Kõik need asjaolud ühtekokku olid seemneks, kust kasvas välja uus sõda. Aja jooksul moodustasid need faktid kohutava poliitilise relva, mis hiljem andis Hitleril võimaluse õigustada saksa rahva ees igat lepingurikkumist ja vägivallategu. Versailles’ rahulepingu kohta ütles hiljem USA president Herbert Hoover:

„Versailles’ kägistati õiglus ja õigusmõistmisest sai ebaõiglus.“

Liitlaste – Inglismaa ja Prantsusmaa poolt Saksamaale esitatud meeletute nõudmiste kohta kirjutas Winston Churchill:

“Selles diktaadis leidis väljendust võitjate viha, aga ka võitnud rahvaste võimetus mõista, et ükski sõja kaotanud rahvas või ühiskond ei suuda iialgi maksta kontributsiooni, mis korvaks kõik sõjakulud. Liitlased aina kinnitasid, et nad pigistavad Saksamaalt välja viimase mahla.”

Üks Versailles’ diktaadi eest vastutajaid, Prantsuse tollane president Clemenceau ei salanud:

“See on tasumise päev, mida me pool sajandit oleme oodanud. Tasumise päev on tulnud.”

Versailles’ toimunu ei olnud rahu, vaid uue sõja algus. Ka üks sellele lepingule alla kirjutanud, marssal Forch on hiljem öelnud:

“See ei ole rahu, vaid kahekümneaastane vaherahu.”

Oli loodud ideaalne pinnas sakslaste rahvustunnetel baseeruva ideoloogia sünniks ja avantüristist Hitleri võimuletulekuks. Selle kõige ämmaemandaks said aga just liitlased. Maatasa surutud saksa rahvas puhkesid hüsteeriani ulatuvad kired – “Ein Reich, ein Führer, ein Nation.” Kõik see, mis edasi toimus on teada.

Enamus saksa rahvast oli aga veendunud, et tegelikult ei kaotanud Saksamaa 1918. aastal sõda, sest Entente' väed Saksamaad ju ei okupeerinud.

Niisugusel arvamusel oli ka I maailmasõja ajal kapralina Saksamaa armees teeninud Adolf Hitler (1889-1945), kes Compiegne vaherahu sõlmimise ajal 1918. aasta 11. novembril oli sõjaväehaiglas, kus ta kosus gaasirünnaku tagajärjel saadud vigastustest. Nagu paljud Saksamaal, oli ka Hitler seisukohal, et tema kodumaad "tabas noalöök selga”, mille andsid nn. “novembri kriminaalid”.

Viimaste all pidas Hitler silmas Saksamaa sotsiaaldemokraate, kes korraldasid Saksamaal novembrirevolutsiooni ja kukutasid keiser Wilhelm II. Paljud saksa sotsiaaldemokraadid olid aga rahvuselt juudid ja just sellega on seletatav hilisem Hitleri viha juutide vastu.Tema sõnul olevat 1918. aasta sügisel tabanud saksa rahvast juutide vandenõu.

Versailles' rahulepingu mitmed sätted osutusid väga karmiks. Nii ei olnud sõjas laostatud Saksamaa võimeline maksma reparatsioone. Kõigele lisaks tundus äärmiselt ebaõiglasena ka see asjaolu, et kogu vastutus I maailmasõja puhkemise pärast pandi saksa rahvale. Tõepoolest - kuidas sai süüdistada selles vaid sakslasi? Esimese Maailmasõja puhkemise ajendiks oli tegelikult ju Serbia rahvuslaste atentaat Austria-Ungari troonipärijale, kui serbia rahvusest tudeng Gavrilo Princip tappis 28. juunil 1914. aastal Sarajevos ertshertsog Ferdinandi.

Järelikult oli õigus neil, kes väitsid, et Entente' riigid tegid Saksamaast ja saksa rahvast patuoina, kellele pandi vastutus kümnete miljonite inimelude eest.

Selline ebaõiglus põhjustas Saksamaal suurt rahulolematust. Aastatel 1919-1922 leidsid Saksamaal aset mitmed mässud ja riigipöördekatsed. Peamiselt osalesid neis armeest demobiliseeritudsõdurid, kes rasketes majandusoludes ei leidnud tööd ja kes kogu oma energia kulutasid selleks, et terroriseerida kaaskodanikke. 1920. aasta kevadel üritasid nad haarata võimu (nn. Kappi putsch). Veidi varem, 1919. aasta jaanuaris korraldasid Saksa kommunistid oma võimuhaaramise katse. Kõigele lisaks pandi Saksamaal toime rohkesti poliitilisi mõrvu, mille ohvriteks langesid eelkõige need poliitikud, kes sõlmisid Entente´ga vaherahu.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 5. 09. 2005. 16:31