18. novembri hommikul kell 07.50 alustasid punaväe diviisid suurrünnakut. Maruline turmtuli 990 torust 3,5 km pikkusele kaitseliinile kestis peaaegu kaks tundi. Mürsuplahvatused kündsid segi sakslaste kaevikud, hävisid kõik kommunikatsiooniliinid. Venelaste turmtuld toetasid sõjalaevad merelt ja lennukid õhust. Õhus oli ülekaal täielikult "punakotkaste" käes, kuna sakslastel oli Sõrves vastu panna ainult üks lennusalk (umbes 12 lennukit), mis lendasid Sõrve Kuramaalt. Turmtule järel hakkasid sakslaste positsioonide poole liikuma tankid. Nende järel tulid rünnakule venelaste 109. ja 131. diviis. Nende diviiside taga liikus eestlaste 249. laskurdiviis, kes pidi rünnakut jätkama, kui eesliikujad peaksid takerduma. Koos laskurpolkudega tulid rünnakule ka 27. tankipolk ja 47. tankipolk. See oli 3,5 km pikkuse rinde kohta tohutu laviin.

Hästi ettevalmistatud suurrünnak kulges algusest peale edukalt. Saksa kaitsesse murti mitmes kohas sügavale sisse. Idapoolses sektoris murdsid punaarmeelased rinde Kaimri küla juures ja lõid kiilu kaitsel olevate saksa pataljonide vahele. Nad arendasid pealetungi edasi mööda maanteed ja õhtuks jõudsid Hindu külani. Siin peatati nad sakslaste kiiresti rajatud kaitse poolt. Hindu küla juures olid kaitsel 323. gren. rüg. 1. pataljon ja kiirelt formeeritud häirekompanii, kuhu oli koondatud kõik saadaolevad vabad sõdurid, kes veel relva kanda suutsid.

Leo liini keskosa kaitsnud 23. luurepataljon purustati täielikult. Punaarmee sõitis sellest üksusest üle nagu teerulliga ja saksa kaitse olukorda päästis vaid asjaolu, et piirkond oli metsane ja ilma teedeta, mis takistas vägede kiiret edasiliikumist.

Läänesektoris lõid ründajad kontsentreeritud tankirünnakuga rindest läbi Lausa küla juures, möödusid 67. grenaderipataljoni 2. pataljoni positsioonidest ja liikusid kiirelt Lõupõllu peale. Lõupõllu juures asus rinnet toetava 23. suurtükirügemendi patareide positsioonid ja 397. gren. rüg. staap. Õhtuks olid punaarmee eelväed juba selle staabi juures ja sakslastel ei jäänud muud üle, kui kogu staabi personaliga lahingusse minna. Samuti toimis ka 23. suurtükirügement, kes kõik vabad mehed jalaväelastena punaväge peatama saatis.

Kuid samal ajal suutis 239. mereväe õhutõrjepataljoni 2. patarei läänepoolse maantee kohal Leo liini hoida. 386. gren. rüg. sai käsu taastada vasturünnakuga algne rindejoon. Pidevalt uut lisainfot saades leidis aga Sõrve vägede juhtkond, et olemasolevate nõrkade jõududega seda situatsiooni enam ei paranda ja kõigile veel kaitsel olevatele üksustele anti korraldus taganeda Leo liini varupositsioonile, mis kulges Teesost Lausani. Nõukogude vägede sidumiseks läks 323 gren. rüg. 1. pataljon, mis vasturünnakul saavutas ka edu. Sellega anti võimalus Leo liinil veel elus olevatel meestel tõmbuta tagasi Teeso – Lausa joonele.

Kuid tegelikkuses oli ka see varupositsioon juba mitmest kohast punaarmee üksuste poolt ületatud ja taganedes ettenähud positsioonidele tuli sakslastel kohe alustada rindejoone taastamisega. See ülesanne aga ei olnud kerge. Uue kaitseliini läänesektorit asus kaitsma võitlusgrupp “Scharlow”, mis koosnes 397. gren. rüg. meestest. Grupile lisati veel 329. mereväe õhutõrjepataljoni 1. patarei ja 531. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Kaks kompaniid merejalaväelasi sellest pataljonist ja mõned 23. luurepataljonist ellujäänud mehed võtsid ette vasturünnaku punavägede sissemurru vastu Ingelandi ja Lõupõllu vahelisel alal. Algul saavutati edu, kuid ründajate read sulasid kokku ja rünnak jäi pidama varupositsiooni joonele. Sarnaseks kujunes ka 239. mereväe õhutõrjepataljoni 2. patarei meeste poolt ette võetud vasturünnak. Laomardi juures asusid kaitsele 23. pioneerpataljon ja mereväe pioneeridest koosnev võitlusgrupp, mille vastupealetung oli edukas ja kindlustasid selles piirkonnas kaitseliini. 19. novembri hommikuks olid sakslased suutnud rajada uue kaitseliini.

18. novembril üritasid 300. eesti laskurpolgu osad maandada järjekordset dessanti sakslaste kaitse selja taha Teesos. Kuid sakslased olid selle vastuvõtuks valmis. Juba kell 9.00 teatati mereväe valvekaatrite pealt, et Roomassaarest väljus 60-st alusest koosnev dessant. Kell 09.45 ründasid nõukogude ründelennukite IL-2 eskadrillid Mõntu ja Sääre piirkonda. Kõik saksa üksused viidi kohe häireolukorda. Laevastikugrupp “Sonnema” toodi kiirelt ohupiirkonda ja avastanud sel rannakaitset tulistanud 4 nõukogude kahurpaati, asuti kohe lahingusse. Ranna kaitsel olnud õhutõrjekahuritelt pihta saanud nõukogude kahurpaadid taganesid Kuressaare suunas. Sõrve rannikule lähenesid ka laevastiku suurtükipraamide flotill “Schaecke” ja 5. S-flotill. Sellega nurjati dessandikatse juba eos. Seejärel üritasid punaväed maandada dessanti Vintri ja seejärel Kaimri piirkonnas, kuid ka see dessant löödi tagasi.

19. novembri hommikul alustasid nõukogude väed taas rünnakut. Sakslastel puudusid täielikult reservid, mistõttu kaitse murdumine ükskõik millises punktis võis kujuneda katastroofiks. Venelaste esimene rünnak oli umbes 2,5 km. laiusel alal suunatud rinde idapoolse tiiva vastu. Võitlusgrupp “Reuter” pidas puudulikult kindlustatud kaitsejoonel vastu ja lõi rünnakud tagasi. Järgmise tugeva rünnaku suunas punaarmee aga rinde suhteliselt nõrgalt kaitstud keskosasse ja tungis sellest läbi. Seejärel keerasid venelased oma rünnakusuuna läände, eesmärgiga piirata sisse läänesektorit kaitsnud sakslaste üksused. Läänesektori tiiba kaitsnud mereväe õhutõrje 2. patarei pani visalt vastu Lõopõllu suunas arenevale nõukogude rünnakule, kuid jõud olid ebavõrdsed ja olid sunnitud taanduma lääneranniku suunas. Lõupõllus asus ka kogu läänesektorit kaitsva võitlusgrupi “Scharlow” aga samuti 23. suurtükirügemendi staap. Kui nõukogude rünnakukiil lähenes Lõupõllule põhja poolt, astusid neile vastu kõik mehed kes saadaval olid. 23. suurtükirügemendi positsioonidest oli saanud rindejoon ja rasked suurtükid asusid tulistama ründajaid otsesihtimisega.

Vahepeal arenes rünnak käsitsivõitluseks ja tajudes Lõupõllu teeristi strateegilist tähtsust, andis 23. suurtükirügemendi komandör käsu jätkata tulistamist otsesihtimisega, olenemata sellest, et see võis tappa ka omi. Kokku tulistati selles lahingus 400 rasket mürsku ja lõpuks jäi Lõupõllu ikkagi sakslaste kätte. Loobudes Lõupõllust keerasid punakomandörid oma järgmise rünnaku, läbi tekkinud rindeaugu suunaga Ingelandi peale. Seal suutsid nad ümber piirata 23. pioneeripataljoni ja 531. mereväe suurtükipataljoni meeste kaitselõigu. Kaitsjad oma positsioonidelt ei lahkunud ja panid visalt vastu, hoolimata sellest, et mõni päev tagasi tammelehisega rüütliristi juurde autasustatud 531. mereväe suurtükipataljoni 32 aastane komandör korvetikapten Hans Hossfeld sai tankimürsust täistabamuse ja hukkus. Kuid ka ründajate jõud hakkas raugema ja piiramisrõngas olevaid üksusi hävitada ei suudetud. 23. jalaväediviisi 68. luurerügemendi staabile allutati nüüd 532. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena ja see viidi Medliselt üle Lõupõllule, et tugevdada võitlusgrupi “Scharlow” vasakut tiiba.

19. novembril muutus olukord kaitseliinil kriitiliseks. Nõukogude väed olid suutnud rindest läbi murda ja ähvardasid ümber piirata võitlusgruppi “Reuter” ja selle suurtükiväe idapoolseid positsioone. Et päästa idapoolset kaitsesektorit kaitsvaid vägesid täielikust hävingust, tegi Sõrve kaitse peastaap otsuse üldiseks taganemiseks järgmisele – Torkenhofi (Türju-Torgu-Mäebe) kaitseliinile. See taganemine pidi toimuma kindla plaani järgi ja järkjärgult, et tagada vägede ümbergrupeerimise võimalus uuel kaitseliinil. Kõige pealt alustati raskekahurite üleviimisega uuele positsioonile. Seejärel koondati kogu ülejäänud kahurvägi Lõopõllu ümbrusse, kus kahurid seati lahingkorda. Seejärel jätsid grenaderid vaikselt maha oma kaitsekraavid ja liikusid ajutistele positsioonidele. Võitlusgrupp “Reuter” võttis enda alla liini Heinamaast kuni Ingelandini, võitlusgrupp “Scharlow” Ingelandist kuni Lõupõlluni ja 68. rügemendi staabi poolt juhitud võitlusgrupp Lõupõllust kuni Kullini.

20. novembril ründas 7. nõukogude laskurpolk sakslasi nende ajutisel positsioonil. Osa väiksemaid üksusi olid jäänud nn. julgestuseks veel vanade kahuripositsioonide juurde. Nemad võtsidki rünnaku kõigepealt vastu, kuid suruti kiirelt taganema. Võitlusgrupi “Reuter” joonel aga varises nõukogude rünnak kokku. Seejärel kasutasid ründajad läbiproovitud taktikat ja suunasid uue rünnaku rindejoone metsasesse keskossa. Vaatamata sakslaste visale vastupanule, suutsid nad Lausamaa juures läbi murda, kuigi väiksemate üksustega. Nii olidki nad ootamatult võitlusgrupi “Scharlow” staabi juures ja staabi meeskond asus nendega lahingusse.

Kuid oma põhilöögi andsid punaväed Lõupõllu ja Kulli vahele, kus nad suutsid läbi murda laial alal. Õhtupoolikul olid punaväed jõudnud juba Kaunispea mõisani ja Kiltri külani, kus neile astus vastu kiirelt, põhiliselt suurtükiväelastest moodustatud “häireüksus”. Siin õnnestus läbimurdnud punaväed ajutiselt peatada ja seda põhiliselt tänu suurtükkide efektsele tulele. Pimeduse saabudes maabus Sõrves lisajõude. Kuramaalt toodi kohale 81. jalaväediviisi 189. gren. rüg. 2. pataljon, mis paigutati Hauge piirkonda.

Kaunispea küla juures pidas lahingut 127. õhutõrjepataljoni 5. patarei, kus teenis osa Sõrve toodud eesti poisse. Selle kolmes kahurirühmas oli üheksa 3,7-mm flakikahurit. Neid ründasid pidevalt vene tankid ja kuna neil puudus transport, et oma kahurid tankide rünnaku eest minema viia, olid nad sunnitud osa kahurid õhku laskma.

20. novembril, kui saksa maaväepataljonid olid toimunud lahingutes kaotanud suure osa oma isikkooseisust, viidi eesliinile Mõntu sadama kaitsel olnud 127. õhutõrjepataljoni 3. patarei. Selle üks kahurirühm paigutati Türju küla all rünnakule tulnud vene tankide vastu. Veel enne, kui need jõudsid oma kahuritega maasse kaevuda, ründasid neid vene hävituslennukid. Kahurirühma meeskonnad, mis koosnesid sakslastest ja eesti lennuväepoistest, tulistasid vaheldumisi nii ründavaid lennukeid kui lähenevaid punaväeahelikke.

Selles lahingus ründasid õhutõrjeväelasi venelaste ühed paremini soomustatud IL-2 tüüpi ründelennukid, mille soomusest ei võtnud läbi kuulipilduja tuli ega isegi 20-mm flakkide mürsud. Need, sakslaste poolt “Fliegende Badewanne” – (lendavaks pesuvanniks) kutsutud lennukid olid relvastatud kahe 23-mm kahuriga ja kolme kuulipildujaga, mis tulistasid nurga all, nii et lennuk ei pidanud pikeerima. Üle lennates pühkisid selle kahurid ja pardakuulipildujad maa puhtaks. Päästa võis ainult kiire maasse kaevumine. Lahing venelaste ründelennukite ja õhutõrjepatarei vahel kestis kuni pimeduse saabumiseni. Selles lahingus sai üks mees surma ja 14 haavata, viimaste hulgas ka mitu eesti lennuväepoissi. Öö veedeti killukaitseaukudes, kust käsirelvadest tulistamine kestis kogu öö.

Järgmisel hommikul avasid Punaarmee üksused õhutõrjelaste pihta tule "Stalini orelist". Selle esimene kogupauk langes õnneks paremale, teine vasakule, kolmas aga selja taha. Kõik lamasid nägupidi mudas ja ootasid millal tuleb neljas kogupauk. Kuid see jäi õnneks tulemata. Selles lahingus said surma neli meest. Ägedast venelaste sturmtulest hoolimata jäädi veel terveks päevaks samale positsioonile.

Öösel vastu 21. novembrit algas taas vägede liikumine Mäebe-Torgu-Türju liinile. Ülesanne ei olnud kergete killast. Suurtükiväge tuli liigutada nii, et säiliks võimalus toetada tulega rinnet, ükskõik kus ka läbimurre toimuks. Taganemise käigus tuli läbi viia väeüksuste täielik reorganiseerimine, sest pidevalt kaitselahinguid pidavad üksused olid verest tühjaks jooksmas. Osad pataljonid oli hävinud peaaegu täiesti ja need tuli täiendada ja taastada nende lahinguvõime. Idapoolse kaitsesektori nõrgenemise hinnaga toodi sealt ära 2 pataljoni ja paigutati rinde keskossa. Nendest pidid saama mobiilsed pataljonid, milliseid oli võimalik kiiresti ümber paigutada. Selleks varustati need veoautodega. Õnneks punaväed öösel taganevaid sakslasi ei rünnanud ja 21. novembri hommikuks kell 8.00 olid kõik saksa üksused taganenud Mäebe-Torgu-Türju (Torkenhof) liinile.

21. novembril algas vastase maruline ettevalmistav kahurituli, mille järel tulid rünnakule jalaväediviisid ja sakslased olid sunnitud taanduma Torgu-Soodevahe joonele. Sel varahommikul viidi pimeduse katte all ühe liikurkahuri järel slepis poolteist kilomeetrit tahapoole ka 127. flakipataljoni 3. patarei, kus need uuesti positsioonile asusid. Eesti poisid olid mitu ööd magamata ja neil lubati osal ühte lähedal asunud tallu puhkama minna. Kui nad aga ärkasid, leidsid nad end taas eesliinil olevat. Uus kaitseliin oli patareist pool kilomeetrit tagapool ja nad said käsu kahurite tulega seni rinnet hoida, kuni kõik jalaväelased on uuele kaitsejoonele tagasi tõmbunud. Koos õhutõrjekahuritega hoidsid seal rinnet ka veel kolm rünnakkahurit ja grupp jalaväelasi kuulupildujatega. Oodati venelaste uut rünnakut, aga seda ei toimunud. Saadeti välja luure, kes tõi teate, et punaarmeelased pole edasi liikunud ning on endistel positsioonidel.

Raskeristleja Printz Eugen

Nüüd liikusid õhutõrjeväelased koos rünnakkahuritega tagasi eilsele kaitse- liinile ja seadsid oma kahurid seal üles. Samal ajal avas venelaste positsioonide pihta kahuritule raskeristleja “Prinz Eugen". Viimane asus Sõrve lõunatipu kohal merel, kus ta 19. novembrist kuni 21. novembrini oma kahurite tulega sakslaste rinnet toetas. Selle 11 tolliste mürskude lõhkemisest põrus kogu poolsaar. Raskeristleja laevakahurite võimsa tulelöögiga löödi Punaarmee rünnak Türju-Laadla joonel seekord tagasi.

Samal päeval viidi eesliinile kõik 127. flakipataljoni patareide kahurimeeskonnad. Osa mehi viidi eesliinile ilma kahuriteta – jalaväelastena. Eesti poisid kirusid sakslasi sellise läbimõtlemata käsu pärast, kuid pidid ikkagi kahurid kasutult Sääre randa viima. Sel päeval tegid sakslased veel mitu edukat vasturünnakut, pannes Punaarmee edasitungi ajutiselt seisma.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 08:18