Mustamäe luitestik

Mustamäe luitestik

Mustamäe luitestikul saab tundma õppida 6. klassi loodusõpetuse ainekavas  käsitletavaid luitestikule iseloomulikke liike teemadega Rannik ja saared, Metsataimestik, Sootaimestik.

Luited on tuule poolt kõrgeks kuhjatud mereliivavallid, mida peamiselt leidub mere- ja järveliivade levikualal. Tugeva tuulega lahtine liiv kuhjub ning tekivad tuiskliivahanged, mis nihkuvad sisemaa suunas ja moodustavad luiteid. Luited jagunevad ranna- ja mandriluideteks, mille kõrgus võib ulatuda mitmekümne meetrini. Rannaluiteid näeb praegusaegsete suurte veekogude vahetus läheduses nt. Narva-Jõesuus, Nõval, Kõpu poolsaarel Hiiumaal, mandriluiteid aga sisemaal Alutagusel, Võrtsjärve nõos jm. Eesti rannaluited on lauge (5…20°) pealttuulenõlvaga ja järsu (25…40°) alttuulenõlvaga vallid, mis on enamasti liitunud luiteahelikeks ning moodustavad luitevälju ehk luitestikke.

Mustamäe luitestik on endisel merepõhjal laiuv liivane rannikumadalik, mis paikneb Mustamäe nõlva lähistel, mida juba möödunud sajandil koos nõlvaga tunti  Mustamäena või Siniste mägedena. Luitestik on nõlvaga paralleelne ja ligi 3 km pikk. Tähetorni pargis ja selle ümbruses levivad madalad (1,5-3,0 m) korrapäratu kujuga tuiskliivakuhjatised. Seljaku tänav kulgeb piki 3-4,5 m kõrgust vall-luidet. Luitestik jätkub Suur- ja Vana-Mustamäe tänava ristmiku lähedal otse liiviku  nõlval, tõstes niimoodi mustamäe nõlva suhtelist kõrgust veelgi 4-6 m võrra. Ehitajate tee kohal luitestik eemaldub Mustamäe nõlvast kuni kaob kagu suunas hoopis. Luitestikul asub mägi, mida rahvas nimetab Vanaka mäeks. Seal käiakse talvel kelgutamas ja suusatamas.

Nõlval, luitestikul ja sellega piirneval alal kasvab Nõmmele tooniandev männimets. Ta ei loo ainult visuaalset keskkonda, vaid annab omamoodi maastikulise eraldatuse, kujundab mikrokliimat ja mis ülimalt tähtis – kaitseb siinset järsakut ja tasasemat liivikut erosiooni ning tuulekande eest. Terasem pilk näeb metsa all kanarbikku, mitmeid rohttaimi, kõrrelisi, eriliigilisi samblaid ja samblikke.

Mänd  (Pinus sylvestris), Eesti kõige tavalisem metsapuu, on ka luitestikel domineeriv. Kõigist meie metsadest moodustavad männikud 40%. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Nii on mänd peaaegu ainuke puu kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades. Ainukeseks piiravaks teguriks võib tema kasvule saada valgusepuudus. Seetõttu me ei kohta mändi hämara kuuse- või lehtmetsa all. Äärmuslikes tingimustes suudab mänd kasvada seepärast, et tema juurestik võib ulatuda nii hästi sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele. Mänd õitseb tavaliselt juunikuu esimesel poolel, mõnikord ka mai lõpul. Õietolmu on männil rohkem kui meie teistel metsapuudel. Männi õietolm võib kanduda kuni 1000 km kaugusele. Nii isas- kui emasõied on mitmesuguse värvusega: isasõied kollakad, harvem punased, emasõied helepunased kuni hallikaspruunid. 

Männn tüve katab madalamal hallikaspruun korp, ülevalpool on koor kollakas ja kestendav. Männi kuivanud oksad kukuvad kergesti ära, seetõttupole tema tüvi okslik. Männiokkad asetsevad kahekaupa ja vahetuvad enamasti 2-3 aasta järel. Mändidega koos elavad mitmed seened. Osa neist on männile kasulikud, teised jälle kahjulikud. Laialt tuntud seeneliik, mis on männile kasulik, on tumepruuni viljakehaga männiriisikas (Lactarius rufus). Seen aitab puid varustada mineraalainetega ja veega, mähkides seeneniidistiku peenikeste männijuurte ümber.  Seen ammutab männi juurtele pinnasest mineraalaineid ja vett. Juurtelt saab seen omakorda vastu seene eluks vajalikke orgaanilisi aineid. Niisiis on männil ja seenel mõlemal teineteisest abi (Relve, 1999). Kahjulikud seened, nagu männipigirooste (Melampsora pinitorqua), põhjustavad männi-koorepõletikku. Olulist kahju võivad kohati tekitada ka juurepess (Fomitopsis annosa) ja männipess (Phellinus pini). Putukakahjureid on mitmeid, nt. männikärsakas (Hylobius abietis), männi-juureürask (Hylastes ater), harilik maipõrnikas (Melolontha hippocastani), männivaablased (Diprion) jpt.. Noored männikud on talvel meelistoidulauaks põtradele. See aga ei meeldi metsakasvatajatele, kuna põtrade näritud puud jäävad kiratsema või koguni hukkuvad.                                                                            

Männi puit on laialt kasutatav. Sellest saab head ehitusmaterjali ja ilusa mustriga mööblit, parketti või vineeri. Mänd on tuntud ka ravimtaimena. Noored kasvud tõmmisena aitavad köha ja bronhiidi puhul, vannis aga peletavad väsimuse ja tagavad rahuliku une. Männimetsas on õhk väga puhas, sest okkad toodavad mikroobe hävitavaid aineid. Seetõttu on männimets väga hea puhkamise ja tervisetugevdamise paik.

Kanarbik (Calluna vulgaris) on puitunud vartega madalakasvuline 10-60 sentimeetri kõrgune kääbuspõõsas. Ta võib kasvada nii kuival liival nõmmemetsas kui ka märjal turbasel pinnal rabas. Kanarbiku juurte ümber on seeneniidistik, mis aitab mineraalaineid hankida. Lehed on tillukesed soomuste moodi ning igihaljad. Väikesed roosakaslillad või vahel ka valged õied asetsevad vartel lehtede kaenlais. Nii väldivad nad vee liigset auramist. Kanarbik õitseb juuli lõpust septebri alguseni. Tema õied on nektarirohked, mis meelitavad ligi arvukalt putukaid. Valminud kanarbikumesi on väga tume ja muutub kõvaks alles pika aja möödudes. Iseloomulik on veel kanarbikumee veidi mõrkjas või kibekas maitse. Ühelt hektarilt kanarbikuväljalt võib saada kuni 200 kg mett. Kanarbikku on kasutatud värvitaimena kollaste ja pruunide toonide saamiseks. Samuti sobib ta liivaste alade haljastamiseks. Kanarbiku seemned saavad küpseks talvel ja pudenevad lumele. Sealt kannab tuul neid uutesse kasvupaikadesse. Kanarbiku võrsed on toiduks metskitsedele.

Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Kanarbik vajab kindlasti ka happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Rahvaravimina kasutati kanarbikku liigse rasvumise vastu, närvide rahustamiseks, uriinierituse soodustamiseks ja neeru- ning sapikividest vabanemiseks.

Mustamäe luitestiku teeb omapäraseks see, et keset luiteid kasvab ka natuke sangleppa.

Sangleppa (Alnus glutinosa)  nimetatakse veel ka mustaks lepaks. Nimi on pandud koore värvuse järgi. Kuna sanglepp armastab niiskeid kohti, kus põhjavesi on liikuv, siis on ta võimeline kasvama ka siin mändide vahel.

Tavaliselt on sanglepp Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude tavaline asukas. Sageli on neid veekogude ääres huumusrikka mullaga madalamatel maadel. Tihti võime teda kohata ka madalsoos. Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust. Sanglepp on omapärane ja kahtlemata ilus puu. Erinevalt meie teisest lepast, hallist lepast, kasvab ta tõeliseks puuhiiglaseks, kel võib jämedust olla niipalju, et kaks meest ei ulatu ümbert kinni võtma ja kõrgust ligi 30 meetrit. Kaunis on ka tema tumeroheline läikiv lehestik. Lehtede järgi on teda lihtne eristada hallist lepast. Nimelt on sanglepal lehetipp tömp või sageli isegi sälguga, hallil lepal lehe tipp aga terav, umbes nagu kasel.

Kui me puud veel lähemalt silmitseme, näeme, et kuigi lepp pole okaspuu, on tal siiski küljes käbid. Neid käbisid on aga isegi ravimina kasutatud. Väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, pähklikesed, mis on vaevalt paari millimeetri suurused ja seetõttu õige kergelt lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on. Sanglepp on tuntud pinnast parandava puuliigina, sest ta suudab juurtel esinevate mügarbakterite tõttu õhust lämmastikku koguda ja sellega mulda rikastada. See puuliik on suitsule ja gaasidele väga vastupidav, kuid kannatab tugevasti seenhaiguste, peamiselt ebatuletaelast (Phellinus igniarius) põhjustatud südamemädaniku all, mida esineb juba üsna noortel puudel. Putukad sangleppa oluliselt ei kahjusta. Mainida võib vaid aeg-ajalt esinevat hund-lehemardikat (Melasoma aenea), lepa-lehemardikat (Agelastica alni) ja lepakärsakat ((Cryptorrhynchus lapathi).

Sanglepa puitu on võrreldud ka kameeleoniga. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranžikaks, seejärel tumeoranžiks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Neid õppisid inimesed juba ammu kasutama, peale selle leidsid nad sanglepa ka naha parkimiseks sobiva olevat. Peale kõige muu on sanglepp ka tuntud vastupidava niiskuskindla ehitusmaterjalina, temast valmistatakse vineeri ja mööblit.

printerisõbralik versioon esita küsimus