Sidelaste lõbusaid lugusid

Et sidelaste tööde ja tegemistega on alati kaasas käinud lustakad naljad ja väikesed vembud, siis olgu siinjuures ära toodud mõned neist tõestisündinud lugudest ja seikatest, mis on aset leidnud nii kunagiste “traadipoiste” kui ka hilisematel kaugside aegadel.

Nii, nagu iga uus asi, nii põhjustas ka telefoni ilmumine inimeste hulgas suurt huvi ja elevust. Postide otsas olnud kõnetraadi imetegudest ja selle kasuklikkusest räägib ka üks vanemalt põlvkonnalt kuuldud alljärgnev lugu.

Esimese maailmasõja ajal, olles kuulnud telefoni imelisest omadusest - kanda inimese häält ja sõnumeid suurte kauguste taha - tekkinud ühel talumehel mõte, saata sõjaväljal olevale pojale uued saapad. Pannud saabaste külge kirjalipiku poja nimega, roninud mees siis telefoniposti otsa ja sidunud saapad nööripidi telefonitraadi külge ning läinud rahuliku südamega koju.

Mõne aja pärast läinud sealt mööda harjusk (rändkaupmees) ja näeb: ennäe, traadi küljes ripuvad uhiuued saapad. Harjusk võtnud saapad maha ja riputanud nende asemele traadi külge oma vanad saapad.

Teisel hommikul tulnud talumees kaema, kas pojale saadetud saapad on juba teele läinud ja näeb - telefonitraadi küljes ripuvad vanad saapad. Mees rõõmustanud: “No küll on ime! Pojal juba uued saapad käes! Näe, saatis vanadki tagasi.”

Nii need telefoniasjad tol ajal käisid. Tänapäeval on nii telefon kui paljud elekteriside teenused saanud meile nii igapäevaseks ja endastmõistetavaks, et väikesed lapsed hakkavd ammuilma ennem telefoniketast keerutama ja alles seejärel esimesi sõnu ütlema.

Neil aegadel, kui telefoniside veel mööda postide otsa pandud traatjuhtmeid käis, juhtus tollaste “traadipoiste” elus nii mõndagi lõbusat. Tavaliselt mindi siis liine remontima välja terveks nädalaks, kusjuures vajalikke remondimaterjale ja tööriistu veeti kaasa hoburakendiga. Ööbiti taludes, kus ka kostil oldi.

Kord ööbinud “traadipoisid” ühes mulgi talus, kus mehi ja ka nende hobust terve nädal söödetud ja joodetud. Nädala viimase päeva hommikul öelnud jaoskonna juhataja hobusemehele, kelle nimi juhuslikult Toots ja kelle hooleks olnud meestele taludes öömaja muretsemine: “Meie läheme kiiresti tööle. Sina, Toots, õienda peremehega ära öömaja arved ja kihuta siis meile järele!”

Pannud siis Toots hobuse vankri ette ja läinud peremehe käest küsima, kuipalju tal ööbimise, toidu ja heinte eest maksta tuleb?

Mulgist talumees olnud aga aeglase mõtlemisega, süganud kukalt, vaadanud taevas liikuvaid pilvi ja öelnud: “ Ah tasu või? Oh ei tea… Mis ta nüüd ikka maksab…”

Hobusemees Toots aga võtnud peremehe sõnasabast otsekohe kinni ja kiitnud selle peale: “Ei noh - aitäh siis peremees ja head aega!”

Hüpanud kiiresti vankrile ja andud hobusele piitsa.

Aastatel 1950-57 töötas Pärnu kaablijaoskonnas tehnikuna mees, kelle nimi oli Uno. Teda peeti jaoskonnas rohkem nalja- kui töömehe eest. Selle põhjuseks oli temaga sageli juhtuvad äpardused, aga ka tema vembud ja naljad.

Ükskord, kui Riia tuukrid Pärnu jõel kaugside kaablit süvendasid, palus Uno neid, et tuukrid lubaksid tal minna tuukriülikonnas jõe põhja, et kontrollida, kas kaablid on ikka korralikult süvendatud. Ühel lõunavaheajal soostusidki tuukrid Uno sooviga ja tõmbasid talle raske tuukriülikonna selga.

Kuna Unol oli oma treenimata füüsise tõttu probleeme isegi 10 kg raskuse maast tõstmisega, siis võttis tema õlgadele paigaldatud 3 x 8 kg tuukri ballast ja rasked, 15 kg kaaluvad tinasaapad mehe vaaruma ja täies tuukrivarustuses tuli teda kõrvalt toetada. Siiski saadi tuukriks pürgiv Uno suure tegemisega amfiibauto küljelt jõkke laskuvale tuukriredelile, kus päristuukrid talle veel õhusurve reguleerimise kohta tuukrikiivris ja vee all käitumise kohta viimaseid õpetusi jagasid. Siis kinnitati Unole tuukrikiiver pähe ja õhukompressor hakkas tööle. Tugev käelöök vastu tuukrikiivri vaskkorpust oli signaaliks, et ta võib laskuma hakata...

… ja juba astuski Uno mõned sammud mööda redelit allapoole. Kui aga vesi talle juba õlgadeni ulatus, unustas julge sukelduja ära, et tuukriülikonda pumbatav õhk tuleb sealt ka välja lasta, milleks tuli perioodiliselt kuklaga avada tuukrikiivris olnud ventiil. Ja oh õnnetust… Tuukri keha hakkas paisuma ja oli varsti ümmargune just nagu täispuhutud põis tuntud jõeületajate muinasjutus. Ja kui siis meie tuuker käed redelipulkadelt lahti lasi, tõusis ta kogu pikkuses veepinnale ja ujus seal kui täispuhutud õhupall…

Ruttu tõmbasid päristuukrid tolle “õhupalli” signaalköie abil kibekähku tekile ja keerasid maha kiivri. Surve all tuukriülikonnas olnud Uno oli näost sinine ja ei saanud esmahetkel sõnagi suust. Kui ta siis kõnevõime tagasi sai, väitis ta, et ta süda töötavat kui väike mootor…

Kuid ega see väike viperus meie vahvat sukeldujat veel oma otsusest loobuma pannud. Andes lubaduse, et täidab täpselt kõiki sukeldumise nõudeid, veenis ta päristuukreid, et need lubaksid tal veel ühe katse teha. End ka seekord lõppes Uno laskumiskatse juba tuukriredeli ülemisel pulgal. Nimelt klammerdus ta nüüd mõlema käega nii tugevasti redelipulkadest kinni, et ei lasknud neid lahti ka siis, kui teda abistanud tuukrid talle saapakannaga näppude pihta lõid.

Hiljem aga jutustas Uno kõigile oma sõpradele, kuidas ta koos Riia tuukritega olevat Pärnu jõe põhja kontrollinud…

Uno ei osanud jalgrattaga sõita. Ükskord kõrvaldas jaoskond Pärnu lähistel – Nurmes, sõja ajal Tallinn- Riia kaablitrassile kukkunud lennukipommi poolt tekitatud riket. Oli varakevad ja puhus hästi tugev kagutuul.

Osa jaoskonna töötajaid olid tulnud rikke kõrvaldamisele jalgratastega ja Uno palus mehi, et need teda jalgrattaga sõitma õpetakasid. Öeldud, tehtud. Uno ronis ratta selga, mehed hoidsid ning lükkasid ratast tagant ja sõit läks lahti.

Kui oldi mõnda aega treenitud, arvas Uno, et võib juba iseseisvalt sõita. Aga palun! Mehed lükkasid rattale hoo sisse ja Uno tuiskas hõlmade lehvides taganttuulega minema.

Mehed läksid tagasi töö juurde ja unustasid vahepeal juba Uno ära. Kuid kui kätte jõudis õhtu, polnud Unot kuskil. Jaoskonna juhataja hakkas juba muretsema, et küllap kukkus ja sai viga.

Kuid siis ilmus maanteele Uno, ratas käekõrval. Jõudnud meeste juurde jutustas ta õhinal, et nüüd on tal jalgrattasõit selge. Ta polevat tugeva taganttuule tõttu saanud ratast enne pidama kui Ares, kus ta sõtnud vastu kaupluse seina… Arest kõmpis ta, ratas käekõrval, 16 kilomeetrit jalgsi tagasi…

Kuid jalgrattasõidu sai Uno küll selgeks.

Üks teinekord oli jaoskond kusagil Päärdu kandis kaablit remontimas. Uno käis trassil ringi, suur puukastiga kaabliotsija seljas ja selle rõngasantenn käes. Jõudnud ühe tee ääres asunud talu viljaküüni juurde, käis ta paar korda ümber selle ja sisenis siis läbi küünivärava sisse.

Talumees, kes seda õuest nägi, tuli vaatama, mida tema küünis tehakse. Nüüd seletas Uno talumehele, et ta otsib “väävelvesinikku” ja aparaadid näitavad, et selle küüni all maapinnas on seda suurtes kogustes. Ja eriti rohkesti olevat seda kallist maavara just ühelpool küüni otsas oleva põhuvirna all… Uno palus talumeest, et see selle põhuhunniku küüni teise otsa hangutaks.

Talumees oli kõhevil, kuid ei julgenud ka vastu vaielda. Ta käsutas kogu naispere põhku hangutama. Kui küüni ots oli põhust vaba, kontrollis Uno veelkord “väävelvesiniku” olemasolu, kinnitades, et siin on seda eriti suurtes kogustes ja tegi vastavad “märkmed” oma zurnaali.

Nüüd hakkas talumees anuma, et kas ei saaks ikka nii näidata, et tema küüni alla seda kallist maavara ei leidu? Uno vastu, et seda on küllalt riskantne teha, sest peale teda tulevat seda kanti kontrollima veel teised “geoloogid” ja kui need avastavad, et ta on valed andmed andnud, ootab teda Siberisse sõit...

Kuid lõpuks leiti siiski ühine keel ja Uno kriipsutas saadud “andmed” oma zurnaalist maha. Vastutasuks kutsus talumees kõik jaoskonna mehed õhtusöögile, kus rikkaliku talupojatoidu kõrval ilutsesid laual ka mitu pudelit “tuliveega”.

Aga just viimase peale oli Uno seda komejanti mänginud, sest “tuliveega” olid tal alati head suhted olnud…

 1963. aasta jaanuaris tekkis kaablirike läbi Soome lahe Porkalasse mineval kaugsidekaablil. Seda kõrvaldama asusid Pärnu ja Tallinna jaoskonnad.

Koos meiega oli kogu selle aja jooksul, mil me merel töötasime, kohal ka nõukogude piirivalvurid. Olles kõik nädalapäevad, hommikust kuni õhtuni lahejääl, oli neil meiega omajagu probleeme. Meie tegevustsoon piirati mere poolt lume sisse keritud peene signaaltraadiga, mille me nende arvates oleks pidanud Soome “põgenemisel” jalgadega puruks rebima ja nende saignalisatsioonisüsteemi tööle panema. Paraku oli traat lumel hästi nähtav ja meie töötajad astusid vajaduse korral sellest lihtsalt üle.

Kuna me liikusime tööga pidevalt rannast kaugemale merele, pidid meid valvanud piirivalvurid selle mitme kilomeetri pikkuse traadi mitu korda päevas ümber paigutama. Peale “elektroonse” kontrollsüsteemi olid koos meiega pidevalt merel ka paar-kolm relvastatud piirivalvurit, kes meile “silma peal” hoidsid.

Ühel päeval juhtus niisugune lugu. Kaks meie töötajat läksid rannast kaugemale lahele, et saagida seal tuukri jaoks jää sisse umbes 3x3 m suurune auk. Sel päeval puhus merel tugev tuul ja tuiskas, mistõttu nähtavus oli väga halb. Kuna jää saagimiseks kasutati spetsiaalset jääsaagi, millega sai töötada vaid üks mees, otsustas teine mees tükk maad ranna poolt töötanud meeste juurde tagasi minna.

Nähtavasti aga ei märganud tugevas lumetuisus tema tagasiminekut neid valvanud piirivalvur ja varsti tuli see jää saagimisega ametis olnud Vassili juurde ja küsis, kus on teine mees?

Vassili, kes oli suur naljahammas, näitas käega jäässe saetud augu suunas ja seletas tõsise nöoga, et too teine mees on seal vee all ja tõmbab saagi teisest otsast… Nüüd läksid piirivalvuri silmad suureks. Ta laskus augu äärde põlvili ja püüdis jää serva alla piiluda. Siis aga taipas, et teda on “haneks” tõmmatud ja läks “matte” ladudes augu juurest eemale… Vassili aga kamandas: "Davai Karla! Laseme edasi. Muidu hakkab sul seal all vilu...

printerisõbralik versioon esita küsimus