunud maksustada maailma kaudselt, andes teistele riikidele kaupade vastu oma valuutat – USA dollarit. Aja jooksul dollarid aga devalveerusid. Kuidas selline asi juhtus?

Bretton Woods’iga loodi impeerium

20. sajanadi alguses algas USA majanduse domineerimine maailma majanduse üle. Sel ajal oli dollar otseselt seotud kullaga, mistõttu dollari väärtus ei tõusnud ega langenud ja oli alati konverteeritav samasse kogusesse kulda. Suur Depressioon ja sellele eelnenud inflatsioon aastatel 1921-1929 kasvatas oluliselt ringlusesse lastud paberdollarite arvu ilma, et oleks suurendatud sellele vastava kulla kogust.

See muutis seni hästi toiminud USA dollari kullaga tagamise võimatuks ning selle tulemusena sidus President Franklin Delano Roosevelt 1932. aastal dollari kullast lahti. Kuni selle ajani võis USA domineerida maailma majanduse üle, kuid seda ei saanud veel nimetada impeeriumiks. Dollari- ja kullavaheline fikseeritud väärtus ei lasknud Ameerikal kullaga tagatud dollaritega teistelt riikidelt majanduslikku kasu välja võtta.

Majanduslikult sündis Ameerika Impeerium 1945, Bretton Woods’i süsteemi rajamisega. Dollar muudeti ainult osaliselt kulda konverteeritavaks. Kulla konverteerimist võimaldati ainult välisriikide valitsustele, aga mitte erasektorile. Sel ajal oli USA dollarist saanud rahvusvaheline reservi valuuta. See sai võimalikuks, sest II Maailmasõja ajal varustas USA oma liitlasi toidu ja sõjamoonaga, saades vastutasuks kulda, mida hiljem ei oldud nõus tagastama dollarite vastu.

Majandusimpeerium ei oleks olnud võimalik, kui dollar oleks jäänud täielikult kullaga tagatuks, dollari varud oleks hoitud limiteeritud vastavalt olemasolevatele kullavarudele ning dollareid oleks saanud kullaks vahetada eelnevalt kokkulepitud viisil.

Kui 1971. aastal nõudsid välisriigid oma dollarivarude kullaksvahetamist, viivitas USA valitsus maksmisega. Selle maksmatajätmise põhjendus oli, et “dollari- ja kullavaheline side oli tugev”. Õige järeldus on aga, et USA valitsus läks pankrotti, nii nagu mõni erapank on pankroti välja kuulutanud.

Seda tehes kuulutas USA ennast impeeriumiks. Ta oli võtnud ülejäänud maailmalt hiiglaslikus koguses kaupu ilma mingi soovi ega võimaluseta neid kunagi tagasi anda. Maailma oli õnnestunult maksustatud ja sinna ei saanud midagi parata: USA’d ei saanud sundida pankrotti välja kuulutama. Sisuliselt USA maksustas maailma inflatsioonimaksuga ja korjas impeeriumi senjööriõiguse!

Dollari tagatiseks astus nafta

1971. aastal sai selgeks, et USA valitsus ei ole võimeline oma dollareid kulla vastu tagasi ostma ja valmistas ette alternatiivi – kokkuleppe, mis vägisi sundis maailmal USA paberraha hoidma. 1972-1973 sõlmiti raudne kokkulepe Saudi Araabiaga – ühelt poolt toetas USA Saudi valitsuse võimu ja teiselt poolt võisid Saudid oma nafta vastu aktsepteerida ainult dollareid. Sundides OPECi juhtivat riiki dollarit kasutama, sunniti see tegelikkuses kõigi OPECi liikmete peale. Kuna maailm pidi ostma naftat Araabia naftariikidest, oli tal vaja ka dollareid hoida ning kuna maailm vajas aina rohkem naftat ja nafta hinnad pidevalt tõusid, siis maailma vajadus dollarite järele sai ainult tõusta. Isegi kui dollareid ei saanud enam kulla vastu vahetada, olid nad nüüd nafta vastu vahetatavad.

Selle kokkuleppe majanduslik sisu oli see, et dollar oli nüüd tagatud naftaga. Niikaua kuni see püsis, oli maailmal vaja aina suuremaid koguseid dollareid, sest nende dollarite eest sai osta naftat. Niikaua kuni dollar oli ainus viis nafta eest maksta, oli tema domineerimine maailmas kindlustatud ja Ameerika Impeerium sai maailma maksustamist jätkata. Kui mingil põhjusel dollar jääks naftatagatisest ilma, kaoks ka Ameerika Impeerium. Impeeriumi säilimine sõltus sellest, et naftat müüdaks ainult dollarite eest.

Mees, kes 2000. aasta lõpus küsiski nafta eest eurot, oli Saddam Hussein. Alguses võeti tema nõudmist naeruväärsena, hiljem jäeti tähelepanuta, aga kui selgus, et tal on tõsi taga ja ta viis isegi oma 10miljardi dollarilise reservi UN juures eurodesse, alustati tema meele muutmiseks poliitilise surve avaldamist. Teised riigid, nt Iraan, soovisid samuti tasu teistes valuutades, põhiliselt euros ja jeenis. Dollar oli selges ohus ja tuli kasutusele võtta karistusaktsioon. Bushi sõda Iraagis ei toimunud massihävitusrelvade pärast, inimõiguste kaitsmise nimel, demokraatia levitamise ega isegi õliväljade vallutamise pärast. See oli dollari kaitsmiseks, see oli näitamaks, et see, kes nõuab tasu milleski muus kui USA dollaris, saab samamoodi karistatud.

Bushi on palju süüdistatud selle pärast, et ta lavastas Iraagi sõja naftaväljade vallutamiseks. Need süüdistajad ei oska aga põhjendada, miks peaks Bushil naftavälju vaja olema – ta võib lihtsalt dollareid juurde trükkida ja osta maailmast nii palju naftat kui vaja. Tal pidi olema mingi teine põhjus Iraagi vallutamiseks. Bush astus sõtta Ameerika Impeeriumi kaitseks. Kaks kuud peale Iraagi vallutamist lõpetati “Oil for food” programm, riigi kontod vahetati tagasi dollaritesse ja naftat hakati jälle müüma ainult USA dollari eest. Enam ei saanud maailm naftat Iraagilt eurode eest osta. Globaalne dollari ülemvõim oli jälle taastatud.

Iraani naftabörs hävitaks ülemvõimu

Iraani valitsus tegi mõni aeg tagasi ettepaneku avada Iraani naftabörs, mis on euro-põhise kauplemissüsteemiga. Loomulikult eeldab see ka euros nafta eest tasumist. Majanduslikult on see palju suurem oht dollari ülemvõimule kui Saddami käik, sest lubab börsil kaubelda igaühel, kel soov naftat euro eest osta või müüa, jättes seejuures USA dollari täiesti kõrvale. Võimalik, et maailm võtab innukalt omaks euro-põhise naftasüsteemi:

• Eurooplased ei pea enam ostma ja hoidma dollareid, et maksta nafta eest, vaid kasutavad oma valuutat.
• Hiinlased ja jaapanlased võtavad uue börsi innukalt vastu. See võimaldab neil vähendada hiigelsuuri dollari varusid.
• Venelastel on majanduslik huvi euro omaks võtta. Suurem osa nende kaubavahetusest toimub Euroopaga, naftat eksportivate riikidega, Hiina ja Jaapaniga.
• Araabia naftaeksportijad võtavad innukalt euro omaks, et vahetada välja oma kasvavad kogused odavnevat dollarit.

Ainult britid jäävad kahe tule vahele. Neil on kestnud strateegiline koostöö USAga terve igaviku.

Kui USA dollar on ainus viis nafta eest tasumiseks, on tema domineerimine maailmas kindlustatud.

Dollari hinguseleminek

Kokkuvarisev dollar kiirendab dramaatiliselt USA inflatsiooni ning pressib lühiajalised ja pikaajalised intressimäärad palju kõrgemale. Sel hetkel on Föderaalpank kahe halva valiku vahel – deflatsioon või hüperinflatsioon. Esimene valik, deflatsioon, nõuab raha väärtuse langemise peatamist ja intressimäärade tõusu. Samm toob kaasa suure majandusliku depressiooni, kinnisvarahindade languse ning obligatsioonide, aktsiate ja derivatiivturgude kokkuvarisemise ja tõenäoliselt viib finantskrahhini.

Alternatiiv on valida lihtsam väljapääs inflatsiooni abil. Kuna dollar on maailma reservide valuuta, siis dollari hüperinflatsioon on erinev kõigist hüperinfl atsioonidest, mis läbi ajaloo toimunud. Keskpangad kogu maailmas hakkavad võitlema dollari toetuse nimel, et maailma finantssüsteem ei kukuks kokku ja et nende reservid ei haihtuks. Mitmed keskpangad otsustavad tahes-tahtmata toetada dollarit, vähendades oma valuuta väärtust. Seega need kaks suurt jõudu viivad dollari erisuundadesse. Selle vältimatu häving võib olla kiire ja äkiline või veniv ja valuline. Paratamatult tõuseb sellises olukorras taas kuld oma ajaloolisele väärikale kohale.

KRASSIMIR PETROV
Austria makro-majandusteadlane, investeerimisstratee

printerisõbralik versioon esita küsimus