1941. aastal alustas Soome N. Liidu vastu sõjategevust, et tagasi saada viimase poolt 1939. aastal vallutatud Soome territooriumi alad. Kui Talvesõja ajal olid Prantsusmaa, Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid olnud Soome suurimad abistajad, siis nüüd, olles sõjalises koalitsioonis N. Liiduga, olid need suurriigid koos Saksamaaga sõdiva Soomega sõjalises vahekorras. 31. juulil 1941 pommitasid inglise lennukid Petsamot, mille järel Soome katkestas Inglismaaga diplomaatilised suhted ja kutsus ära oma suursaadiku Londonist. Helsingist lahkus Inglise saatkond.

Korduvalt noote esitades nõudis Inglismaa, et Soome tõmbaks oma väed 1939. aasta Talvesõja järgsetele piiridele ja lõpetaks igasuguse sõjategevuse N. Liidu vastu 5. detsembriks 1941. Samasuguse isikliku läkituse saatis Churtchill marssal Mannerheimile. Soome vastus oli eitav. Selle peale kuulutas Inglismaa 6. detsembril 1941 Soomele sõja. Endisest sõbrast ja abistajast oli saanud vaenlane.

Tõmmates paralleele, võib nüüd arvata, et kui Saksmaa olekski 1941. aastal taastanud Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse ja need riigid oleksid oma riigipiiride kaitseks jätkanud koos Wehrmachtiga sõjategevust punaarmee vastu, saanuksid nad kaela teise rinde ja sõja lääneriikidega...

Soome sõdurid lahingus

Soome kaitsejõudude tegevus punaarmee vastu oli edukas. 29. augustil 1941 lehvis Viiburi lossi tornis jälle soome riigilipp. Karjala Kannaselt löödi venelased välja ühe kuuga ja augusti lõpuks jõudsid soome väed oma endisele riigipiirile. Kannasel algas kolm aastat kestnud positsioonisõda. Üle riigipiiri kandus sõjategevus vaid Ida-Karjalas, kus soomlased 1. oktoobril 1941 vallutasid soome-ugri igipõlise Äänislinna (Petroskoi).

Punaarmee kandis kõigil soome rinnetel suuri kaotusi. Ainuüksi Kannase vabastamisel löödi rivist välja viis punavägede diviisi. Langenute kõrval kaotas vaenlane palju mehi sõjavangidena. 1941.-1942. aasta talvel oli Soomes 47.000 sõjavangi ja nende ülalpidamisega oli Soome kurnatud majandusel suuri raskusi. Abi saamiseks pöördus marssal Mannerheim Rahvusvahelise Punase Risti poole ja viimase organiseerimisel saadi paljudelt riikidelt toetust, millest piisas kõigi sõjavangide inimväärseks toitmiseks ja hooldamiseks. Hoopis vastupidine saatus tabas aga punaarmee kätte vangi langenud soome sõdureid. Need hukkusid ebainimlikes tingimustes peaaegu 100%-liselt.

1941. aasta oktoobris jõudsid Saksa väed Leningradi alla ja Saksa väejuhatus püüdis igati soomlasi mõjutada, et need ründaksid Leningradi. Kuid soome valitsus ja sõjaline juhtkond ei lasknud end mõjutada ja lükkas need nõudmised tagasi. Samuti nõudsid sakslased, et soomlased vallutaksid Murmanski raudtee, kuid ka see nõudmine lükati tagasi. Samal ajal püüti Berliniga säilitada häid suhteid, kuna Soome majandus oli täiel määral sõltuv Saksamaa majandusabist.

4. juunil 1942 tähistas marssal Mannerheim oma 75. sünnipäeva. Sel puhul käis teda õnnitlemas Hitler, kes lendas kohale erilennukil. 27. juunil tegi Mannerheim Hitlerile vastuvisiidi, kus ta kohtus ka kindralite Halderi ja Göringuga. 29. juulil käis Soomes Himmler. Berlinis käisid ka mitu soome kindralit. Kuid vaatamata nendele visiitidele ja vastuvisiitidele jäi Soome poliitiline ja sõjaline hoiak muutumatuks. Soome pidas positsioonisõda ja hoidus sõjategevuse laiendamisest N. Liidu aladele.

1943. aastal tegi Moskva Soome valitsusele Stokholmi saatkonna kaudu ettepaneku vaherahu sõlmimiseks, mille Soome aga tagasi lükkas.

1944. aasta juunis alustas punaarmee Kannase kaitserinde läbimurdmiseks rünnakuid. Pealetungiks oli punavägede juhtkond koondanud sinna 30 diviisi, 2000 tanki ja palju raske-suurtükiväge. Soomlased ei suutnud neid punaarmee rünnakuid peatada ja 20. juunil 1944 langes Viiburi linna tagasi venelaste valdusse.

Olles juba lootusetus olukorras, palus marssal Mannerheim päev enne Viiburi linna langemist saksa ülemjuhatuselt sõjalist ja tehnilist abi. Hitler lubas anda Mannerheimile abi ainult tingimusel, kui Soome valitsus ei sõlmi separaatrahu N. Liiduga. Soome president Ryti võttis need tingimused vastu, kinnitades seda 26. juunil 1944 isikliku kirjaga Hitlerile.

Saksa ülemjuhatus võttis Narva rindelt ära ja saatis Soomele appi oma 122. jalaväediviisi ja ühe lennusalga, mis koosnes ca. 33 Junkers JU-87D sööstpommitajast (stuka) ja ca. 50 hävitajast Foke Wulf FW-190. Murmanski rindelt toodi Kannasele ka üks sakslaste rünnakrügement. Soome suurtükiväe ja sakslaste ründelennukite abiga peatati 4. juulil 1944 Punarmee edasitung Karjala kannasel.

Saksa 122. jalaväediviis oli suurte lahingukogemustega üksus ning selle ja lennusalga äraviimine Narva rindelr nõrgendas oluliselt viimase vastupanuvõimet. See ei jäänud punaarmee juhtkonna poolt muidugi tähelepanuta, millele järgnes täiendavte lisajõudude toomisega surve tugevnemine ja Narva rinde läbimurre. Narva rindelt Kannasele viidud saksa 122. jalaväediviis viidi 8. juulil rindele, kus see pidas lahinguid venelaste meredessandiga. 29 juulil viisid sakslased diviisi laevadega Soomest minema, kuid Narva rindele seda enam ei toodud.

28. augustil lahkus ametist president Ryti ja Eduskunta valis uueks riigijuhiks marssal Mannerheimi ning peaministriks A. Hackzelli. 25. augustil alustas Soome uus valitsus N. Liiduga rahuläbirääkimisi. Eeltingimusena nõudis Moskva, et Soome lõpetaks sõja ja sunniks sakslasi oma väed Soome pinnalt 15. septembriks 1944 välja viima.

4. septembril lõpetas Soome pool sõjategevuse ja 7. septembril sõitis soome rahudelekatsioon Moskvasse, kus nad alles 14. septembril vastu võeti. Venelaste rahutingimused olid rängad:

Säilitada 1940. aasta (Talvesõja järgne) riigipiir, loovutada N. Liidule Petsamo ja Porkala ning tasuda 300 miljonit dollarit kontributsiooni.

Neid tingimusi kuuldes suri peaminister Anti Hackzell infarkti. Kuid Kreml ei andnud soomlastele aega läbirääkimisteks ja nõudis, et rahuleping tuleb alla kirjutada juba järgmisel päeval, s.o. 19. septembril kell 12. Sama päeva hommikul toimus Eduskunta istung, kus Moskva ultimaatum vastu võeti.

Rahulepingu järgi kuulus Viiburi lään jällegi Venemaale ja Karjala elanikud olid sunnitud oma igipõlisest elukohast teistkordselt läände evakueeruma. Petsamo - Soome kõige põhjapoolsem turismikeskus, rikas niklikaevanduste ala ja juurdepääs Põhja-Jäämere mereteedele - jäi venelastele. Porkala majanduslikult õitsev piirkond tuli 10 päeva jooksul tühjendada elanikonnast ja üle anda N. Liidu merejõududele (kuuekümnendate lõpul Porkala siiski tagastati).

Vastavalt sõlmitud Soome-Vene separaatrahule tuli Soome vägedel alustada lahingutegevust seniste relvavendade - sakslastega ja soomlased tahtsid Kannasel ning Lapimaal sõdinud Saksa diviise vangi võtta. Ägedaid lahinguid pidades taandusid need läbi Põhja-Soome Norrasse.

Jätkusõja tagajärjel langes Soome poolel 55.000 meest ja 47.500 said sõjainvaliidid. Nõukogude poolel olid need arvud kümneid kordi suuremad.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 04:07