Valge mere ääres asunud Molotovski (nüüd Severodvinsk) laagris olid konvoisoldatiteks noored vene tüdrukud, kes olid oma jõhkruse kui vangide rafineeritud mõnitamise poolest ees isegi oma meeskolleegidest. Meesvangid, nende hulgas ka meie, noored lennuväepoisid, olime nende jaoks "tundetud loomad", keda võis ropult sõimata, mõnitada ja peksta, või mida iganes. Jõhkralt käitusid sõjavangidega ka Norilski laagrite konvoisoldatid, kes kohtlesid vange äärmiselt toorelt ja peksid neid igal võimalikul juhul. Konvoisoldatitest võtsid eeskuju ka laagri "platnoid". Samasugune olukord valitses tegelikult kõigis tollastes Venemaa sunnitöölaagrites.

Töö- ja filterlaagrites olnud sõjavange, kes olid sinna viidud ilma kohtuotsuseta, olid lindpriid ja neid koheldi kui orje. Sõjavange kasutati põhiliselt tervistkahjustavatel ja rasketes kliimatingimustes tehtavatel välitöödel. Tööpäeva pikkuseks Põhja-Siberi laagrites oli tavaliselt 10 -12 tundi. Kuna sõja järel oli kogu Venemaal puudus toiduainetest, mistõttu laagrites anti vangidele süüa vaid kaks korda päevas - hommikul ja õhtul, kusjuures toitu oli vähe ja see oli äärmiselt vilets. Nii toideti Molotovski laagris sõjavange nõgestest keedetud rokaga, kus tuhande mehe kohta oli ette nähtud 7 kg tursakala. Leiba, mis oli känkjas ja veega pooleks, anti 300 gr päevas. Oli üsna tavaline, et vangikolonnis liikudes või töökohal mehed nõrkuse tõttu minestunult maha langesid.

Vangi "univorm"

Ka olid vangide olmetingimused äärmiselt viletsad. Barikis, kus vangid vaid ööbisid, kulges kogu elu narilaudadel. Ühe vangi kasutada oli narilaudu vaid umbes 60 sm laiuselt. Magada tuli paljastel laudadel, kuna madratseid ja magamisriideid polnud ette nähtud. Nende aset täitsid igapäevased, tööl kantavad seljariided, mis olid määrdunud ja välitöödelt tulles sageli läbimärjad. Eriti halb oli olukord seljariietega suurt kasvu meestel, kuna nende jaoks polnud vajaliku suurusega riided, mitõttu nad olid sunnitud ise toidu vastu vahetatud vanadest riidetükkidest oma riideid suuremaks tegema. Samal ajal aga võeti iga nädal laagribarakkides toimunud läbiotsimistel ära igasugused terariistad ning isegi õmblusnõelad...

Kaugel polaarvöötme taga valitses talvel tugev pakane, kus külmakraadid ulatusid kuni 50 - 55 [Norilskis isegi 63 - 65] miinuskraadini. Tavaliselt oli kogu laagri territooriumil vaid üks lahtine välikäimla, mis laagri äärmistest barakkidest asus kuni 300-400 meetri kaugusel. Seetõttu pidid kõhuhaigusesse haigestunud või seederikkega vangid öö jooksul palju kordi oma küljealuseks olnud üliriided selga panema, et läbi siberpakase käimlasse minna.

Põhja-Siberisse ja polaarjoone taha viidud vangidele sai sageli saatuslikuks liigne vee ja soola tarbimine. Pideva näljatunde all kannatavad vangid lisasid juba niigi lahjale supiveele juurde vett, et niiviisi oma tühja kõhtu "petta". Saadud leivaviilu sisse tikiti soolateri, et kõhus "tugevamat tunnet" saada. See aga suurendas omakorda veevajadust ja tulemuseks oli üleüldine paistetus, mis lõppes paremal juhul invaliidistumisega, sageli aga surmaga. Norilski laagrites, kus siinkirjutaja viibis, esines 1945.-1946. aastal väga palju lahtist tuberkuloosi, millest laagri tingimustes polnud paranemist loota. Teadmata põhjusel haigestusid seal tuberkuloosi väga paljud Kuramaa kotist toodud läti sõjamehed. Lõuna-Venemaa laagrites esines sageli düsenteeriat, mis viis hauda palju vange, nende hulgas ka mitu eesti lennuväepoissi. Üsna sageli põdesid vangid vitamiinipuuduse tõttu skorbuuti ja jäid kanapimedaks.

Kuramaa "kotis" Punaarmee kätte vangi sattunud eesti lennuväepoisid saadeti põhiliselt Kesk-Venemaa, Vorkuta, Norilski, Leningradi oblasti ja Taga-Kaukaasia vangilaagritesse, kust neid 1946./47. aastal vabastama hakati ja Eestis asunud NKVD tööpataljonidesse teenima suunati. Laagrist vabanedes õnnestus paljudel siiski vältida tööpataljonidesse saatmist ja pääsesid kohe koju. Kuid enamus kojujõudnuist ja ka need, kes olid juba 1944. aasta septembris, Sakslaste suure taandumise ajal oma väeosast lahkunud ja koju läinud, arreteeriti hiljem ja mõisteti aastateks sunnitöölaagritesse.

Tuleb märkida, et sõjavangidena mööda Venemaa laagreid laiali pillutatud eesti lennuväepoisid viidi sinna väikeste gruppidena, tavaliselt 2 kuni 6 poissi grupis, kus nad segati teistest rahvustest vangidega. Seetõttu pole teada, kuipalju eesti lennuväepoisse sõjavangidena Venemaale viidi, aga ka seda, kui palju neist NKVD vangilaagrites hukkus.

NKVD vangilaagrid 1946. a. Venemaal. Punktid kaardil tähistavad laagrite kogumit (konglomeraati). Näiteks oli Norilski Gulagis, mis kaartil on tähitatud kahe punktiga, tegelikult üle 30ne sunnitöölaagri, kus igaühes neist oli 4 kuni 7 tuhat vangi.

N. Liidu sõjavangide olukorda, kohtlemist ja elutingimusi arvestades, esines vangilaagrites, kus neid kinni peeti, eranditult kõigi Genfi konventsiooni sätete jämedat rikkumist. Kuid vaatamata sellele, et N. Liit polnud siis veel 1929. aasta sõjavangide konventsioonile alla kirjutanud (tegi seda 1949. aastal), pidi ta kuigivõrd järele andma sõja järel tugevnenud rahvusvaheliste organisatsioonide survele, mis nõudsid N. Liidult kõigi sõjavangide inimlikku kohtlemist. Teatavasti ei tunnistanud Lääneriigid Baltimaade sunniviisilist ühendamist N. Liiduga ja seepärast huvitasid rahvusvahelist kontrolli teostavaid organisatsioone eriti Balti riikidest pärit sõjavangide elutingimused ja nende olukord Nõukogude vangilaagrites. Kuna aga N. Liidus oli sõjavangide (ka teiste vangide) näol tegemist üliodava tööjõuga, mida kasutati paljude strateegiliste objektide rajamisel, siis põhjustanuks sõjavangide kiire vabastamine vaakumi odava ja mis kõige tähtsam - kvalifitseeritud tööjõu saamisel. Oli ju sõjavangide hulgas kõige erinevamate erialade esindajaid, kellest Venemaal oli suur puudus.

Sellise tööjõu säilitamiseks tegid NKVD vastavad "organid", kelle kompetentsi kuulus N. Liidus rajatavatele strateegilistele objektidele odava tööjõu muretsemine", 1946. aasta kevadel ootamatu "ratsukäigu", vabastades laagritest 1922.-1927. aastakäigu balti rahvusest sõjavangid, mobiliseerides need sellest hetkest NKVD-le alluvatesse tööpataljonidesse. Vastavasisuline Siseasjade Rahvakomissariaadi käskkiri nr. 00336 anti Moskvas välja 19. aprillil 1946. Otsekohe alustati üle Venemaa asunud vangilaagritest nende aastakäikude eestlaste, lätlaste ja leedulaste tagasitoomist kodumaale. Loomulikult ei teadnud sõjavangid ise nende "mobiliseerimisest" tööpataljonidesse midagi ja nende üleandmine toimus laagrirežiimi tingimustes.

Tegelikult oli ka muutus vaid vormiline, kuna sisuliselt jätkus selle odava tööjõu sunniviisiline ja tasuta kasutamine mitmesugustel rasketel ja tervistkahjustatavatel töödel strateegilistel ehitistel ja objektidel, kuigi nüüd juba tihti punaväelase vormi riietatuna. Paremaks läks baltlastest sõjavangide olukord aga selles osas, et nüüd oldi oma kodumaa pinnal ning taastusid kontaktid kodudega.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 02:14