Norilski sünnilugu

Esimesed andmed Norilski kohta pärinevad 1921. aastast, mil tolleaegne Põhja Mereteede Valitsus rajas Schmiti mäe jalamile väikese söekaevanduse. Seal kaevandatud kivisüsi veeti mööda jõgesid ja järvi Põhja-Jäämere äärde. Norilski asulat polnud siis veel olemas.

1935. aastal avastasid geoloogid Norilskit ümbritsevatelt aladelt rikkalikud polümetallimaakide leiukohad. Avastatud metallimaakide kontsentratsioon oli väga kõrge ja neis leidus peaaegu kogu Mendelejevi tabeli loetelu. Eriti rikkalikud olid vase ja nikli leiukohad.

Siinjuures olgu märgitud, et veel üsna hiljuti suutis Norilski Metallurgiakombinaat oma vase ja nikli toodanguga maailmaturul konkureerida tänu sealsete maakide kõrgele kontsentratsioonile, mis võimaldas neid metalle toota väga madala omahinnaga. See oli ka põhjuseks, miks vaatamata suurtele kaugustele ja väga karmidele kliimatingimustele, asuti sinna suurt metallurgiakombinaati rajama. Kogu ehitustegevus allutati NKVD-le, kelle ülesandeks oli rajatava tööstuse ja kaevanduste odava tööjõuga varustamine. Selleks kõlbasid kõige paremini ilma ühegi õiguseta traataia sisse suletud vangid.

Esimesed 1500 vangi toodi sinna 1935. aasta suvel. Vangid laaditi Krasnojarskis jõepraamile ja toodi mööda Jenissei jõge kuni Dudinka jõesadamani. Umbes paarsada vangi jäeti Dudinka ja Norilski vahele kitsarööpmelist raudteed ehitama, ülejäänud viidi mööda Kara merd ja Põhja-Siberi jõgesid ning järvi praeguse Valjoki asulani. Seal pandi osa vange tellisetehast ehitama, teine osa aga hakkas Valjoki ja Norilski vahelist raudteeharu rajama. Kõik ehitustöödeks vajalikud materjalid ja seadmed veeti Dudinka sadamast Valjokini (umbes 90 km) mööda tundrat traktorikelkudel.

Vangid pandi elama riidest telkidesse. Rohkem kui pooled neist surid juba esimesel talvel külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustas haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmapügalani ulatuvas pakases, või hukkusid lumetormides. Selliseid, kuni 7-8 palli tugevuse tuulega lumetorme koos 20-30-kraadise pakasega kutsuti "mustaks rajuks" ja lagedas tundras selle kätte sattunuil oli vähe lootusi eluga pääsemiseks.

Vangide tööpäev oli kuni 18 tundi pikk. Kõik tööd tehti käsitsi, kuna ehitustel polnud mingisuguseid mehhanisme. Seetõttu esines palju tööõnnetusi. Kõik hoonete ja komnikatsioonide jaoks vajalikud kraavid ja süvendid raiuti külmunud igikeltsa käsitsi, kirka ja labida abil. Töömahu hindamisel kehtis nn. "kümnendsüsteem": kümme labidatäit - üks kanderaami täis; kümme kanderaamitäit - üks kantmeeter; kümme kantmeetrit - ühe vangi päevanorm.

Norilski laagrites valitsenud töötingimusi iseloomustab ilmekalt 1940. aastal tollase metallurgiakombinaadi direktori poolt ühel nõupidamisel lausutu:

"Meil siin ei ole töötamiseks mingisuguseid mehhanisme ja me töötame nii nagu 400 aastat tagasi vanas Babüloonias."

Siinjuures olgu märgitud, et aastatel 1941-1950, kui Norilski laagritesse viidi paljusid meie kaasmaalasi, ei olnud seal midagi muutunud. Kõik kaevamised tehti endiselt käsitsi. Telkide asemel olid siis küll juba barakid, kuid nagu mulle rääkisid Norilski laagrites viibinud eesti sõjaväelased, pidid nad 1941. aasta talve üle elama veel telkides. Tööpäeva pikkuseks oli siis küll "vaid" 10-12 tundi. Vangide toit ja riietus olid endiselt viletsad.

Norilski asula esimene maja. Nüüd muuseum

Esimesed majad ehitati Norilski asulasse lehisepalkidest. Alates 1937. aastast, kui valmis tellisetehas, hakati ehitama kivimaju, kuhu asusid elama kombinaadi juhtkond ja tsiviilspetsialistid oma perekondadega.

Tol ajal laagrites olnud vangide mälestustes on mainitud ka esimeste laste ilmumist Norilski asula tänavatele. See olnud sedavõrd ebaharilik sündmus, et lapsi kohates jäänud meesvangid tänava äärde seisma ja võtnud mütsid peast. Naisvangide põskedel aga veerenud pisarad.

1939. aastal oli Norilski asulas juba viis tänavat umbes poolesaja ühe- ja kahekorruselise kivimajaga. Kõik need olid vangide ehitatud. Samal ajal alustati võimsa soojuselektrijaama rajamist ja aasta hiljem - 1940. aastal suure metallurgiatehase ehitusega. Selleks toodi Norilskisse kõigist N. Liidu piirkondadest teadlasi, insenere ja ehitusspetsialiste, kelle ajupotentsiaal oli vajalik giganttehase projekteerimisel ja ehitamisel. Kõik nad suleti traataeda.

1941. aastal alanud sõda Saksamaa ja N. Liidu vahel kiirendas oluliselt tehase ehitamist, kuna rinne ja sõjatööstus vajasid värvilisi metalle. Metallurgiatehas anti käiku ehituse 264. päeval ja selle põhitoodanguks oli nikkel. Vähesel määral hakati tootma ka teisi väärismetalle.

1946. aastal, kui viibisin Norilski 7. laagripunktis, jätkus selle giganttehase ehitus. Ehitasime tohutusuurt niklitehast, millest osa oli juba valmis ja andis toodangut.

"Väljapaistvaks" tegelaseks Norilski sunnitöölaagrite ja metallurgiakombinaadi rajamisel oli selle tolleaegne direktor Avrami Zavenjagin, kelle kultust on püütud ikka veel säilitada ja kelle nime kandis kombinaat veel ka 1991. aastal. Zavenjagin määrati Norilski kombinaadi direktoriks 1938. aasta kevadel ja oli sellel kohal kuni 1941. aastani. 1945. aastal sai temast NKVD peamehe Lavrenti Beria asetäitja.

Selle "raske inimese", nii iseloomustasid Savenjaginit tema kaastöötajad, organiseerimisel ja juhtimisel sai NORIL-GULAGI sunnitöö- ja erilaagrite rajamine täishoo. Neid kerkis sinna kui seeni pärast vihma. Rääkides meile Zavenjaginist, ütles meid saatnud giid Nina Dzjubenko, et tolleaegsetes Moskva võimuešelonides oli too mees üks vähestest, kes tohtis NKVD šefi Beria ees "tagakäppadel" seista.

Zavenjagin on maetud Kremli müüri äärde. Tema "elutööks" olid need sajad ja sajad tuhanded piinatud ja vaevatud, kes puhkavad nüüd Schmiti mäe jalamil külmunud igikeltsa või šlakikihi all või heidetuna tühjadesse kaevandusšahtidesse ja neil pole kunagi olnud kalmukohta, kuhu nüüd võiks asetada lilli.

Pole teada, palju NORIL-LAGIS kokku sunnitöö- ja erilaagreid oli. Ametlikud andmed selle kohta puuduvad. Samuti võib ainult oletada, palju inimesi neist laagritest vangidena aastate jooksul läbi käis. Kolonelleitnant Georg Leets on oma mälestustes maininud, et NORIL-LAGI sunnitöölaagrites oli üheaegselt kuni 35000 vangi ja igal aastal viidi sinna nn. "kaoprotsendi" katteks juurde umbes 15-18 tuhat vangi. Vene Föderatsiooni Riiklikust arhiivist leitud Taimõri okrugi Norilski Metallurgiakombinaadi erifondi dokumentidest aga nähtub, et seisuga 01. jaanuar 1953 oli NORIL-GULAGi nn. paranduslikes töölaagrites kokku 75055 vangi ning erilaagrites, kus hoiti kinni "riiklikke kurjategijaid", kokku 18592 vangi. Seega oli Norilski laagrites üheaegselt mitte 35 tuhat, vaid umbes 95 tuhat vangi.

Meie Norilskis viibimise ajal polnud enam võimalik välja selgitada laagripunktide asukohti. Norilski elanikkond on uuenenud ja dokumentaalsed materjalid puuduvad. Segadus on ka laagrite nimetuste ja numeratsiooniga, kuna GULAGI juhtkond neid tihti muutis.

printerisõbralik versioon esita küsimus