See kaitseliin oli jagatud kolmeks sektoriks. Iga sektorit kaitses umbes rügemendi suurune võitlusgrupp. Idasektorit kaitses 386. gren.rüg., mis oli tugevdatud kiiresti kokku pandud abiüksusega kõikvõimalikest Sõrves olnud sõduritest. Sektori kaitset juhtis Oberst Reuter. Kesksektorit kaitses 323. gren.rüg. 1. pataljon 397. gren.rüg. 1. pataljon. Kaitset juhtis Oberst von Vitinghoff. Läänesektorit kaitses üksus, kuhu koguti kokku kõik, mis veel 23. Jalaväediviisist järgi oli jäänud. Kokku saadi ühe nõrga rügemendi jagu mehi. Läänesektori kaitset juhtis 23. jalaväediviisi komandör ja kogu Lääne-Eesti saarte kaitset juhtinud kindralleitnant Schirmer ise. Rinde taha varru jäid 435. gren.rüg. 1. pataljon 215. jalaväediviisist ja 189. gren.rüg. 2. pataljon 81. jalaväediviisist. Likvideeriti kõik Sõrve pinnal asuvad varustuse ja teeninduse üksused ja mehed saadeti kaitseliini üksuste täienduseks.

Raskeristleja Lützow

Tagalasse lubati jääda vaid raskelt haavatutel, kes relva kanda ei suutnud. Kaevikutes olevatele grenaderidele andsid suurtükitule toetust erinevates kaliib- rites ja erinevatest üksuste kahurid, mida oli sakslastel sel ajal Sõrves veel vaid umbes 15 patareid. Neile lisaks olid õhutõrjepatareide õhutõrjekahurid ja mõned iseliikuvad suurtükid 202. rünnaksuurtükkide pataljonist. Merelt toetasid rinnet raskeristlejad Lützow ja .

21.novembril alustasid nõukogude väed kogu rinde laiuselt rünnakuid Mäebe-Torgu-Türju kaitseliini vastu. Sissemurded rinde kesk- ja lääneosas löödi sakslaste vasturünnakutega tagasi ja liin pidas vastu. 22. novembri hommikul alustasid punaväed võimsa kanonaadiga kõigist oma suurtükkidest. Kell 8.00 algas pealetung kogu rinde ulatuses. Nii lääne- kui ka idasektori kaitsjad pidasid vihast lähivõitlust nende kaitsekraavide ette tunginud punaväega, kus rinne jäi pidama. Rinde keskosas aga, hoolimata Oberst Vitinghoffi juhitud pataljonide ennastsalgavast võitlusest, tungisid punaarmeelased Soodevahe piirkonnas rindest läbi. Rinde tagalasse tunginud vaenlasele astus vastu varus olnud 189. gren.rüg. 2. pataljon ja peatas läbimurde. Kitsale läbimurdealale surutud punaarmee üksused võeti merelt kahuritule alla ja õhtuks olid need oma endisele rindejoonele tagasi surutud.

23. novembril ründasid nõukogude väed kogu rindejoont 4 diviisi ja 3 tankipolgu tugevuste jõududega. Neid toetasid arvukad ründe-, hävitus- ja pommilennukid. Venelaste ülekaal selles lahingus oli 10ne kuni 12kordne. Kõigile oli selge, et vastupanu on mõttetu, kuid taganeda polnud enam kuhugi. Tänu merel olnud laevadelt saadud tugevale tuletoetusele pidas rinne veel vastu ja ei liikunud meetritki tagasi. Kuid saksa komandöride silme all kuivasid nende grenaderide read silmnähtavalt kokku ja oli selge, et edaspidine vastupanu on mõttetu. Kuid taanduda polnud enam kuhugi…

Raskeristleja "Lützowi" saabudes Sõrve, ründasid seda pidevalt venelaste ründe- ja pommilennukid IL-2-ed ja JAG-4-ad ning Boston tüüpi torpeedolennukid, mis aga laevale nimetamisväärseid kahjustusi ei tekitanud. 23. novembril toimunud õhulahingus tulistasid IL-2-ed alla ühe "Lützowi" pardalennuki.

Türju-Laadla alt Sõrve tuletorni juurde taandunud 127. flakipataljoni 3. patarei üks kahurirühm sattus seal venelaste raskekahurite tule alla. Üks kahur hävis ja mitu meest said surma nende hulgas ka üks eesti lennuväepoiss. Nüüd asusid lennuväepoisid koos sakslastega soomustatud transportautodele, mille taha olid haagitud flakikahurid ja hakkasid liikuma eesliini poole. Kuid keegi ei teadnud, kus asub rinne. Liikunud edasi paar kilomeetrid, avati nende pihta mõlemalt poolt teed automaadituli. Edasi liikudes märgati äkki ees venelaste tanke. Mehed kargasid veokitelt maha, haakisid lahti kahurid ja hakkasid neid laskeasendisse seadma. Sel hetkel avas üks tankidest tule ja lõhkenud mürsukildudest said mitu sakslast ja üks eesti poistest haavata. Samal ajal avati tankide pihta tuli teisest flakikahurist ja tankirusikatest, mille järel mõlemad tankid põlema süttisid.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 08:24