Rahumäe liivik

Rahumäe liivik

Rahumäe liivikul saab tundma õppida 6. klassi loodusõpetuse ainekavas  käsitletavaid liivikutele iseloomulikke liike teemaga –  Mereranna taimestik.

Liivikuteks nimetatakse kruusa- ja liivatasandikke. Suurem osa Põhja-Eesti liivikutest on tekkinud vee all, sulava liustiku serva ees liustikujõgede deltadena. Seevastu Lõuna-Eestis on enamik liivikuid tekkinud maismaal, ilma kindla sängita voolanud sulamisvees.  Liivikule on iseloomulikud puurindeta avakooslused, milles valitsevad enamasti mitmesugused kõrrelised, samblikud ja samblad. Kuna kooslused on hästi eksponeeritud otsesele päikesekiirgusele ja tuultele, tingib see mullast vee kiire aurumise. Pinnas on vaene ka toitainete poolest, seepärast on liiviku taimestik väga liigivaene. Siin suudavad kasvada ainult sellised taimed, kes taluvad kuivust ja liiva liikumist. Kõige rohkem leiame kasvamas liiv-vareskera (Leymus arenarius), liivtarna (Carex arenaria)  ning lamba-aruheina (Festuca ovina).

Liiv-vareskaer (Leymus arenarius) on teistest liivrannal leiduvatest kõrrelistest kerge eristada tema sinakasrohelise tooni, jäigavõitu lehtede ja tugeva  varre järgi. Tihti kasvab ta ligi meetri kõrgusena suurte kogumikena. Vareskaer õitseb juunis-juulis. Taime sinakas toon tuleneb sellest, et ta on kaetud vahaja kihiga. Selline kiht aitab takistada vee liigset auramist. Kuigi merevesi ajuti rannaliiva immutab, kuivab liiv ometi kiiresti läbi. Vareskaeral tuleb leppida lisaks pinnase suurele soolsusele ka veenappusega. Et auramist veelgi takistada, rulluvad vareskaera lehed kuivadel suvepäevadel kokku. Siis on nad teravad ja torkivad, mida on tunda paljajalu liival joostes. Vihmasel ajal on mõnus astuda lamedatele vareskaera lehtedele, siis ei vaju jalad märja liiva sisse. Vareskaera sitketest kõrtest ja lehtedest saab punuda matte jms.. Lained ja tuuled liigutavad pinnast. Kui liiv edasi liigub, mattuvad juba juurdunud taimed liiva alla või paljastub nende juurestik. Kuid vareskaer kinnitub hästi harunevate risoomidega pinnasesse, mis takistavad liiva liikumist. Seal, kus vareskaera puhmad kord juba kanda kinnitanud, hoiavad nad liiva paigal. Kui liiv enam edasi ei liigu, saavad samas paigas kasvama hakata teisedki taimed.

Liivtarn (Carex arenaria) on pika roomava risoomiga ja sõlmekohtadelt reastikku tõusvate 15 – 30 cm kõrguste vartega liivataim. Lehed hall-rohelised, jäigad, teravatipulised, ligikaudu niisama pikad kui vars.. Tema pikal, roomaval, 3 – 5 millimeetrise läbimõõduga risoomil esinevad sõlmekohtadel tumepruunid lõhestunud tuped ja reastikku tõusvad varred. Alusel on varred kaetud pruunikate, labata lehetuppedega. Õitseb mai teisel poolel, juunis, viljub juulis, augustis. Eestis võime kohata Saare- ja Hiiumaal ning mandri lääne- ja põhjarannikul. Liivtarn omab tähtsust lahtise liiva kinnistajana. Tema roomavat, tärpendinilaadset lõhnavat risoomi kasutatakse droogina.

Lamba-aruhein (Festuca ovina) on lühikeste, rohkete püstiste võsudega taim, mis moodustab oliivikaid või hallikas-oliivrohelisi tihedaid puhmaid. Lehed on kitsamad kui ühelgi teisel aruheinal. Võiks lausa öelda, et need on juuspeened. Tegelikult need siiski petavad meid veidi. Nimelt on lamba-aruheina lehed enamasti pikuti kahekorra kokku pandud, kuid nii tihedalt, et lehte lahti teha meil ei õnnestu. Nii on nende läbimõõt tavaliselt vaid pool millimeetrit. Lamba-aruheina lehed on näppudega lehetipust allapoole katsudes veidi karedad. Õitseb mais, juunis. Eestis sage. Lambaga ei ole aga lamba-aruheina nimi niisama seotud, sellel on ka tagamõte olemas. Kuna lambad on ikkagi mägede ja kehva maa asunikud, siis on see taim nende põhiline toit. Lamba-aruheina teised koduloomad peale lammaste eriti ei taha, kuigi taim on hea söödaväärtusega. Otsesele kõrvetavale päikesele eelistab aruhein siiski väikest puude või põõsaste varju. Eestis lamba-aruheina põldudel ei kasvatata, küll tehakse seda aga mitmel pool Ameerikas ja Austraalias. Seal on nimelt selliseid suuri maa-alasid, kus teised kõrrelised ei kasva, lamba-aruhein saab aga suurepäraselt hakkama. Mõningal määral on lamba-aruheinast isegi inimesel kasu. Seda küll mitte lehtedest, vaid juurestikust. Juurtest saadakse kiudu, mida on kasutatud nii polsterdamiseks ja pakkimiseks kui ka paberi, pintslite, köite ja mattide valmistamiseks. Kultuuris kasvatatakse peamiselt USA-s ja paiguti Austraalias.

printerisõbralik versioon esita küsimus