Nõukogude sõjavangis olnud eestlaste kohta on seni leitud vähe dokumentaalseid andmeid. Põhiline teave pärineb vangide endi avaldatud mälestustest ja kirjutistest. Kus ja kuipalju eestlastest sõjavange üldse peale sõja lõppu nõukogude vangi(filter)laagrites oli, seda on uurinud ajaloolane Erich Kaup, kelle andmetel viidi 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta jooksul Siberisse ja Kaug-Itta umbes 3000-3500, Komi ANSV-sse umbes 2000-2500, Karjala-Soome umbes 2000-2500 ja mujale N. Liidu vangilaagritesse 2000-3000 eesti sõjameest, Eestis oli umbes 1000-2000 meest.

Kuid E. Kaup’i arvates on need arvud siiski liiga tagasihoidlikud, kuid säilinud materjalidest pole paraku võimalik täpsemat pilti saada.

Venemaa lõpututel väljadel ja Siberi kaugetel lagendikel on palju vangilaagrites hukkunud eesti sõjameeste nimetuid haudu, millel ei ole ei hauatähist ega kalmukohta, kuhu saaks asetada lilleõie. Möödunud nõukogude aastatel tohtis Eestimaa vabaduse nimel hukkunud eesti sõjameest ja rindekaaslasat vaid mõttes meenutada. Ometi usuti kogu südamest, et kunagi saabub aeg, mil üle kogu meie väikese kodumaa süüdatakse küünlad ja langetatakse pead nende mälestuseks, keda pole enam meie hulgas, et kunagi kirjutatakse kuldsete tähtedega Eestimaa ajaloo lehekülgedele nende nimed, kes ränkrasketel sõjapäevadel üritasid elu hinnaga kaitsta oma kodumaad sissetungijate eest.

Teise maailmasõja sündmused on taandunud kaugele minevikku. Toonaseid raskeid sõjapäevi ning langenud lahingukaaslasi meenutavad oma suvistel kokkutulekutel, kuhu vaid haruharva ka mõni meie juhtpoliitik satub, nüüd vaid nende hallipäised sõjakaaslased. Meenutavad need, kes kodumaale raskel hetkel kutset ootamata relva järele haarasid ja oma sünnimaad taasokupeerimisega ähvardava vaenlase vastu läksid.

Nüüd, mil Eesti on taas vaba ja iseseisev, püüavad Eestile vaenulikud jõud puhuda lõkkele laimukampaaniat, süüdistades oma kodumaa vabastamise nimel võidelnud sõjamehi fašistidele kaasaaitamises ja kuritegelikku SS-organisatsiooni kuulumises. Neile sekundeerib jõudu mööda ka meie ajakirjandus. Nii ränka süüdistust ei tihanud eesti sõjamehele välja mõelda isegi KGB, karistades paljusid nende hulgast § 58-1 alusel, see tähendab "nõukogude isamaa" reetmise eest ehk teisisõnu - oma tõelise isamaa vabastamise nimel peetud võitluse eest.

On kurb fakt, et neid paljukannatanud mehi, kes eesti rahvale kriitilisel hetkel astusid relvaga käes vastu idast lähenevale taasokupeerimise ohule ja kellest hiljem paljud olid meie maa "vabastajate" vastu võitlemise pärast nõukogude režiimi poolt represseeritud, nüüd Eestile vaenulike ringkondade survel ja lääne demokraatia mõistmatuse pärast süüdistatakse selles, milles nad kunagi süüdi pole olnud.

Rohkem kui 50 aastat tegid nõukogude okupandid Eesti vabaduse nimel võidelnud sõjameestest sõjakuritegude ohvrid. Siit järeldus: tänased katsed endisi vabadusvõitlejaid fašistideks tembeldada on omaaegsete N. Liidu funktsionääride abitu katse end vassimiste abil eesti rahvale tehtud ülekohtu süüst puhtaks pesta.

Eesti sõjameeste süüdistamine fašismis on proovikiviks ka meie tänase poliitilise juhtkonna õigusalaste teadmiste ja isamaalisuse selgitamisel. Aeg näitab, kas nad lähevad provokatsioonide liimile, või jätkub neil julgust ja tahet avaldada Eesti taasokupeerinud punavägede vastu võidelnud eesti sõjameestele austust ja lugupidamist ning tänada neid mehi oma kodanikukohuse täitmise ning Eesti riigi ja rahva heaks toodud ohvrite eest.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 02:15