Königsberg-Riia-Tallinn kaabelliini saamislugu

Königsberg-Riia-Tallinn kaabelliini ehitamist alustasid sakslased 1941. aasta suvel. Käesolevate ridade autor oli siis Häädemeeste algkooli kuuenda klassi õpilane. Ühel septembrihommikul ilmusid Pärnu-Ikla maanteele saksa sõjaväe veoautod, mille veokastidest laaditi maha umbes 80-90 poola sõjavangi. Mehed paigutati paarikümne meetriste vahedega maanteele ahelikku ja alustasid seejärel maantee muldkeha serva kaablikraavi kaevamist. Kaevetöid korraldasid Saksa sõjaväestatud ehitusorganisatsiooni TODT vormis sakslased, kelle käes välkusid kooritud kasevemblad, mis sageli heleda plaksatusega mõne töömehe turjale maandusid… Kaablikraav aga venis iga päevaga kilomeetrit paar-kolm Pärnu poole.

Kauaaegne Häädemeeste postkontori ülem ja hiljem sama kaabelliini teenindanud Pärnu kaugside kaablijaoskonna töötaja Paul Allmere on jutustanud siinkirjutajale järgmist:

"Kui sakslased kaablikraavi kaevamisega Häädemeeste alevisse jõudsid, tulid minu maja hoovi kaks poola sõjavangi. Näinud maja trepil ämbrit sigadele keedetud kardulatega, jäid mehed neid näljaste pilkude silmitsema. Mul hakkas meestest kahju ja tõin neile toast pool pätsi leiba, mille need tänusõnade saatel pooleks murdsid ja kiiresti räbaldunud sõdurifrentsi põue peitsid. Läinud tagasi töö juurde, märkas üks "kubjastest" meeste kahtlaselt pungil põuesid ja nõudis rõveda sõimu ja kepihoopide saatel meestel põues peidetu mahaviskamist. Mehed olid sunnitud seda tegema, mispeale kupjast "führer" leiva saabaste all maanteetolmu trampis…"

Tõepoolest. Palju tööd ja vaeva on näinud see – peagi kuuekümneseks saav, kuid ikka veel rivis olev - esimene Eestisse rajatud linnadevaheline kaabelliin. Palju raskusi pidid sõjapäevil läbi elama selle ehitajad. Kuid ka peale sõja lõppu kaabelliini taastamine ning hiljem selle töökorras hoidmine nõudsid palju tööd ja vaeva. Kuid sellest kõigest allpool.

Kohe peale kaablikraavi valmimist toodi autodega kohale suured, umbes 3 tonni kaaluvad kaablirullid kaabliga, mis samade poola vangide ja karistuspataljoni soldatite poolt vaid käterammu abil teepervele lahti keriti ja siis kaablikraavi paigaldati. Seejärel aeti kaablikraav käsitsi kinni.

Sama 1941. aasta oktoobris alustati Salatsgriva - Pärnu vahelisel lõigul ka kaablijätkude ja pupiinikastide monteerimist. Seda tööd tegid firmade Siemens & Halske spetsialistid. Nende tööde tegemisel paistis eriti silma sakslastele omane täpsus ja korraarmastus.

Kõik ettevalmistustööd kaablijätkude montaa˛iks tegid kaks Wehrmachti vormi kandnud saksa soldatit. Nenda kasutada oli veoauto, mille järel oli kaheteljeline järelhaagis. Selles olnud kappidesse ja riiulitele olid paigutatud korrapäraselt kõik kaablijätkude montaa˛iks vajalikud materjalid, tööriistad ja muu vajalik.

Paigaldanud jätkuaugu kohale telgi, köeti see enne tööle asumist koksiahjuga soojaks. Seejärel kinnitati jätkatavate kaablite otsad spetsiaalsele hoideraamile. Kaablisooned seoti nelikute kaupa palmikusse ja keedeti niiskuse eemaldamiseks kaablimassis läbi. Kõik vajalikud montaa˛i- ja jootematerjalid pandi vajalikus koguses ja montaa˛itöö järjekorras jätkuauku paigaldatud spetsiaalsele alusele.

Igal hommikul, umbes kella 9-10 vahel sõitis Pärnust sõiduautoga kohale allohvitseri pagunitega jätkumeister (nägin alati ühte ja sama meest). Pesnud järelhaagises sooja veega käed ja pannud selga töökitli, alustas see soojaks köetud telgis kaablijätku monteerimist. Jätku monteerimisel assisteerisid teda samad soldatit.

Peale soonpaaride jätkamist ja hoolikalt pakitud jätkule seatinast jätkukesta pealejootmist, milleks ühtekokku kulus umbes 5 kuni 6 tundi, vahetas jätkumeister töökitli vormifrentsi vastu ja must limusiin vuras Pärnu poole tagasi. Seejärel monteerisid soldatid jätkule metallmuhvi, valasid sellesse bituumenmassi ning katsid jätku pinnasega. Jätkuaugud ajasid hiljem kinni sõjavangid.

Peale sõja toimunud kaabli remondi käigus leidsime me kõikidest avatud jätkumuhvidest jätkupassid tehniliste andmetega, millele oli alla kirjutanud allohvitser Krone – ilmselt toosama , keda olin näinud kaablijätke monteerimas.

Samamoodi toimus ka pupiinikastide monteerimine. Selle montaa˛iks kulus aga tunduvalt rohkem aega. Pupiinikast kujutas endast umbes 400 kg. kaaluvat malmkorpust, mille sees asusid hermeetiliselt suletud purkides pupiinipoolid.

Kui kaabel oli juba pikemal lõigul kokku jätkatud, sõitsid koos allohvitser Kronega kohale mõõdumehed ja tegid kaablilõigu sümmetreerimiseks vajalikud elektrilised mõõtmised. Seejärel monteeris allohvitser iga 1700 m järele kaablile kondensaatorjätku.

Viimane oli tõeline meistriteos. Jätk oli monteeritud spetsiaalsele metallist raamile, kuhu korrapäraselt, ühtlaste ridadena olid kinnitatud klaastsilindrites kondensaatorid. Valmismonteeritud kondensaatorijätk oli umbes 90 sm pikk ja selle läbimõõt oli ca 30 sm.

Tuleb märkida, et firmade Siemens & Halske tollased kaablijätkude monteerijad olid kõrge kvalifikatsiooniga, oma ala spetsialistid. Saksa jätkumeistrite töökvaliteet väljendub eelkõige nende poolt monteeritud jätkude kvaliteedis. Möödunud 59 aasta jooksul on neis, allohvitser Krone poolt monteeritud kaablijätkudes, esinenud vaid mõned üksikud kaablirikked, kusjuures selle põhjuseks on olnud kas kaabli külmakerked, või mõni muu, montaa˛i kvaliteedist mitte sõltuv kõrvalfaktor.

Kaabelliin Königsberg-Riia-Pärnu-Tallinna sai valmis 1942. aasta sügisel. Lõpetanud selle ehituse, maandasid sakslased läbi Soome lahe, Tallinnast läbi Rohuneeme Porkkala poolsaarele kaks 4-paarist merekaablit, mis pikendasid Königsberg - Riia - Tallinn kaabelliini kuni Helsingini ja mille kaudu hakkasid tööle Helsingi – Tallinn - Köningsberg – Berlin sidekanalid.

printerisõbralik versioon esita küsimus