Glehni pargi allikaala

Glehni pargi allikaala

Glehni pargi allikaalal ja selle ümbrusel saab tundma õppida 6. klassi loodusõpetuse ainekavas käsitletavaid allikatele iseloomulikke tunnuseid ja liike teemadega Vesi maa sees, Eesti metsade liigitus.

Allikate kaudu voolab maapinnale mitut kivimikihti läbinud põhjavesi. See on selge ja tavaliselt puhas. Mitmel pool Eestis saadakse sügavatest puurkaevudest mineraalvett (Värskas, Häädemeestel, Kärdlas jm). Kui vesi koguneb sügaval maa sees vettpidavate kivimikihtide vahele, kasvab seal rõhk ning kujuneb surveline põhjavesi. Veevaesel ajal võivad allikad kuivaks jääda ja kaevudeski alaneb veetase kuival suvel tunduvalt. Kevadel ja suvel on põhjavee tase kõrgem lume sulamise ja sügisvihmade tõttu.

Suurim allikaala Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal on Glehni pargi allikaala, mis asub Mustamäe astangu jalamil Glehni pargi kohal. Kevadel avaneb seal 24 allikat, millest suvel tegutseb vaid 10 – 12 allikat. Siit alguse saanud ojakesed suubuvad valdavalt Mustamäe basseini. Suurimaks allikaks siin on Rõõmuallikas, millest lähtuv vesi on liiva uhtunud järsunõlvalise oru.  Allikate vooluhulk on kuni 3 liitrit sekundis. Vee kvaliteet sõltub suuresti sellest, kui hästi või halvasti käitleme heitvett ja olmejäätmeid oma elukohas Nõmme liivikul – allikate toitealal. Mõnevõrra ohustavad allikate vooluhulka sügavad puurkaevud ja nõlvaalused kraavid. Glehni pargi allikate vett kasutati Nõmmel joogiveeks veel 1994.aastal. Enne nõlvaaluse korrastamist juhiti Rõõmuallikast vesi lähematesse eramutesse, kus seda kasutati majandus- ja joogiveeks. Kuna allikavees on rohkelt lämmastikku ja fosforit, lülitati need eramud ühisveevarustuse süsteemi.

16.augustil 1936.aastal avati J.Musta poolt Nõmme linnavalitsuse toetusel ehitatud Mustamäe ujula, mis asub Mustamäe serva all Glehni lossi juures. Bassein täideti allikate veega, mille juurdevool oli tollal 40-45 m3 tunnis. Basseinind töötavad ka praegu, kuid lisaks allikaveele juhitakse veevaesel ajal ka puurkaevu vett.

Tänu allikatele kasvab sealsamas Tallinnas täiesti erakordne puistu – lodumets. See  on soostuv mets, mis põhjaveetaseme tõusu tagajärjel on muutunud märjaks ning mineraalmuld on hakanud kattuma turbaga. Lodud toituvad surveta või survelisest (allikalisest) põhjaveest, vähem (jõelammidel) üleujutusveest. Maapind on väga liigestunud mikroreljeefiga: madalamates lohkudes ja veeruuretes võib vesi seista kaua, vihmarohkel suvel osa veesilmi ei kuivagi ära. Põhitüüp on sanglepik (Alnus glutinosa), mille koosseisus võib mitmesugusel määral olla sookaske (Betula pubescens) ja arukaske (Betula pendula), saart (Fraxinus excelsior) ja kuuske (Picea abies).  Põõsarindes kasvavad tavalised niiskete metsade liigid: pajud (Salix sp), toomingas (Prunus padus), must sõstar (Ribes nigrum), lodjapuu (Viburnum opulus), paakspuu (Frangula alnus). Rohurinne on vastavalt vahelduvale mikroreljeefile liigirikas ning mosaiikne. Mätaste vahel märgades lohkudes õitseb kevaditi varsakabi (Caltha palustris), sage on lepiklill (Fraxinus); suvel ilmestavad metsaalust mitmed tarnad (Carex): eeskätt pikk- (C. elongata), luht- (C. elata), lodu- (C. loliacea) ja mätastarn (C. cespitosa), samuti angervaks (Filipendula ulmaria), kollane võhumõõk (Iris pseudacorus), sookastik (Calamagrostis canescens), harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris), konnaosi (Equisetum fluviatile) jt. Kuivemates paikades, mätastel ja nende alusel, kasvavad seaohakas (Cirsium oleraceum), aasosi (Equisetum pratense), ojamõõl (Geum rivale),  lillakas (Rubus saxatilis), sõnajalad (Dryopteridaceae) jt. Samblarinne on katkendlik: enam-vähem püsivalt kasvavad siin tüviksammal (Climacium dendroides), teravtipp (Acrocladium cuspidatum), südajas tömptipp (Calliergon cordifolium), laiguti ka turbasamblad (Sphagnum sp.sp.). Kõrgematel mätastel on asukoha leidnud arumetsadele tüüpilised liigid: harilik laanik (Hylocomium splendens), palusammal (Pleurozium schreberi), harilik kaksikhammas (Dicranum scoparium), kähar salusammal (Eurhynchium striatum).

printerisõbralik versioon esita küsimus