20. aprillil 1944 kutsus Eesti Vabariigi seaduslik peaminister Jüri Uluots Eesti Põhiseaduse paragraaf 46 alusel kokku Valimiskogu, mis võttis vastu otsuse Eesti juriidilise staatuse kohta ja volitas peaminister Jüri Uluotsa täitma Eesti Vabariigi presidendi ülesandeid. 21. aprillil 1944 nimetas peaminister Jüri Uluots eriõigusel antud käskkirjaga peaministri asetäitjaks Otto Tief'i. Järgnevatel kuudel formeeriti valdavalt Rahvuskomitee liikmetest kogu valitsuse koosseis, kuid seda ei peetud vajalikuks veel välja kuulutada. Sel teel muutusid Rahvuskomitee koosolekud sisuliselt Vabariigi Valitsuse koosolekuteks.

17. septembril õhtul tegi Litzmann H. Mäele teatavaks Eesti mahajätmise otsuse. Ametlikult räägiti aga ikka veel Eesti kaitsmisest. Eesti väeosad, kes taandumisotsusest veel midagi ei teadnud, võitlesid edasi, kuna sakslased olid samal ajal alustanud Eestist lahkumist.

Sakslaste lahkumisest Eestist sai põrandaalune iseseisvusliikumine teada 18. septembril. Nüüd soovitas EVR-i välisesindus prof. Jüri Uluotsal kuulutada kiiresti välja uus valitsus ja taastada Eesti Vabariik. Selleks puhuks varem kavandatud plaan nägi ette Tallinnas riigivõimu ülevõtmist, seadusliku valitsuse moodustamist ja pöördumist abipalvega lääneriikide poole. Venemaa rünnak toimunuks seega iseseisva Eesti Vabariigi vastu, mis oleks andnud lääneriikidele põhjuse sekkumiseks. Kuuldavasti olevat selleks olnud olemas ka mõnede Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia esindajate põhimõtteline nõusolek.

Selle kohta on Otto Tief kirjutanud järgmist: "18. septembri õhtul tuli minu juurde Jüri Uluots, andis mulle üle deklaratsiooni teksti ning käskkirja valitsuse moodustamise kohta ja ütles: "Sakslased taganevad Eestist. Aeg on tegutseda! Koguge kokku valitsuse liikmed ning asuge tegevusse."

19. septembril kuulutas O. Tiefi põrandaalune valitsus välja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise. Kuna kaks valitsuse liiget viibisid välismaal anti valitsuse deklaratsiooni tekst raadio teel edasi ka Rootsi ja see loeti ette ühes Stokholmi lähedal asunud kirikus. Moodustatud valitsuse kooseisu kuulusid:

Otto Tief - peaministri asetäitja ja siseminister,

Arnold Susi(VR-I/3.) – haridusminister,

Rudolf Penno - kaubanduse ja tööstusminister,

Johannes Klement – kohtuminister,

Kaarel Liidak – põllutööminister,

Hugo Pärtelpoeg – rahandusminiter,

Voldemar Sumberg – sotsiaalminister,

Johan Holberg – sõjaminister,

Johannes Pikkov - teedeminister,

August Rei - välisminister,

Juhan Kaarlimäe - minister.

Valitsuse juurde olid arvatud veel:

Juhan Reigo - sisekaitse ülem,

Oskar Gustavson – riigikontrolör,

Rihard Övel – õiguskantsler,

Helmut Maandi - riigisekretär,

Kolonel J. Maide

Samal päeval toimus Sakala tänaval asunud Eesti Maapanga hoones uue valitsuse esimene koosolek. Vabariigi presidendi kohusetäitja prof. Jüri Uluotsa juuresolekul andsid uued valitsuse liikmed 1938. aasta põhiseaduse kohaselt vande. Valitsus määras sõjavägede ülemjuhatajaks kolonel J. Maide (VR-II/3.) Otto Tief kandis ette Rahvuskomitee Väliskeskuse kirja alusel koostatud deklaratsiooni, kus teatati Rahvuskomitee likvideerimisest ja uue valitsuse tegevusse astumisest. Valitsuse esimeseks sammuks oli iseseisvuse taastamise deklarat- siooni avaldamine, milles deklareeriti, et Eesti riik on neutraalne ning nõuti kõigi võõrvägede lahkumist Eestist. Samuti avaldati protesti Nõukogude Venemaa poolt teostatava vägivaldse okupatsiooni vastu. See deklaratsioon paljundati ja avaldati koos teiste korraldustega "Riigi Teatajas". Trükitud kujul jäi aga deklaratsioon ilmumata, kuna samal päeval, kella 17 paiku toimus Tallinnale venelaste õhurünnak, mille tulemusel katkes elektrivool ja trükikoda ei saanud seda dokumenti trükkida.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 07:31