Kuidas sündis Molotov-Ribbentropi Pakt
Kool.ee-haridusportaal :: Kuidas sündis Molotov-Ribbentropi Pakt Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeKuidas sündis Molotov-Ribbentropi Pakt,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen
Poola ja Saksamaa suhted 1939. aastal
Poliitiliseks pöördepunktiks Poola-Saksamaa suhetes sai Saksamaa välisministri Ribbentropi reis Varssavisse 26. jaanuaril 1939. aastal.Selle visiidi ettevalmistamiseks käis Poola välisminister Jozef Beck kahel korral Berliinis ja Poola saadik Jozef Lipski kohtus mitu korda Ribbentropiga.
5. jaanuaril toimunud Becki ja Hitleri vahel toimunud läbirääkimiste järel tegi Poola välisministri teatavaks järgmised Hitleri seisukohad:
„Hitleri arvates peaks Saksamaa ja Poola huvide ühtsus Venemaa suhtes olem täielik. Saksamaale on Venemaa kogu aeg hädaohtlik, olgu see tsaari- või bolševistlik Venemaa. Bolševistlik Venemaa on aga veelgi ohtlikum. Neil põhjustel on Poola Saksamaale lihtsalt hädavajalik. Saksa riigikantsler lisas, et igaPoola poolt Venemaa vastu suunatud diviis asendab ühe Saksa diviisi. Veel kinnitas Hitler, et ta on Ukrainast huvitatud vaid majanduslikult, mitte poliitiliselt.”
Samal ajal tegutses Saksamaal Saksa-Poola Ühing, mille juhatuse liikmed olid tihedais sidemeis Poola avalikkuse esindajatega. Ja nagu selgus, suhtus poola avalikkus Hitleri avaldusse üsna jahedalt.
 |
|
Marssal Eduard Smigly-Rydzig |
Saksa-Poola ühingu juhtkonnas oldi arvamusel, et poolakate kergesti erutuv rahvuslikkus teeb pisimagi piiriküsimuse lahendamise Saksamaa ja Poola vahel raskeks, kui mitte võimatuks.
Samal ajal arvas Ribbentrop, et Poola kaasahaaramine Nõukogude vastasesse alliansipeaks poola rahvustundele nii palju pakkuma, et Saksa mõõdukad soovid Danzigi ja Poola koridori suhtes rahuldamist leiavad. Poola lepiks seda kiiremini Saksamaa nõudmistega, mida kiiremini jõuavad läänedemokraatiad arusaamale, et Verssailes’ konstruktsioon on mittepüsiv.
 |
|
Poola president Moscicki |
Seega olid Ribbentropi Varssavi sõidu eeltingimused ja sihid piiritletud. Vastuvisiidi ajal Poola pealinnas toimuvad kohtumised president Moscicki, marssal Smigly-Rydzi ja välisministri Jozef Beckigapidid selgitama Poola lõpliku seisukohavõtu.
Selle külaskäigu väline külg omas taoliste riiklike sündmuste tavalise hiilguse. Varssav esindas end heast küljest ja oskas oma nimetust „Väike Pariis” järjekordselt tõestada. Kuid see pariisilik armastusväärsus ja idamaine külalislahkus ei suutnud varjata külma tagasihoidlikkust.
Kõik Rebbentropi katsed, saada Poola välisministri Jozef Beckilt selget vastust Poola-Saksamaa ühistegevuse kohta N. Liidu vastu pareeriti poola diplomaadi poolt osavalt. Samal ajal tabas Ribbentroppi läbirääkimiste ajal Poola poliitikutega uus ootamatu hoop.
Ajal, mil Ribbentrop valmistus kohtuma Poola presidendiga, avaldasid inglise ajaleht „Daily Mail” ja mõned prantsuse ajalehed sensatsioonilise teata: suur sakslaste majandusdelegatsioon, mille koosseisu kuulub kolmkümmend Saksa äri- ja majandusmeest on eesotsas Saksa välisameti direktori- salanõunik Schnurre juhtimisel teel Moskvasse, et seal laiaulatuslikku Saksa-Vene majandusliku koostöö programmi arutada.
Tegelikultoli välisameti direktor Schnurre asunud küll teele Moskvasse, et pidada seal läbirääkimisi jooksvates kaubandusküsimustes, kuid ta sõitis sinna üksinda.
Reibbentrop oli teatest erakordselt erutatud ja teatas: „Samal hetkel, kui mina Führeri ülesandel Saksamaa ja Poola vahel Venemaa vastu sihitud koostöö küsimustes läbirääkimisi pean, tungitakse mulle säärase skandaalse ja eksiteele viiva teatega selja tagant kallale. Schnurre peab viivitamatult Berliini tagasi pöörduma.”
Ribbentropi delegatsiooni kuulund Dr Kleisti vastuväitele, et õnnetus on tegelikult juba sündinud ja Schnurre tagasikutsumine ei kahjuta mitte ainukt Saksa-Vene kaubavahetust, vaid teeb ka poolakad umbusklikeks, ei muutnud Ribbentropi otsust. Schnurre pöördus Berliini tagasi.
Moskva pahameel oli suur. Berliini Vene saatkonna nõunik Astahhov teatas, et Schnurre sakslaste suure majandusdelegatsioon olevat ainult selleks välja mõeldud, etN. Liitu kogu maailma silmis jämedalt kohelda.
Ribbentropil ei õnnestunud läbirääkimisi presidendi ja marssal Smigly-Rudziga lõpule viia. Poolakad hoidusid nii osavasti kõrvale, etSaksa välisminister ei jõudnudki oma visiidi peateema juurde.
Saksa delegatsiooni liikme Dr Kleistineljasilma vestluses Poola välisministeeriumi kabinetišefi krahv Lubienskiga ütles viimane:
„Poola tunneb end tõelise euroopa kultuurirahvana, kellel on tugevad sidemed Prantsuse-ja Inglismaaga, kuid kes ka samasugust mõistlikku kokkulepet oma Saksa naabritega otsib. Mõlema rahva vahel peaks valitsema kestev, vastastikune arusaamine, ilma, et Poola tarvitseks Vene-vastasesse avantüüri laskuda. Poola ei saa om piiride tõttu ühineda Nõukogude-vastase blokiga. See on Poola valitsuse hoiak, mille Poola välisminister Beck oma läbirääkimistel Saksa välisministriga on täpselt formuleerinud.”
Marssal Smigly-Rudzi poliitilise hoiaku kohta teatas krahv Lubienski, et marssal on N. Liidu kindel ja avalik vaenlane, kuid tal on ka samasugused Saksa vastased kompleksid. Olles kahe vaenulise riigi naaber, loodab marssal oma lääne sõpradele.
See eraviisiline kõnelus vastas Poola ametlikule arvamusele, mille Poola välisministri abi krahv Szembek oma memorandumis sõnastas järgmiselt:
„Ribbentropi läbirääkimiste ajal Poola presidendiga juhtis härra Beck tähelepanu sellele, et Saksa välisministriga peetud läbirääkimiste positiivseks tulemuseks oli see, et Ribbentrop mõistis meie hoiakut Venemaa suhtes, ja samuti ka seda, et Poolal on võimatu liituda antikominterni paktiga.”
Saksamaa katse tõmmata Poolat kaasa oma võimukombinatsiooni ja lahendada Poola-Nõukogude vastase aktsiooniga Danzigi ja Poola koridori probleem olid karile jooksnud.
Kuid Berliin ei jätnud veel lootust. 1939. aasta märtsis tegi ta veel ühe katse.
Peale Tšehhoslovakkia annekteerimist õnnestus Berliinil Poolat sellest röövsaagist osa võtma meelitada. Juba 1. oktoobril 1938 oli Poola esitanud Tšehhoslovakkiale ultimaatumi Osla piirkonnast loobumiseks ja okupeerinud selle maa-ala, mis tõi kaasa suhete tumenemise Inglismaa, Prantsusmaa ja ka N. Liiduga.
Poola lõunapiiril asunud Galiitsias, mille Poola oli võitnud interventsioonisõjas N. Liidu vastu, elas seitse miljonit ukrainlast. See rahutu Karpato - Ukraina rahvusvähemus, keda Poola valitsus alaliste sõjaliste „rahustusaktsioonidega” püüdis vaos hoida, ootas igatsusega iseseisva väikeriigina Ukrainaga liitumist. Nüüd mängis see küsitav pisiriik Saksa ja Poola vahelistel läbirääkimistel tähelepanuväärset osa.
Seoses Tšehhoslovakkia okupeerimisega jäi Karpato-Ukraina Ungarile. Poola sai soovitud piiri Ungariga ja vabanes Karpaatides Ukraina survest.
Poola võttis küll need kingitused vastu, kuid ei näidanud Saksamaale oodatud tänulikkust ja oli endiselt reserveeritud.
Kõnelustes Poola välisministri Jozef Beckiga võttis Hitler ettepanekud Danzigi ja Poola koridoriküsimustes kokku järgmiselt:
„Danzigi tagastamisel korral Saksamaale on Poolale tasuks majanduslike huvide kindlustamine selles piirkonnas, mis tuleb läbi viia suurejooneliselt. Saksamaa saab ühenduse oma Ida-Preisi provintsiga eksterritoriaalseauto- ja raudtee kaudu. Vastutasuna selle eest saab olema Saksamaa-poolne koridori garanteerimine, samuti kogu maaomandi Poolale kuuluvaks tunnistamine. See tähendab lõplikku ja kestvat vastastikust piiride garanteerimist.”
Saksamaa seisukohalt võttes polnud need ettepanekud ebaõiglased. Ka ei kostnud maailma avalikkuses ühtegi Saksamaa ettepanekuid kritiseerivat häält. Kuid Saksamaa ettepanekud olid tehtud Poola sisemist psühholoogilist situatsiooni arvestamata. Nii ei viinud Hitleri poolt astutud sammud läbirääkimisteni vaid Saksamaa ja Poola vahekorra äärmise teravnemiseni. Samal ajal kui Poola diplomaatia hoiak oli põiklev, vastas poola ajakirjandus Saksamaa pakkumistele terava kallaletungiga.
 |
|
Marssal Jozef Pilsudski |
25. märtsil alustas Poola sõjalisi ettevalmistusi. Välisminister Beck sõitis Londonisse, kus sõlmiti Suur-Britannia – Poola liiduleping. Poolas elanud sakslaste suhtes hakati rakendama kitsendavaid määrusi. Sakslaste ühingud ja kultuuriorganisatsioonid suleti ja võeti poolakate poolt üle. Viiesajast saksa koolist suleti kolmsada.
Hitler pidi tunnistama, et tema katse võita Poolat Saksamaa liitlaseks koos Danzigi ja Poola koridori probleemi lahendamisega oli lõplikult läbi kukkunud. Tema vastus antud küsimuses järgnes 28. aprillil 1939 Riigipäeval peetud kõnes, kus ta ütles:
„Ma loen minu ja marssal Pilsudski vahel sõlmitud lepingu Poola poolt ühekülgselt rikutuks ja seega mitte enam kehtivaks.”
Rahvusvaheline olukord oli muutunud äärmiselt teravaks. Kogu mäng oli segane. Hitler kõhkles, kui talle ootamatult pakuti šanssi.
Kreml sondeerib pinda
Alates 1939. aasta algusest oli Moskva võtnud rahvussotsialistliku Saksamaa suhtes uue hoiaku. Jaanuaris oli Kreml teatanud, et on nõus alustama Saksamaaga majanduslikke läbirääkimisi. Kuid Saksamaa läbirääkimiste esindaja Schnurre oli poolelt teelt Moskvasse tagasi kutsutud.
Kuid Moskva ei lasknud end sellest heidutada. 10. märtsil kommunistliku partei 18. kongressil Stalini poolt peetud kõnes puudusid tavalised teravused rahvussotsialistliku Saksamaa suunas, kusjuures läänevõimudele paisati näkku terve rida teravaid süüdistusi. Stalin ütles, et N. Liit ei kavatse hakata läänedemokraatiale kastaneid tulest välja toomaja Saksamaad rünnata. Vastupidi – tal ei olevat midagi suhete paranemise vastu Saksamaaga.
Saksamaa suhted N. Liiduga olid äärmiselt pinevad. Antikominterni pakt Jaapani ja Itaaliaga väljendas teravalt Saksamaa Nõukogude vastast hoiakut, mistõttu Berliin vastas Kremli uuele toonile üsna tagasihoidlikult.
Alles pärast Poola-Saksamaa läbirääkimiste läbikukkumist astuti selles suunas esimene sondeeriv samm. 10. märtsil andis Ribbentrop ühele oma büroo töötajale käsu – luua kontakt mõne N. Liidu saatkonna töötajaga.
Mis oli selle põhjuseks? Kas Saksamaal seisis ees senise välispoliitilise suuna muutus? Kas kavatses Hitler oma maailmavaatelisest lahknevusest hoolimata teha riigimehelikku katset ja saavutada võimatuna näivast võimalik? Selline järsk pööre Hitleri senises poliitikas näis aga olevat võimatu. Jäi järele teine võimalus: võtta rahvuslikult üles köetud Poola tangide vahele, et sundida teda astuma piiriküsimuste lahendamisele.
Ribbentropi ametkonna esindaja Dr. Kleisti kohtumine toimus Vene saatkonna nõuniku Astahhoviga. Sellel kohtumisel esitas Kremli esindaja ajalooliste põhjenduste taustal arvamust, kui mõttetu on Saksamaa ja N. Liidu vaheline vastastikune „ideoloogiline juuksekarva lõhestamine”, selle asemel, et külg-külje kõrval , nagu see ajaloos alati on olnud, teha üheskoos suurt poliitikat.
Arvestades Nõukogude diplomaatide esinemise piiratust, mis sageli piirdusid vaid paari lubatud lause kordamisega, oli päris kindel, etVene saatkonna nõuniku poolt öeldu ei olnud tema isiklik arvamus, vaidKremli poolt antud käsk.
Berliinis aga käisid pikad ja erutavad vaidlused Stalini äkilise meelemuutuse põhjuste üle. Neis vaidlustes esines kaks lahkuminevat seisukohta, mis lähtusid senisest bolševismi käsitlusest.
Ametliku seisukoha järgi, mille 12-leheküljelise kava oli 1937. aastal koostanud propagandaministeerium, oli täpselt määratletud, mida tohib mõelda bolševismist ja mida mitte. Selle kava kohaselt oli bolševism juutluse atentaat, et orjastada maailma vabasid rahvaid ja mis passiivses slaavluses on leidnud endale kuuleka instrumendi oma mustade plaanide väevõimuga läbisurumisel.
Sellele kindlakäelisele kuid primitiivsele mõtlemisviisile seisis diametraalselt vastu teine seisukoht, mida pooldas Saksa riigi välisministeeriumi vanem ametnikegeneratsioon. N. Liit olevat riik nagu iga teine. Tema ideoloogilised tulevikusuunitlused olevat koos Leniniga hauda läinud. Tema järeltulijat Stalinit, kui kainet reaalpoliitikut, tulevat kohelda vana ja äraproovitud reaalpoliitilise mõõdupuuga. Seepärast – kui Stalin on pakkunud koostööd, tuleb seda ettepanekut arutada.
Hitler kõhkleb…
Kuid veel ei haaranud Hitler pakutud võimalusest. Stalini poolt 10. märtsil tehtud läbirääkimiste ettepanekule jäeti vastamata. Hitler kahtles Kremli sõnade siiruses. Pealegi püsis veel võimalus jõuda Poolaga veretule kokkuleppele. Kui vaid õnnestuks võita Saksa-Poola piirilahendusele läänedemokraatia nõusolek ja vähendada seega Poola lootusi Inglismaa toetavale abile.
Aprillis külastas Saksa välissaatkonna esindaja Poolat, etselgitada seal Saksamaa-Poola vahel toimunud läbirääkimiste katkemise järel valitsevat õhkkonda. Välissaatkonna esindaja dr. Kleist kirjeldab seda järgmiselt:
„Meeleolud, mis mind seal vastu võtsid, olid katastroofilised. Inimesed, keda olin pidanud kainelt mõtlevaiks ja osavateks poliitikuiks, kaotasid kõneluse kestel närvid ja karjusid mulle ägedalt: Kui Saksamaa tahab saada Danzigit ja raudteekoridori, siis tuleb sõda. Verssailes’ generatsiooni alatoitluse all kannatanud saksa sõjavägi lüüakse Grunewaldi juures pihuks ja põrmuks, nagu seal juba kord purustati saksa ordu võim.
Mulle sai selgeks, et Poola ülesköetud meeleolusid arvestades on Saksa-Poola probleemi lahendamine võimalik vaid sõja teel”,kirjutab Kleist.
Samal ajal ilmus TASS-i teadaanne, mis sisaldas märkimisväärse ja üllatava teate ümberkorraldustest Moskva poliitilisel näitelaval. Moskva senine välisasjade komisaar Litvinov, tuntud osav ja mitmekülgne poliitik, kes aastaid oli pununud Saksamaa ümber diplomaatiliste sidemete rafineeritud võrku, oli pikema jututa kohalt kõrvaldatud ja asendatud rahvakomissaride nõukogu esimehe Vjatseslav Molotoviga.
Siitpeale hakkasid börsiteadetes üha sagedamini esinema teateid, kus teatati, et Poolas elavad juudid on hakanud müüma oma kinnisvara.
 |
|
Saksamaa välisminister Joahim von Ribbentrop |
Esialgu tegi Hitler Ribbentropile ülesandeks venelaste suhtes endisele seisukohale jääda. Alles siis, kui Berliini Vene saatkonna nõunik Astahhov paaril korral mõista andis, et Molotovi nimetamine Vene välisministriks on Saksamaa suhtes hea tähendus, andis Hitler Ribbentropileloa lühikese ja ettevaatliku esimese sammu astumiseks: suursaadik Schulenburgile tehti ülesandeks oma esimesel visiidil Molotovi juurde puudutada ettevaatlikult aasta algul katkenud majandusläbirääkimiste uuesti alustamise võimalust. Kuid mitte puudutada poliitilisi teemasid.
Kuid peagi selgus, et Molotov ei lepi Schlenburgile lubatud läbirääkimiste kitsaste raamidega. Molotov teatab, et on nõus alustama läbirääkimisi vaid siis, kui selleks on olemas poliitiline põhialus. Kõik Schulenburgi katsed, et Molotov oma soove lähemalt piiritleks ja konkreetsemalt väljendaks, jooksevad tühja. Samal ajal oli Molotoviga kohtumisel märgatav allakriipsutatult sõbralik toon, millest võis välja lugeda soovi, jõuda Saksamaaga poliitilisele kokkuleppele.
Kuid Berliin jäi endiselt äraootavale seisukohale. Hitler keeldus vastu võtmast läbirääkimiste pakkumisi ja läks oma umbusus isegi nii kaugele, ettõlgendas Molotovi vastust majandusläbirääkimiste tagasilükkamisena.
Vahepeal olid Moskvas alanud Inglise, Prantsuse ja N. Liidu vahelised läbirääkimised, et kokku leppida ühise aktsiooni asjus Saksamaa edasiste agressiivsete sammude pidurdamises. Hitler kahtlustas Stalinit kaksikmängus, kes püüab Saksamaalt vaid selleks pakkumisi välja meelitada, et Pariis ja London need üle pakuksid.
Hitler muudab meelt
26. juunil 1939 muutis Berliin ootamatult oma suhtumist Venemaa suhtes. Mis olid selle meelemuutuse põhjuseks? Mis tõukas Ribbentropi nüüd palavikuliselt tegutsema?
Nimelt oli päev varem, 25. juunil saanud teatavaks, et Moskva ja läänevõimude vahel toimunud läbirääkimiste tulemusena oodatakse Moskvasse Inglise ja Prantsuse sõjaväelise missiooni esindajaid. See tähendas, et läänevõimud olid läbirääkimistel Moskvale sedavõrd järele andnud, et päevakorda oli kerkinud konkreetsed sõjaväelised kokkulepped, mistõttu Saksamaa edasine põiklev hoiak oli muutunud mõttetuks. Nüüd oldi valmis N. Liiduga peetavate läbirääkimiste riisikot endale võtma, et purustada Saksamaa ümber sulguv sõjaline raudrõngas.
2. augustil 1939 võttis Ribbentrop N. Liidu saatkonna nõuniku Astahhovi vastu teatega, et Saksamaa on valmis oma suhtumist N. Liidu suhtes muutma kahel tingimusel:
1) N. Liidu mittevahelesegamisel Saksamaa siseasjadesse;
2) N. Liidu loobumisel poliitikast, mis käib Saksamaa huvide vastu.
4. augustil kordas Saksamaa suursaadik Schulenburg Moskvas sedasama Molotovile, kusjuures selgus, et Molotov oli erakordselt avameelne ja loobunud oma senisest tagasihoidlikkusest.
Samal ajal olid läänevõimudega alanud läbirääkimised Moskvas olnud mitteedukad. Winston Churchill kirjutab oma memuaarides nende läbirääkimiste kohta:
„Läbirääkimised keerlevad kogu aja Poola ja Balti riikide vastumeelsuse ümber, kes ei taha endid N. Liidu poolt Saksamaa käest ära päästa lasta ja konverents nurjub Poola ja Rumeenia keeldumise tõttu – läbi lasta punaarmee.”
Algasid lakkamatud läbirääkimised Berliini ja Moskva vahel ja 22.augusti õhtul alustas Ribbentrop teekonda Moskvasse.
Nagu Ribbentropi hilisemast avaldusest selgus, kulgesid läbirääkimised Kemlis sujuvalt. Ribbentrop väitis, et ta polevat varem istunud sellise läbirääkimiste partneri vastas nagu Stalin, kes just nagupearaamatust lugedes selgelt ja lihtsalt oma seisukohti esitab. Poola suhtes olevat kiiresti kokku lepitud. Raskem olevat piiri tõmbamine Balti riikide piirkonnas, mis Inglise- ja Prantsusmaa poolt olevat lõplikult müüdud N. Liidule. Saksamaa olevat oma huvipiirkonna Düüna jõega ära märkinud, Stalin soovinud aga teiselpool Düünat asuvaid Läti Kuramaa sadamaid.
Molotov ja Ribbentrop kirjutavad paktile alla
Kuna otsuse peab langetama Hitler, läheb sama päeva õhtul Moskvast teele šiffreeritud telegramm: „Palun kohe Führerile teatada, et lõppes esimene kolmetunnine läbirääkimine Stalini ja Molotoviga. Läbirääkimistel, mis meile kujunesid muide täiesti positiivseks, et lõpptulemuse määravaks punktiks on – kas loovutame Liibavi ja Vindavi sadamad Vene huvipiirkonda. Oleksin tänulik Führeri nõusoleku teate saamise eest veel enne kella kaheksat saksa ajajärgi. Mõlemapoolsete huvipiirkondade kindlaks määramiseks kogu Ida-alal on ette nähtud lisaprotokolli allakirjutamine, milleks ma andsin oma nõusoleku. Ribbentrop.”
Veel enne kahe tunni möödumisttuli Hitleri vastus: „Jah.”
Tee salapaktile oli lahti, mis ka kohe Molotovi ja Ribbentropi poolt alla kirjutati. Vastsündinud pakti terviseks klaase kokku lüües kaldus jutt piinlikule antikominterni paktile, mille kohta Ribbentrop teatas, et see pakt ei olevat põhimõtteliselt sõlmitud mitte N. Liidu, vaid läänedemokraatiate vastu.
Järgmisel päeval kirendas „Pravda” ja teiste N. Liidu ajalehtede esiküljed rasvaste löökpealkirjade ja fotodega Saksamaaga sõlmitud mittekallaletungi paktist. Veel päev varem olid needsamad ajalehed sarjanud Saksamaa välispoliitikat.
Vaino Kallas
 | |
| |
|
