1963. aasta jaanuari ja veebruari kuu olid külmad ja lumerohked. Kohati olid lumehanged teede ääres kuni meeter-pooleteise kõrgused. Veebruari keskel tekkis kaablirike ühes läbi Soome lahe paigaldatud merekaablis. Selle taastamiseks sõitsis 14 veebruaril Rohuneeme Pärnu jaoskonna remondibrigaad ja koos Tallinna jaoskonnaga alustati kaablirikke kõrvaldamist.

Teatavasti olid Soome lahe rannajoon ja laht nõukogude ajal "keelutsoon" ja piirivalvurite alalise, tugevdatud järelvalve all. Et pääsed lahe jääle kaablit taastama, selleks tuli taotleda piirivalve juhtorganilt spetsiaalne luba. See saadud, asusid jaoskondade töötajad kaabliriket otsima ja kaablit taastama.

Mõõdutulemused näitasid, et kaablirike asub Soome lahe eestipoolse kalda piirkonnas. Selleks kontrolliti kaablit umbes paari kilomeetri pikkusel lõigul. Kaabli välja tõstmiseks merepõhjast kasutati alul tuukrite abi, kes jäässe saetud aukudest kaabli veepinnale tõid. Siis aga avastasime, et lahe põhjas, suurtel kivirahnudel looklev kaabel on jäässe raiutud aknast hästi nähtav ja seda on võimalik ka köie otsa seotud tragiga kergesti veepinnale tõsta. Siitpeale loobusime tuukrite abist, kuna nende poolt tehtud veealuste tööde tegemise eest tuli tasuda suuri summasid.

Mõningaid probleeme tekkis meil kaablirikke asukoha ja selle elektriliste parameetrite mõõtmisel soomlastega. Nendega oli loodud ajutine teenistusside mööda teist , korras olevat kaablit. Kuna meie töötasime ka puhkepäevadel, ja palusime, et soome poolt tuleks keegi sel päeval Porkkalasse, et sealt kaablile mõõtmiseks proove anda, öeldi meile Helsingi sidekeskusest, et " härra insener tuleb tööle alles esmaspäeva hommikul." Meile, nõukogude sidelastele, kes pidid sideavarii korral välja minema ka uusaasta öösel või isegi "kallil oktoobripühal", oli soome "kapitalistide" selline suhtumine meie jaoks suureks üllatuseks…

Ilmar Ebber

Raskusi oli ka soomlastega suhtlemisel. Soome keelt valdas kuigivõrd vaid Rohuneeme võimenduspunkti insener Ilmar Ebber (hiljem Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud), kes oli selle omandanud soome TV-d vaadates. Kaablil rikkekohta mõõtes ei suutnud me teisel pool Soome lahte olnud soomlasele kuidagi selgeks teha, et ta meile kaablisoontele "maad" annaks, mis tähendas, et mõõdetavad kaablisooned oli vaja maandada.

Koos meiega oli kogu selle aja jooksul , mis me merel töötasime, kohal ka nõukogude piirivalvurid. Olles kõik nädalapäevad, hommikust kuni õhtuni lahejääl, oli neil meiega omajagu probleeme. Meie tegevustsoon piirati mere poolt lume sisse keritud peene signaaltraadiga, mille me nende arvates oleks pidanud Soome "põgenemisel" jalgadega puruks rebima ja nende saignalisatsioonisüsteemi tööle panema. Paraku oli traat lumel hästi nähtav ja meie töötajad astusid vajaduse korral sellest lihtsalt üle. Pealegi liikusime me tööga pidevalt rannast kaugemale merele, ja seepärast pidid meid valvanud piirivalvurid selle mitme kilomeetri pikkuse traadi paar korda päevas ümber paigutama. Peale "elektroonse" kontrollsüsteemi olid koos meiega seal ka pidevalt neli-viis relvastatud piirivalvurit, kes meile kogu aeg "silma peal" hoidsid.

Kaablirike asus kaldast umbes paari kilomeetri kaugusel, mille põhjuseks oli vastu põhjakive hõõrdunud kaabli tinakesta vigastus. Kuna sellel kohal olid vene sõjaväelased merekaablile vahele monteerinud hoopis teist marki maakaablist vahetüki, otsustasime selle kogu pikkuses välja vahetada. Uus merekaabel transporditi lahtikerituna meeste õlgadel mööda jääd merele ja lasti jääaugust jääauku tragides merepõhja. Selle avarii taastamiseks kulus kahe jaoskonna töötajatel terve nädal.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 2. 04. 2010. 11:46