Versailles' rahuleping

XX sajandi näo määras Versailles’ rahuleping

Esimene maailmasõda (1914-1918) lõppes Saksamaa kapitu- latsiooniga. 11. novembril 1919. kogunesid I maailmasõja võitnud Entente' riikide esindajad Pariisi lähistel Versailles' lossis, et määrata kindlaks rahulepingu tingimused.

Versailles`s langetatud otsused mõjutasid järgneva kahe aastakümne jooksul kogu Euroopa edasist arengut. Paljud ajaloolased on seisukohal, et just selle lepingu otsused sillutasid tee II maailmasõja puhkemisele.

Millised olid Entente’ riike nõudmised Versailles’ konverentsil?

Georges Clemencaeau- Prantsusmaa peaminister nõudis, et purustatud Saksamaa maksaks maailmasõja aastail tekitatud kõigi kahjude eest. Tema kolm põhilist nõudmist olid:

• Saksamaa peab Prantsusmaale tagastama Alsace' ja Lorrainne' provintsi (Elsass-Lothring). Need oli Bismarcki Saksamaa 1871. aastal pärast Prantsuse-Preisi sõda annekteerinud;
• Saksamaa peab Prantsusmaale maksma sõjahüvitist ehk reparatsioone, et korvata lahingutegevusest tingitud kahjud. Esimese maailmasõja tõttu kaotas Prantsusmaa u. 750 000 hoonet ja 23 000 tehast;
• Prantsusmaa peab oma valdusesse saama Reinimaa. Selle nõudmise eesmärgiks oli, et hoida ära Saksamaa võimalik rünnak Prantsusmaa vastu tulevikus.

 David Lloyd George – Suur-Britannia peaminister oli targa ning kogenenud poliitikuna järgmisel seisukohtal:

• Saksamaad ei tohi karistada liiga karmilt; tuleb säilitada mõõdutunnet, sest üleliia karm käsi võib tulevikus suuri probleeme tekitada;
• Saksamaa tuleb kiiresti taastada;
• Reinimaad ei tohi anda Prantsusmaale. Lloyd George arvas, et paremal juhul tuleb Reinimaa demilitari- seerida;
• Samal ajal olid Inglismaal enamus inimestest seisukohal, et Saksamaad ja saksa rahvast tuleb maailmasõjas tekitatud õuduste pärast karistada. “Pange sakslased maksma” (“Make Germany Pay”), “Pigistage neid nii, et seemned kriuksuvad” (“Squeeze them until the pips squeak”) – need olid loosungid, mis kõlasid uduselt Albionilt.

 Vittorio Orlando – Itaalia peaminister. Itaalia oli Saksamaale ja Austria-Ungarile sõja kuulutanud alles 1915. aasta mais, pärast seda, kui Itaalia valitsuse esindaja oli alla kirjutanud nn. Londoni salajasele kokkuleppele. Selle lepinguga lubasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Itaaliale, et pärast sõja võidukat lõppu antakse talle itaallastega asustatud Aadria mere rannik. Nüüd tuli Vittorio Orlando Versailles'sse lootuses, et London ja Pariis oma lubadustest ka kinni peavad.

 Woodrow Wilson –Ameerika president. USA oli Saksamaale sõja kuulutanud alles 1917. aasta aprillis ja seetõttu polnud tal mingeid märkimisväärseid inimohvreid ega ka materiaalseid kahjustusi. Pariisi (Versailles') rahukonverentsile saabus president Wilson oma “14 punktiga”, mille abil ta lootis ära hoida uue suurema sõja puhkemist Euroopas. Selle dokumendi tähtsaimateks nõudmisteks olid:

• kõik riigid peavad tulevikus loobuma saladiplomaatiast;
• kõigil Euroopa rahvastel peab olema õigus ise otsustada oma tuleviku üle; Wilson nimetas seda õigust “enesemääramise õiguseks” ja selle alusel pidid vana kontinendi kaardilt kaduma kõik impeeriumid;
• kõik riigid peavad vähendama oma relvajõude;
• Poola peab saama sõltumatu riigiks;
• Itaalia piire tuleb korrigeerida vastavalt rahvuse asualale (olgu lisatud, et Wilson ei toetanud Itaalia taotlusi kogu Aadria mere rannikule).
• koloniaalvaidlused tuleb lahendada avalikult ja erapooletult;
• poliitiliste tülide lahendamiseks tuleb luua Rahvaste Liit (tänase ÜRO eelkäija);

Versailles' konverentsil osalenud suurriikide riigipead

Mis toimus aga Versailles’ rahukonve- rentsil tegelikult.

Saksamaa esindajaid Versailles' lossi istungitesaali ei lubatud. Sakslastelt nõuti rahulepingu sätete tingimusteta aktsepteerimist, vastupidisel korral ähvardati jõu kasutamisega. Samas lootsid paljud sakslased, et lepingus esitatud nõudmiste elluviimine ei kujune üleliia karmiks ja seda eelkõige tänu USA presidendi Woodrow Wilsoni “14 punktile”. Taolised lootused end aga ei õigustanud.

Rahulepingu koostamise ajal hoiti Saksamaad blokaadis, mis jätkus ka peale lepingule alla kirjutamist jasaksa rahva silme ees seisis pidevalt nälja- surma ähvardus. Versailles’ lepinguga kehtestati Saksamaale järgmised tingimused:

1. Võtta Saksamaalt ära talle seni kuulunud alad ja anda:

• Elsass-Lotring –Prantsusmaale;
• Eupen-Malmedy - Belgiale;
• osa Ida-Preisimaast liitlastele, hiljem liita see Leeduga;
• Põhja-Schleswing – Taanile;
• Hultesneri maad - Tšehhoslovakkiale;
• Lääne-Preisimaa, Poseni ja osa Ülem-Sileesiast - Poolale; Poolale loovutatud ala nimetati hiljem “Poola koridoriks”, kuna see jagas Saksamaa kahte ossa.

2. Lahutada Saksamaast Saarimaa ja liita see Prantsusmaaga;

3.Anda Reini vasaku kalda Kehl, Koblenz ja Köln liitlastele;

4.Allutada Saksamaa kolooniad Rahvasteliidule;

Versailles’ lepingu põhjal pidi Saksamaa loovutama (ilma kolooniateta) 70 579 km² oma maast ja andma ära 6,5 miljonit elanikku.Hüvitama sõjakahjud ja maksma võitjariikidele 233 miljardit kuldmarka reparatsioone. Kuna ta aga ei suutnud seda tohutut summat maksta, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia ka veel Düsseldorfi ja Ruhri alad.

Peale kõige selle Saksamaa veel ka desarmeeriti. Ta sai õiguse pidada vaid 100 tuhat kerge relvastusega Reichswehri sõdurit, mille relvastuses ei tohtinud olla tanke ega raskesuurtükke ning keelama üldise sõjaväekohustuse. Keelatud oli omada õhujõude. Mereväes - Reischsmarine - võis olla ainult 15 000 meest, kusjuures keelatud oli lahingulaevade, lahinguristlejate, lennukikandjate ning allveelaevade omamine.

printerisõbralik versioon esita küsimus