(Ajaleht Uus Elu, 20. august 1944.a.)

Väga lugupeetud kaaskodanikud! Suur hädaoht on saabunud kogu eesti rahvale. Vististi suurem, kui kunagi varem. Mitte ainult idast, vaid ka kagust tungib vaenlane meie maale. Me tunneme igaüks ise meie murede suurust ja sügavust. Ei keegi tunne seda nõnda, kui meie ise. Igaüks ise on mõelnud ja mõtleb praegu meie olukorra üle. Neis oludes avalik sõnavõtt võiks paista ülearusena. Nõnda olengi mõelnud. Siiski esinesin ma paljude kaaskodanike soovil möödunud nädalal, 10. augustil, Tartu Ülikoolis, esitades seletusega meie praeguse olukorra kohta. Paljude kaaskodanike soovil kordan ma täna ettekannet teie kõikide ees.

Ärgem tahtkem vastust kõikidele küsimustele. Ka mitte sellistele, mis praegu eriti päevakorral on. Loodan, et neile üksikküsimustele osutub võimalikuks vastata edaspidi, selleks sobival ajal. Praegu on meil, eestlastel, tähtis omada ühtset ja kindlat ülevaadet olukorra kohta. Omada ühist mõistust, ühist hinge ja südant, et saaksime seda rasket aega rahvana üle elada. Kolmest küsimusest tuleb meil olla ühisel arusaamisel: praegune sõda üldse ja eriti Eesti osa selles, meie võitlus ida vastu ja ida rünnakud meie vastu. Püüan lühidalt vastata igaühele neist.

Praegune sõda on vastuoluderikas heitlus. Praegune sõda on suur mitte ainult materjaalses ja ruumilises ulatuses, mitte ainult inimelude ja varade hävitamise poolest, vaid ka maailmavaadete ja huvide vastuolude poolest. Vastuolud on rängad mitte ainult sõdivate poolte vahel, vaid ka sõjakaaslaste eneste vahel. Vaadakem selles suhtes Briti impeeriumi ja N.Liidu vahekordi ja nende suhteid Saksamaaga. Või Saksa ja Jaapani vahekorda ja nende suhteid N.Liiduga. Käesolev sõda on keerukas ja delikaatne, isegi “õrn” sõda. Ühtedes suhetes ollakse vastuoludes, aga teiste huvide tõttu sõditakse koos. Samuti ümberpöördult. Kes seda ei taipa, on liialt lihtsameelne praeguse sõja suhtes.

Otsese sõjalise tegevusega käib kaasas, või kuulub selle juurde ka äge sõjapropaganda. Purustatakse mitte ainult inimeste elusid ja vara ning vallutatakse maid, vaid eelkõige püütakse purustada inimeste arusaamasid ja tundeid, vallutada nende vaimu. Kui vastase vaim on vallutatud, siis on ka igasugune vastupanu murtud. Kes seda ei mõista ja laseb end vaimselt vallutada, on sõja kaotanud. Ta langeb vaenlase kätte nagu ussidest puretud õun oksal.

Me kõik ihkame saada teada sõja lõppu. Ent kui sõja lõpud oleksid ette teada, siis vaevalt oleksid sõjad olemas. Või kui siiski, siis äärmiselt harva. Sõdades on ikka olnud ja jääb palju iratsionaalset ja priisikalist, s.o. mittetajutavat. Sõja lõpp praegu võib olla üsna lähedal, aga ka veel üsna kaugel. Aga seda võime paregu küll kindlalt öelda, et sõda on jõudnud otsutavasse järku. Kui me tahaksime aimata sõja lõppu, ei suuda me ikkagi ette näha selle lõpu üksikasju. Just üksikasjad võivad olla mõnele rahvale otsustava tähtsusega. Eriti aga mõnele väikerahvale.

Meie, eestlased oleme selle sõja algusest peale kuni senini elanud kõige keerukamates vahekordades. Tuletagem neid vahekordi meelde praegu ja 1939. aasta sügisest kuni tänaseni. Kui üldse keegi rahvas, siis meie, eestlased, oleme ise kogenud, kuivõrd praegune sõda on rikas vastuolude ning kõige keerukamate ja õrnemate vahekordade poolest. Selles suhtes nõuab praegune olukord meilt ka rohkem taibukust ja mitmekordset arusaamist. Samuti on äärmiselt tugev olnud see propaganda, mida meie suhtes on tehtud ja tehakse veel praegugi.

Ainult üks juhis võib meid viia ja hoida õigel teel. See juhis on: ikka ja alati pidada meeles ja silmas eesti rahva eluhuve, kainelt hinnata olukorda, kus me viibime ja hoiduda igasugustest uisa-päisa talitamistest. Nüüd, sõja otsustaval ajajärgul on meil eriti vaja isamaalist meelt, kainet arvestust ja õiget tegutsemist. Meil peab olema ühine valik, ühine mõistus ja ühine süda. Muidu oleme nõrgad. Ühine arusaam ja ühine hoiak teevad meid aga tugevaks.

Meie ei tohi oma jõudu ja tähtsust ülehinnata. Meie rahvaarv on väike. Meil puudub oma merelaevastik, oma raskesuurükivägi, oma lennuvägi ning tarvilisel määral ka moodne jalavägi. Ärgu selles suhtes olgu meist keegi kaksipidi arvamusel. Käesolevas sõjas bolševismi vastu on pearaskus algusest peale lasunud Saksa relvajõududel. Temal on olnud seda, mis meil puudub, milles vajame toetust. Meie ise oleme 1939.sügisel ja 1940.aasta suvel kogenud, mis tähendab , kui puudub toetus. Meil on ja peab olema selge, missugust tähtsust omab meile ajaloo poolt antud võimalus, võidelda siin ruumis koos Saksamaa ja teiste saatuskaaslastest rahvastega idast tuleva hädaohu vastu.

Meie vajame seega toetust ja oskame hinnata seda toetust, mis meile osaks saab. Kogu sõja kestel on meie rahvas toetanud rinnet niipalju, kui see on olnud võimalik. Nüüd, meie maa ja rahva saatuslikul tunnil, on meie rahvas õigustatud lootma ja saama toetust. Aga me ei tohi ka endi osatähtsust hinnata madalamaks, kui see tegelikult on. Kes ise ei hakka kõndima, ei saa kunagi kõndijaks. Kes loodab ainult teiste abile, jääb ise eluajaks kerjuseks.

Kuid keegi ei saa öelda ega mõelda seda, et eesti rahvas pole sirge seljaga kõndija rahvas. Ka kerjus pole eesti rahvas kunagi olnud. Seda piskut või paljut, mis meil oli ja on olnud, oleme saanud oma töö ja vaeva ning võitlusega. Poleks me oma Vabadussõjas võidelnud, kas me oleksime siis võitnud? Poleks meie eesti mehed seni Narva rindel võidelnud, kas meie seisund oleks siis selline, nagu see praegu on? Meie huvid on paregu esmajoones mängus ja me peame olema nende eest valvel ning valmis võitluseks. Ja kuna meie rahvaarv on väike, siis on iga üksik meeski tähtis.

Sõja otsutavas ajajärgus, milles me praegu asume, on meie osatähtsus tõusnud ja küllap tõuseb veelgi. Kui loetakse tuhandeid markasid, siis lugemise algul üksik penn pole tähtis. Aga kui lugemine on lõpul, siis on ka üks penn oluline. Ilma ühe pennita ei ole tuhandet marka. Kui kaalukausile laotakse tohutuid raskusi, sadu ja tuhandeid tonne, siis ladumise algul ühel või kahel kilogrammil pole mingit tähtsust. Aga kui ladumine lõppenud ja käes tasakaalustamise aeg, siis on ka need üks või kaks kilogrammi otsustavad.

Pidagem ühtlasi meeles, et see seisund, milles Eesti saab olema rahu või vaherahu saabumisel, on otsustava ning olulise tähtsusega kogu eesti rahva oleviku ja tuleviku suhtes. Eelkõige aga sõltub meist endist väga palju, kuidas ja millistena me sellest sõjast välja tuleme. Otsustav aeg on käes ja meie ise peame otsustama endi üle.

Me kaitseme end praegu rünnakute vastu idast, nagu teevas seda praegu meie vennasrahvas soomlased põhjas ja meie lähinaabrid ja ajaloolised saatusekaaslased lätlased lõunas. Pole kahtlust, et paljudel meist oleksid arusaamad ja hoiakud hoopis teistsugused, kui poleks olemas ohtu idast. Et saada ühtset arusaamist, on oluline meelde tuletada, mis peitub idast tulevate rünnakute taga.

Nende rünnakute taga ei peitu midagi uut, võrreldes sellega, mida me elasime läbi aastatel 1940-41. Tuletagem hästi ja elavalt meelde seda, mis toimus tol ajal, eriti aga selle lõpuperioodil. Tuletagem seda aega ikka ja jälle meelde kõigis üksikasjades ja kogu tervikus, siis on pilt selge.

Tuleb arvestada ainult üht asja. Tol ajal, eriti selle perioodi lõpul, peideti end ja jälgiti põnevusega olukorda ning oodati pikkisilmi pääsemist. Arvestati ja loodeti, et pääsemine ei saa jääda tulemata. Ja tõepoolest. Siis neis arutlustes ja ootustes ei eksitud.

Praegu on olukord teistsugune. Kui praegu meie maa ida poolt vallutatakse, siis eesti rahvas osalt hävib ja osalt paiskub mööda maailma laiali. Teda kui rahvast ei saa enam nimetamisväärselt oma eluruumis olema. Päästmiseks, kui seda ka oletada, pole enam päästetavaid. Ärgu seepärast keegi loogu endale või teistele pettekujutlust selle kohta, mis saab toimuma Eestis tema vallutamise puhul idast. On tungivalt soovitav vabastada end pettepiltidest ja pettekujutlustest.Mitte üksikud isikud, mitte ka üksikud klikid ja kihid, vaid esmajoones just kogu eesti rahvas on praegu surmavas hädaohus rünnakute tõttu idast.

Ainult üks võimalus ja üks eeldus on praegu eesti rahval oma tuleviku säilitamiseks. See eeldus ja võimalus seisab selles, et hoitakse ära ja kõrvaldatakse eesti rahva vallutamine idast selle ajani, kuni saabub rahu, või vähemalt vaherahu Eesti ruumis. Seejuures vallutamist idast tuleb mõista vallutamist Nõukogude Liidu poolt.

Meie ainus tee on võitluse tee. Praegu ei ole mingit teist võimalust päästa eesti rahvast ja kõike seda, mis talle kallis, kui ainult üks võimalus: hoida ära see, et bolševikud meie maad ei vallutaks. Ärgu olgu selles suhtes meie seas mitte mingisuguseid lahkarvamusi.

Et säilitada meie maa, meie rahvas ja kõik see, mis temale kallis, peame võitlema. Aga on veel teinegi põhjus võitlemiseks ida vastu. Oma võitlusega ja oma verega tõestab eesti rahvas tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude liidu osa. Et me mitte mingitel tingimustel ei ei taha ka edaspidi N.Liitu kuuluda. Võitluses ida vastu oleme meie, eestlased, praegu hädakaitse seisundis. Sest mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse. Igal väiksemalgi olevusel siin maailmas on õigus end kaitsta. Seda ürgset ja loomulikku enesekaitse õigust eesti rahvas praegu teostab. Sellese ürgsesse ja loomulikku enesekaitse õigusesse kuulub kõik see, mis enesekaitseks vajalik on.

Meil, eestlastel endil kuulub seega õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva vabadust.

Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes, kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik. Õnne neile ja nende ettevõtmisele.

Aga eksiteel on kõik need vähesed, kes pole järgnenud kutsumisele kaitseteenistusse, või kes sellest õigustamatult loobunud. Kui nad tahavad eestlased olla ja eestlasteks jääda, siis praegu on ülim aeg pöörduda õigele teele - võitlejate ridadesse. See on ainuke õige lahendus neile enestele ja eesti rahvale.

Igaüks meist peab olema algataja. Ka kogu rindetagala teab ja peab teadma, millisel määral on praegu aeg ja võitlus otsustavad. Igaüks tehku oma parema arusaamise järgi kõik mis võimalik teha, ühise asja heaks. Ärgem oodakem igakord kavasid ja ettepanekuid. Olgem igaüks ise ettevõtlik ja algataja. Terve mõistus ja hea tahe teevad imesid.

Au ja kummardus neile, kes oma elu või tervise on jätnud võitluses Eesti eest! Samuti au ja kummardus nende omastele. Valatud veri on lunastuse hind kogu meie rahva eest ja kõige selle eest, mis meie rahvale kallis. Seda peab teadma kogu meie rahvas ja vastavalt ka talitama.

Meie võitlejate ja meie rahva elu pole praegu kerge. Praegusele põlvkonnale on langenud ülesanne: olla otsustavalt määrav kogu rahva edaspidisele saatusele. Inimliku arusaamise järgi on see osa, mis praegusel põlvkonnal tuleb täita küll väga tõsine, kuid mitte lootusetu ja väljavaatetu. Ka möödunud aegadel ja möödunud päevadel on eesti rahval lasunud raskeid koormaid. Näiliselt lootusetuid pingutusi. Aga ometi on saadud rasketest ja pimedatest aegadest üle. Tumedatele öödele on järgnenud ka heledaid päevi. Seepärast ka praegusel raskel endakaitse ajal me tahame ja loodame, et see õnnestub.

Rünnakud Eesti vastu idast ei ole põhjendatud ega õigustatud. Eesti liitmist N.Liidu koosseisu ei saa mitte kuidagi tunnistada õiguslikuks aktiks. Eesti rahval pole selle aktiga mingit tegu. Niisuguseid ja palju muid akte võib õigusvastaselt teostada Eestis või mujal küll iga suurriik, kasutades okupatsiooni teostamisel oma sõjalist üleolekut. Kuid sellises aktis, kus okupatsioon on tegelikult lõppenud, ei saa olla õigustusi edasisteks rünnakuteks ja sissetungiks samale maale. Asjaolu, et sakslased praegu Eesti ruumis sõdivad Nõukogude vastu, ei õigusta ida rünnakuid Eesti vastu.

On ilmne, et sõda Saksamaa vastu otsustatakse sõjaliselt mitte kitsas Eesti ruumis, vaid kusagil mujal. Eesti ruum, ega ka sõjalised baasid selles ruumis, ei ole olnud, ega ole ka tulevikus vajalikud Leningradi või teiste Nõukogude linnade kaitseks. Seda on tõestanud juba eelmine Maailmasõda ja praeguse sõja senine käik. Eesti sadamad ei ole Nõukogudele majanduslikult vajalikud. Juba tsaari ajal vähenes eesti sadamate osatähtsus väliskaubanduses järjest ja Eesti iseseisvuse ajal jäi see minimaalseks, ehkki Eesti pool vene transpordi elustamist omalt poolt kõigiti püüdis soosida ja soodustada. Asjaolu, et Eesti omal ajal oli vasalliteedi vahekorras vene tsaariga, ei õigusta Nõukogude rünnakuid Eestile praegu, sest rahulepinguga 2. veebruaril 1920. a. loobus Nõukogude Liit igasugustest nõudmistest Eesti vastu igaveseks ajaks ja samuti kõigist õigustest, mis tsaaril varem olnud. Eestil ei ole oma põhjamaise ja meretiimse asendiga midagi ühist Nõukogude kontinentaalse ruumiga, kus liiatigi oma elanikkonna asustamiseks on vabad hiigelruumid. Eestil ei ole oma elanikkonna rahvatõult, keeleliselt, usuliselt, rahva eluviisilt, pärimuselt sotsiaal-poliitilistelt vaadelt, õigustelt, sotsiaalse- ja majandusliku struktuuri poolest ega vaimselt loomingult midagi ühist Nõukogude Liidu vastavate eluavaldustega. Eesti ja Nõukogude Liit on neil elualadel teineteisele täiesti võõrad.

Sellest kõigest nähtub, et Nõukogude Liidul puudub alus Eesti ründamiseks. Kui ta tahaks Eesti vastu olla vähegi heatahtlik, siis on tal selleks igal ajal võimalus: lõpetada väikese maa ja rahva ründamine. Nõukogude Liidul pole ju Eesti poolt midagi karta.

Ainult ajalooliselt võib Nõukogude rünnakuid Eesti vastu mõista. Aastast 1030 - seega ajast, mil slaavlased jõudsid oma asustamisega Pihkva piirkonda, on Eesti aladel peetud ida vastu 39 sõda. Neljakümnes sõda on praegu käimas. Umbes 90 protsenti nendest sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla ohvriks ida rünnakute vastu. Nii nagu eesti põllumehel on tulnud igal aastal ikka ja jälle võidelda umbrohuga oma põllul, nii on eesti rahval tulnud võidelda rünnakute vastu idast. Alati on neile rünnakutele leitud põhjendusi. Selleks on olnud kord kaubanduslikud huvid ja soov pääseda Läänemerele, kord maade vallutamise ja panslaavilikud maailma “päästmise” huvid, ning nüüd kommunistlikud maailmapäästmise õpetused. Nõnda on praegused rünnakud idast ainult järjekordne vene imperialismi purse Eesti vastu.

Aga alati, kui Eesti olukord ajaloos on ida rünnakute vastu olnud äärmiselt ohtlik, siis alati on tulnud teised rahvad Eesti võitlusi toetama. Neis võitlustes on meid toetanud taanlased, rootslased, sakslased, soomlased, poolakad ja leedulased. Kõige hilisemal ajal, Eesti Vabadussõja aastatel 1918-1920 osutasid meile oilulist abi ka inglased ja soomlased ning teised rahvad. Nõnda on ligi tuhande aasta kestel ikka toimunud nagu ime - vaatmata lakkamatutele rünnakutele idast, on väike Eesti kestnud praeguseni. Kui hädaoht on olnud väga suur, siis ajaloo loogikaseaduste järgi ja Kõigevägevama tahtel on teisigi Euroopa rahvaid seda pisiukest Euroopa osa kaitsma tulnud, nagu meie seda alati ka ise oleme teinud. Ja see Euroopa osa on jäänud püsima. Tahame loota, et ka käesoleval korral toimub samuti.

Tohutud ainelised panused käesolevas sõjas viivad kergesti arvamusele, et vägivald on kõik ja õigus ei maksa mitte midagi. Aga juba sõja ajal ja veel rohkem pärast sõja lõppu on vaja rahvaste elu ja vahekordi korraldada. Korraldada - tähendab aga: õiguspäraselt talitada. Õiguse põhimõtetes võivad aga arvamused olla erinevad. Aga on üks õiguse põhimõte, ilma milleta pole õigust ennast. See põhimõte kõlab: igaühele oma. Eesti ei talla kellegi oma. Ta tahab ainult seda, mis on tema oma. Seda oma ta praegu kaitseb kõige sellega, mis tal on. Ta tahab õiglust selles inimliku viha ja vägivalla lainetuses, mis möllab praegu kogu maailmas.

Kostab ikka rohkem selle nime, kes on kuningate Kuningas. Hakkab levima arusaamine sõjast. Peale inimliku tahte on veel midagi, mis on ülim, kõrgem ja vägevam. See kõrgeim on kuningate Kuningas ise ja me usume, et Tema on õilis ja õiglane. Ja kuningate Kuninga armule me usaldame ka oma väikese maa ja rahva saatuse.

Vii meid Jumal õiguste teele ja kaitse meid!