Eesti rahva rahvuslikule ärkamisele panid teadliku aluse meie esimesed kõrghariduse saanud mehed - Jaak Peterson [üliõpilasena], ning arstid Friedrich Robert Faelmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kõik need mehed olid saanud küll saksakeelse hariduse ning Faelmann ja Kreutzwald kuulusid isegi balti-saksa üliõpilaste korporatsiooni "Estonia", kuid jäid teadlikult eestlasteks, sest nad hindasid ja austasid oma rahvuslikku põlvnemist.

Saanud julgustust ja inspiratsiooni Soome vennasrahva rahvuseepose "Kalevala" autorilt E. Lönnrotilt, panid Faelmann ja Kreutzwald kirja rahvasuus liikunud fragmendid ning avaldasid need kahekümnes lugulaulus Kalevipoja nime all.

Väljapaistvate tagajärgedega jätkasid rahvusliku kultuuri viljelemist pastor Jakob Hurt, Dr. Mihkel Veske, kirjanik Friedrich Kuhlbars ning teised selleaegsed eesti soost kirjamehed ja kooliõpetajad. Tänu nendele haritlastele süvenes eestlaste rahvuslik ärkamine ja kujunemine eesti rahvuseks. Selle arenguprotsessi kulminatsiooniks oli esimene eesti rahvuslik laulupidu 1869. aastal Tartus, millest võttis osa 45 eesti laulukoori, üks saksa meeskoor ja neli pasunakoori.

Esimene üldlaulupidu Tartus

Esmakordselt esitati sellel laulupeolJ.V. Janseni sõnadele loodud laul Mo isamaa, mo õn ja rõõm, samuti Lydia Koidula luuletus - "Sind surmani küll tahan..." Esimene eesti üldlaulupidu oli ühtlasi esimene avalik ja võimas eesti rahvuslik meeleavaldus, mis süvendas eestlastes rahvuslikku ühis- tunnet ja tiivustas rahvast uutele ühistele ja kõrgematele eesmärkidele.

Üle-eelmise sajandi keskel alanud eesti rahva kultuuriline ja majanduslik areng ning rahvus- poliitiline küpsemine tõid nii ühiskondlikus elus kui ka tolleaegsete omavalitsuste tegevuses kaasa eestlaste osatähtsuse kasvu. Uue sajandi algul alustasid linnades oma õiguste maksmapanemise eest võitlust linnakodanikud. Kuid eesti rahva soovid ulatusid juba siis märksa kaugemale. Mõte ühendatud Eestist arenes ajapikku ideeks demokraatliku korraldusega autonoomsest Eestist samasuguse demokraatliku Vene föderatsiooni raames. Kuid ärksamate eestlaste mõttelend ja soovunelmad ulatusid veelgi kaugemale. Patriootiliselt meelestatud rahvajuhtide kirjutistes ja kõnedes ning ärkamisaja isamaalauludes räägiti üha sagedamini iseseisvast Eesti riigist.

On aga täiesti selge, et ka kõige tagasihoidlikum soov neist tulevikusihtidest polnud Vene tsaaririigi poliitiliste tingimuste juures teostatav. See nõudnuks murrangulisi pöördeid ja põhjalikke muutusi Vene tsaaririigi senises poliitikas üldse ja vähemusrahvuste poliitikas eriti. See nõudnuks hoopiski teistsugust poliitilist situatsiooni.

Tsaaririigi kokkuvarisemise järel õnnestus vene impeeriumi koosseisust välja murda vaid soomlastel, poolakatel ning eestlastel, lätlastel ja leedulastel. Viimased kolm, saanud vaid kakskümmend aastat maitsta vabadust ja sõltumatust, pidid hiljem oma idanaabri ettearvamatu käitumise tõttu maksma ränka verehinda.

Sajandite vältel on eestlased pidanud sõdu, millega on alati kaasas käinud ohvrid ja häving, kuid mis on õpetanud eesti rahvast võite ja kaotusi mehiselt kandma. Kuid see võit, mis saavutati Eesti Vabadussõjas, oli eesti rahva ajaloo ülim sündmus. See sisendas meisse elujõudu, kindlustades seega meie noore riigi alusmüüre ja võimaldas meil oma elu, töid ja tegemisi oma tahtmist mööda korraldada.

Vabadussõjas võitles eesti mees oma kahe ajaloolise vaenlase - venelastest enamlaste ja balti aadlikest sakslaste vastu. Raskete kaotuste hinnaga surusid Eesti väeosad koos neile appi rutanud soomlaste ja taanlaste ning Inglise laevastiku abiga Punaarmee üksused 1919. aastal tagasi Narva jõe taha. Samal ajal alustas ootamatult tegevust baltisakslaste Landeswehr, liikudes Eesti piiri poole ning vallutades Põhja-Lätis asunud Võnnu linna. 23. juunil toimus ajalooline Võnnu lahing, kus Landeswehr ja Rauddiviis said lüüa, ning järgnenud rünnakute käigus jõudsid Eesti väed Riia alla välja. Tänu eestlaste edukale sõjategevusele taastati Läti Vabariigi iseseisvus. 2. veebruaril 1920 alla kirjutatud rahulepinguga tunnustas Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik Eesti iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis Venemaal olid Eesti maa ja rahva kohta olnud.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 16. 09. 2005. 14:19