Jaoskonnast saab liini tehniline tsehh

Uus kaablimagistraal oli kavas tööle anda 1980. aasta algul. Selleks ajaks oli vaja tööle võtta ja koolitada kogu valmiva võimendusjaama teenindav personal, aga samuti liiniseadmte hooldust teostavad töötajad ja kaablijootjad. See ülesanne oli üsna komplitseeritud, kuna tegemist oli koaksiaal kaabelliini ja senisest täielikult erineva ja uue tehnikaga. Nimelt kasutati sellel kaabelliinil Saksa DV päritoluga analoog tihendussüsteeme VLT-1920 (2 x 1920 kanalit), mille teenindamiseks puudusid veel kogemused. Ka polnud jaoskonna kaablijootjad seni kokku puutunud koaksiaalkaablite montaa˛i ja hooldamisega.

Jaoskonna hooldada oli nüüd üle 300 km kaugside kaabelliine, kaks teenindatavat ja 41 mitteteenindatavat vahevõimendusjaama. Nende teenindamiseks võeti Pärnu jaoskonda tööle 11 uut töötajat, keda oli vaja lühikese ajaga välja õpetada. Samuti vajasid ümberõpet ka kõik endised jaoskonna töötajad. See oli ka põhjuseks, miks uusi töötajaid polnud võimalik tööle võtta tänavalt, vaid tingimusel, et need omaksid juba eelnevalt sidealaseid tehnilisi teadmisi ja praktilisi kogemusi. See oli aga võimalik vaid teistelt sideettevõtetelt kogenud töötajate n.n "ärameelitamise" teel. Seejuures oli meelitamise "präänikuks" vastvalmiv 18-korteriga elamu. Hiljem on Pärnu sidejuhid seda töötajate "äratõmbamist" siinkirjutajale sageli ette heitnud, kuid tookord polnud personaliküsimuse lahendamine teisiti võimalik.

Eelkõige oli uude kaugside võimendusjaama vaja leida juhtiv vaneminsener, millise ettepaneku ma tegin senisele Märjamaa võimenduspunkti insenerile Enn Rahuojale, kes selle ametikoha ka vastu võttis. Pärnu Sisesõlmest tuli kaugside võimendusjaama vanemelektromehaanikuna tööle Kalle Rein, ja elektromehaanikutena Vambola Itter, Aleksander Kurtsev, Aili Rõõmusoks, Ulle Paju, Haldur Erik ja Piret Saat (Kirejev). Diisli-akutöötaja kohale asus seni kalurikolhoosis Pärnu Kalur laevamotoristina töötanud Raivo Saul. Kõik nad tulid tööle tingimusel, et saavad valmivas elamus elamispinna.

Kuna Pärnu sideettevõtetes polnud tol ajal võimekaid kaablijootjaid, siis tuli neid leida kaugemalt. Valga kaugside jaoskonnast oli nõus Pärnu tulema kaablijootja Jazep Paškevicius. Paide Sidesõlmest tuli Pärnu jaoskonda kaablijootjaks Rein Täht, kes varem oli töötanud Viljandi kaugside jaoskonnas ja omas praktilisi kogemusi koaksiaalkaablite monteerimisel.

Peale sideliinide ja võimendusjaamade tuli jaoskonnal nüüd hooldada veel ka tehnilisi hooneid ja nende juurde kuulunud kommunaalvõrke ning rajatisi. Siia kuulusid kivisöeküttel töötav katlamaja, kanalisatsiooni ülepumpamisjaam, puhtavee pumbajaam ja elektrialajaam. Ka nende hooldamiseks tuli tööle võtta uusi töötajaid. Nii suurenes jaoskonna töötajate arv poole võrra ja nüüd oli jaoskonna koosseisus juba 42 töötajat. Kuna jaoskond koosnes nüüd mitmest erinevast teenistusest (liinitöötajad, kaks jaamateenistust, katlakütjad, sanitaartehnikud, koristajad jne.), reorganiseeriti see 1980. aasta jaanuaris Pärnu liini-tehniliseks tsehhiks.

1983. aastal alustati Pärnu - Lihula kaugside kaabelliini (kaks kaablit MKS-4x4) ehitusega, mis liitus Lihulas Tallinn-Haapsalu-Kuressaare magistraaliga. Kaabelliinil rakendati esialgselt tööle kolm K-60-P tihendussüsteemi. Kaabli maandamist alustas Tartu Sideehituskolonn, kes ei viinud aga seda tööd lõpule ja magistraali eitus tuli lõpetada oma jõududega. Samuti ehitasid kõik vahevõimendusjaamad ning monteerisid sinna seadmed ja häälestasid liinitraktid Pärnu Liini Tehnilise tsehhi töötajad.

Seoses kiud-optiliste kaablite ja digitalseadmete kasutusele võtmisega, lõpetati 1998. aastal koaksiaalmagistraali kasutamine.

printerisõbralik versioon esita küsimus