Eesti ja N. Liidu kaubaleping

Tekkinud sõjaolukorra tõttu kerkisid Eestis esile raskused tarbekaupade ja tooraine hankimisel, aga samuti meie oma toodangu turustamisel. See tingis väliskaubanduses vajaduse uute partnerite leidmiseks. Sellise ülesandega saadeti 12. septembril Moskvasse väliskaubanduse osakonna direktor Georg Meri. Ärasõidul sai Meri kaasa juhised, et Moskvaga sõlmitud lepingu võib alla kirjutada saadik Rei või siis Meri ise.

Läbirääkimised Moskvas kulgesid normaalselt ja 19. novembiks olid pooled sõlmitava kaubanduslepingu põhiküsimustes kokku leppinud. Ja kuigi 19. sept. tegi Molotov Tallinna sadamast põgenenud Poola allveelaeva suhtes saadik Reile tõsise hoiatuse, ei mõjutanud see lepingu üle peetavaid läbirääkimisi ja 20. septembri õhtul teatas Meri välisminister Selterile, et kaubandusliku kokkuleppe tekst on valmis. Ühtlasi küsis ta Selterilt, kes peaks lepingule alla kirjutama. Minister vastas, et seda peaks tegema saadik Rei. Otsustati, et sellega mitte viivitada ja kui Moskva vastu ei vaidle, siis võiks saadik Rei lepingu alla kirjutada ka ilma volikirjata. Lepiti kokku ka sel puhul antava komminikee suhtes.

Selter

Ootamatult aga muutis välisminister Selter oma senist otsust ja otsustas ise Moskvasse sõita. Ta teatas oma soovist N. Liidu saadikule Nikitinile, kes talle 22. septembril tõi sõidukutse Moskvasse. Seda välisminister Selteri sõitu Moskvasse on hiljem mitmed eesti poliitikud teravalt kritiseerinud ja väitnud, et Selter toimis taktikaliselt valesti ja hõlbustas sellega venelastel nende poolt esitatud baaside lepingu läbisurumist.

24.septembril Moskvasse saabunud Eesti välisminister Karl Selter kutsuti otsekohe Kremlisse. Seal võtsid teda ja temaga kaasas olnud saadik August Reid vastu A. Mikojan ja V. Molotov. Viimane keeldus aga kaubanduslepingut arutamast, esitades Eesti delegatsioonile hoopis ultimatiivse nõudmise: kuna Eesti ei suutvat garanteerida oma vetes erapooletust (vihje Poola allveelaeva põgenemisele Tallinna sadamast), siis olevat Nõukogude valitsus otsustanud võtta Eesti akvatooriumi oma kaitse alla. Selleks nõudis Nõukogude pool sõjaväebaaside rajamist Tallinna ja mujale Eestis ning sõjalise liidulepingu sõlmimist.

Eesti protestile Nõukogude valitsuse nõudmiste vastu vastas V. Molotov jõu ja vägivalla argumentidega. Nõukogude pool väitis, et nemad tahtvat pääseda Läänemerele ja selleks olevat nüüd sobiv moment. N. Liidu valitsuse nõudmine olevat kategooriline ja ultimatiivne. Esitatud nõudmisi põhjendas Molotov järgnevalt: (K. Selteri märkmetest).

"Rõhutan veelkord: asi on kiire. Olukord vajab viivitamatut lahendamist. Meie ei saa kaua
oodata. Soovitan teil tulla vastu N. Liidu soovidele, et ära hoida halvemat. Ärge sundige N.
Liitu tarvitama jõudu selleks, et saavutada oma eesmärke. Meie ettepaneku kaalumisel ärge pange
lootusi Inglismaale või Saksamaale. Inglismaa ei suuda midagi Balti meres ja Saksamaa on sõja tõttu
seotud Läänes. Praegu oleksid kõik lootused välisele abile illusioon. Võite niisiis olla kindel, et N.
Liit sel või teisel viisil kindlustab oma julgeoleku. Kui teie ei soostuks meie ettepanekuga, teostaks N.
Liit oma julgeoleku kindlustamise teisel viisil, oma tahtmise järgi ja ilma Eesti nõusolekuta."

Kell 22.15 lahkus välisminister Selter koos saadik Reiga Kremlist, et valmistuda esimese lennukiga tagasisõiduks Tallinna, kuid pool tundi hiljem helistati Kremlist ja paluti Selteril tulla kohe tagasi. Kremlis ootasid neid Molotov ja Mikojan. Molotov teatavas, et on valminud kokkuleppe kirjalik kava koos lisaprotokolliga, mis N. Liit paneb Eestile ette vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks. Selter teatab, et ta vaidleb põhimõtteliselt esitatud ettepaneku vastu, ega oma volitusi selle üle läbirääkimisi pidama. Kuid palub lähemalt selgitada ettepaneku sisu, kuna ilma selleta oleks tal raske Tallinnas ette kanda, mida N. Liidu valitsus on antud artiklites toodu all mõelnud.

printerisõbralik versioon esita küsimus