Kuidas nii võidi teha?

Kui algas Teine maailmasõda, liitus Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill Staliniga, kuigi nad olid täiesti teadlikud, et nõukogude režiim oli mõrvanud veel ammu enne Hitleri juutide ja mustlaste hävitamise algust vähemalt 30 miljonit inimest.

Toetades kommunistlikku Venemaad, aitasid Roosevelt ja Churchill säilitada seda ajaloo üht mõrvarlikumat režiimi. Lääneliitlastele oli ainuke õelus natsism. Nad ei tahtnud tunnistada, et on liidus massimõrvariga. Stalinlikule režiimile oli aga juutide holokausti esiletoomine ja fašismivastasuse õhutamine vajalik omaenda kuritegude varjamiseks. Samal ajal nägid juudid holokaustis ainulaadset võimalust. See oli Israeli raison d’etre (olemasolu õigustus). Nad kartsid, et stalinismi genotsiidi esiletoomine varjutab nende oma.

Kui sõda lõppes, seisis kõige halvem alles ees. Teheranis, Jaltas ja Potsdamis järgnes sõja peamisele agressorile üks järelandmine teisele. Sama, mis N. Liit oli võimaldanud enne sõja algust Hitlerile, luues talle ühe vägivalla võimaluse teise järel, sama tegid nüüd lääneliitlased Stalinile. Relvastatuna võimsaks ja vägevaks ning tema alatuid tegusid õigustades või hoopis maha vaikides, muudeti enamus Ida-Euroopa riike N. Liidu vasallriikideks, kus maailmarevolutsiooni kõigi reeglite järgi algasid suurpuhastused, deporteerimised ja massimõrvad. Poola, mille pärast Inglismaa ja Prantsusmaa olid 1939. aastal Saksamaale sõja kuulutanud, unustati nüüd täiesti ja jäeti Stalini valdusse.

20. novembril 1945 alustas Nürnbergis tegevust Rahvusvaheline Sõjatribunal. Protsessi eesmärk oli sõjakurjategijate väljaselgitamine ja süüdimõistmine. Et sellega vähem kui aastaga hakkama saadi räägib vaid suurest kiirustamisest. Sõjatribunali süüpingis oli vaid Saksamaa. Nürnbergi protsessi peadirigendiks oli aga Nõukogude Liit, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud koos Saksamaaga Poola ning tunginud seejärel kallale Soomele, olles seega ise üks Teise maailmasõja initsiaatoreid.

Nürnbergi protsessi ülesandeks oli seadusandlikus korras natslike sõjakurjategijate karistamine, kes hävitasid miljoneid süütuid inimesi. Teisisõnu – Nürnbergi protsessiga taotleti õiglust.

Kuid seda ilusat tõde varjutab üks tume vari - miks pidi natsikurjategijaid karistama Stalin, kes ise oli kümneid kordi suurem kurjategija, olles represseerinud ja hukanud nii palju rahvusi ja inimesi, et Hitler võinuks teda vaid kadestada. Pealegi oli Stalin alustanud kümnete miljonite inimeste ja rahvuste hävitamisega juba ammu enne Hitleri võimuletulekut. Stalin, kes ise oli hitlerlasi abistanud ja neid kuritegudele aidanud, mõistis nüüd natsiroimarite üle kohut, et omaenda süütegusid varjata.

Ja mis veelgi jahmatama panev - sõjasüüdlaseks sai ka N. Liidu otsene ohver Soome. Oli meie õnn, et aastatel 1941-44 Eesti riiki ei suudetud taastada. Pole kahtlust, et siis oleks ka Eesti kui Saksamaa poolel sõdinu, sõjakurjategijana süüpinki sattunud.

Nürnbergi sõjatribunal mõistis Saksamaa peamised sõjakurjategijad süüdi ka poola rahva hävitamise poliitikas, sealhulgas poola sõjavangide hukkamises Katõni metsas, kuigi tegelik hukkamiste toimepanija oli Nürnbergi kohtu ühe kohtumõistja repressiivorgan NKVD.

Peale sõja lõppu algasid N. Liidus peaaaegu kõik sõjasündmusi käsitlevad jutustused, romaanid ja esseed sõnadega:

"Hitlerliku Saksamaa reeturliku äkkrünnakuga algas nõukogude rahva Suur Isamaasõda saksa fašistlike röövvallutajate vastu."

Ja nii kirjutati ning arvati mitte ainult Nõukogude Liidus.

Leon Degrell

Selles sõjas punarežiimi sissetungi vastu võidelnud valloonide rügemendiülem Leon Degrell, keda selle eest, et ta koos liitlaste vaenlase – sakslastega võitles, mitte kunagi enam tagasi oma kodumaale ei lubatud, on hiljem kirjutanud:

"Maises ebatäiuslikkuses ohverdasime siiralt oma nooruse. Võitlesime Euroopa, tema usu ja kultuuri eest. Me jäime oma siiruses ja ohvrimeelsuses lõpuni ustavaks. Varem või hiljem peavad Euroopa ja kogu maailm tunnistama meie ürituse õiglust ja meie andumise puhtust. Sest vihkamine sureb, see lämbub oma sõgeduses ja alatuses. Kõik suur on igavene".

Kellel on õigus? Ka Hitler ei eksinud, kui ta arvas, et maailmas ei arvesta mitte keegi argumente. Ta jäi ja jääb oma kallaletungiga Venemaale kurjategijaks number üks. Tõde siin maailmas ei huvita mitte keegi.

Kuidas võidi nii teha?" - küsis 1975. aastal Washingtonis, ühel AFL-CIO ametiühingute kongressil kõnega esinenud Nõukogude Liidust välja saadetud Aleksander Solzhenitsen, kus ta muuhulgas ütles:

Aleksander Solzhenitsen

"Sündinud on lihtsale inimmõistusele midagi arusaamatut. Meie seal, jõuetud, keskmised nõukogude inimesed ei saanud aastalt aasta, aastakümnelt aastakümnete järele aru, mis sünnib? Kuid kuidas seda seletada, et seda ei saanud Briti, Prantsusmaa, USA - võitjad riigid? Alati dikteerivad rahu ju võitjad riigid. Nad seavad kindlad tingimused, nad seavad sisse niisuguse eksistentsi, mis vastab nende filosoofiale ning nende arusaamisele vabadusest ja rahvuslikest huvidest.

Kuid selle asemel, alates Jaltast, kirjutasid teie riigijuhid seletamatul kombel alla ühe kapitulatsiooni teise järele. Teie president Roosevelt ja Lääs ei esitanud kunagi Nõukogude Venemaale mingeid nõudmisi, vaid piiramatult abistasite ning pärast piiramatult taganesite...

Juba Jaltas tunnustati vaikides ja ühegi vajaduseta Mongoolia, Moldaavia, Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist. Pärast seda ei tehtud mitte midagi Ida-Euroopa kaitseks ja anti ära veel 7-8 Ida-Euroopa maad.

Pärast sõda nõudis Stalin, et temale antakse välja ka need nõukogude kodanikud, kes ei taha kodumaale tagasi pöörduda. Ja demokraatlik Lääs andis välja 1,5 miljonit inimest. Kuidas andis? Need võeti jõuga... Briti sõdurid tapsid venelasi, kes ei tahtnud minna Stalini juurde vangi ja tõukasid need sinna Stalinile hävitamiseks jõuga. Alles nüüd on see teatavaks saanud . Poolteist miljonit inimest...

[...] Öeldakse, et ei saa kaitsta neid, kus ei valitse täielikku demokraatiat. Aga kes on maailmas totalitaarsuse äärel säilitanud täieliku demokraatia? Ka teie demokraatia ei pidanud vastu. USA, Briti, Prantsuse, Kanada ja Austraalia koos ei pidanud vastu! Esimese ohu puhul hitlerismiga ulatasite käe Stalinile. Kas seda nimetatakse demokraatiast kinnipidamiseks?"

Kõik sõjajärgsed aastad on maailma teadlased, ajakirjanikud ning Hollywood hoidnud tähelpanu vaid juudi holokaustil. Hollywoodi filmistuudiod väntavad ikka veel täismetraažilisi holokausti filme. Juudiorganisatsioonid jälitatavad natsimõrvareid. Samal ajal on kommunismi holokaust olnud täielikult ignoreeritud. Ukraina genotsiidist ja Stalini gulagist on säilinud vaid mõned fotod. Filme sellest on tehtud vaid paar-kolm, kus pole avalikustatud kogu tõde. Veel vähem on järel selle kõige üleelanuid. Surnud aga ei räägi…

Ka pole Venemaa kohtusse viinud oma massimõrvareid nagu seda tegi Saksamaa. Kogu maailm teab natside Adolf Eichmanni ja Heinrich Himmleri kuritegudest ning Babi Yarist ja Auschwitzist. Kuid kui palju teatakse nõukogude massimõrvareist Dzeržinskist, Kaganovitšist, Jagodast, Jezovist, Beriast ja teistest? Vaevalt et läänemaailm oleks kirjanik Aleksander Solženitsõnita kuulnud midagi Nõukogude surmalaagritest. Läänes räägitakse ja kirjutatakse ainult natsismi kuritegudest, samal ajal kui nõukogude ajastu kuriteod vajuvad aegade hämarusse ja muutuvad nostalgiaks.

Sõjavangid

printerisõbralik versioon esita küsimus