Kautlas

Kautla lahing

Järvamaa ja kogu Põhja-Eesti metsavendi hakkas enda ümber koondama Soomest saabunud, umbes 65 meheline ERNA grupp, mida juhtis kolonel Kurg. Esimene osa rühmast saabus 10. juulil Eestisse paatidel. Teine osa maandus langevarjuritena. Teel põhjarannikult Kautlasse hävitati Ravilas bolðevike 8-meheline tribunal, kelle hulgas oli kaks kõrgemat ohvitseri. Et mitte tõmmata kahtlusi kohalikele elanikele, jäeti sündmuspaigale maha soome puss. Seda võtet kasutas ERNA grupp ka hiljem, külvates punaste hulgas hirmu "soomlaste" ees.

Ühena esimestest varjus Kautla rabadesse 28. juunil Tapa väeosast põgenenud ratsarühm. Neile lisandus peagi eesti väeosadest põgenenud ohvitsere ja sõdureid ning põgenikke Tallinnast, Tartust, Tapalt, Rakverest, Narvast, Paidest ja mujalt. Kuigi Soomest tulnud ERNA grupi peamiseks ülesandeks oli luureandmete kogumine, ei saanud nad jääda pealtvaatjaks punaste terroritegevusele eesti rahva suhtes. 19. juulil ühinesid grupi mere- ja õhudessantrühmad metsavendadega. Samal päeval anti laagris sõdurivanne. Üksuses seati sisse sõjaväeline kord ja siitpeale alustati halastamatut võitlust bolðevismi vastu.

Seda metsavendade üksust, mille suurus ulatus ligi 1500 meheni, varustasid toiduainetega ümberkaudsed talud. Laagri piirkonnas varjasid end ka metsavendade perekonnad. Sinna olid aetud ka ümberkaudsete talude lehmakarjad. Üksuse tegevuspiirkonna raadiuseks oli 25-30 kilomeetrit, kusjuures tegevuspiirkonna keskmeks kujunes Albu-Kõrvenurga, Vanamõisa ja Taga-Võõbu ümbrus.

Metsavendade tegutsemine ja Soome vormi kandvate langevarjurite ilmumine Kautla metsadesse viis punased võimumehed sedavõrd ärevusse, et sellesse piirkonda hakati saatma suuremaid hävituspataljoni ja regulaarväeosade üksusi. 30. ja 31. juulil toimus paar väiksemat kokkupõrget läti hävituspataljoni ja ühe Punaarmee regulaarüksuse vahel.

30. juulil koondasid punavõimud Kautla ümbrusse kaks NKVD pataljoni, ühe hävituspataljoni ning ühe kompanii jagu miilitsaid, kes 31. juuli hommikul alustasid üldist pealetungi. Viimasel hetkel saabus Kautla metsavendadele appi 30-meheline Jäneda, Pirsu ja Lehtmetsa metsavendade salk, mis koosnes põhiliselt sõjaväest põgenenud eesti sõjaväelastest. Koos Kautla ümbruse metsavendadega ulatus metsavendade arv nüüd ligi 2000-ni.

Nii elavjõult kui ka relvastuselt ülekaalus olev vaenlane ründas ERNA grupi laagrit korduvalt. Kartes laagri ümberpiiramist, oldi lõpuks sunnitud positsioonidelt lahkuma. 10 tundi kestnud lahingu ajal viidi piiramisrõngast välja naised, lapsed ja relvadeta mehed. Korrapärane taandumine sai võimalikuks vaid üksikute vastupanugruppide ennastohverdava tegevuse tõttu.

Kautla piirkonnas toimunud lahingutes langes 29 metsavenda. Vastane kaotas surnute ja haavatutena vähemalt 150 meest. Metsistunud vastased põletasid maha Kautla talu ja viskasid elusalt tulle perepoja, teenijatüdruku ning viis talus olnud metsavenda.

Pärast lahingut siirdusid Kautla laagris olnud metsavennad väiksemates gruppides teistesse ümbruskonna metsadesse ja jätkasid seal võitlust. Kaks laagris olnud rühma jõudsid ohvitseride juhtimisel 4. augustil läbi rindejoone sakslaste poole ja astusid äsja Türil moodustatud eesti vabatahtlike pataljoni, mida juhtis major Hirvelaan.

1942. aastal avatud mälestusmärk Kautlas

Aasta hiljem, 19. juulil 1942, avati Kautlas ERNA salga ja metsavendade ühisel tegutsemispaigal põllukivist mälestusmärk, millele oli raiutud tekst:

"Siit tormati lahingutesse bolðevismi vägivalla vastu 19. juulil 1941.a. Grupp "ERNA" ja "Metsavennad".

ERNA grupi võitlustee tähistamiseks korraldatakse alates 1996. aastast igal aastal sõjaväelisi maastikuvõistlusi, mis on muutunud rahvusvahelisteks.

printerisõbralik versioon esita küsimus