Taruvaigu värvus võib varieeruda tumepruunist, punakast või pruunikaskollasest sidrun- ja rohekaskollaseni või hallikaskollaseni, olenevalt taimse valgu päritolust. Kui mesila asub okasmetsas, on taruvaik tavaliselt tumeroheline või pruun, kui lehtmetsas, siis kollakashall või pruun. Vananedes muutub taruvaik tumedamaks, mõnikord koguni mustaks, tihedaks ja rabedaks. 15-17 kraadi C juures on taruvaik kõva, 36-38 kraadi C juures pehme, plastiline ja kleepuv.

Taruvaigu maitse on mõrkjas ja teravavõitu. Põledes eritab ta aromaatset vaikude lõhna. Vees lahustub taruvaik halvasti, kuid lahustub hästi piirituses, tärpentinis, eetris ja klorofornis, veidi halvemini õlis ja vaseliinis. Pehmet taruvaiku peetakse kvaliteedilt kõvast paremaks, sest kõvas taruvaigus on palju lisandeid (vaha jms).

Mesilased vajavad taruvaiku pragude kittimiseks, taruosade liitmiseks, seinte lakkimiseks, looduslike kärgede tugevdamiseks ja kärjekannude siseseinte poleerimiseks. Taruvaigu abil teevad mesilased lennuava väiksemaks, kui see on liiga suur ja raske turvata. Kui on vaja tihendada pragusid, lisavad mesilased taruvaigule tavapärasest rohkem vaha. Taruvaik teeb taru veekindlaks ning hoiab selle tänu desinfitseerivale toimele puhta ja steriilse. Mesilaspere elamusse sattunud võõras tapetakse mürgiga, aga kui surnukeha väljaheitmine käib ülejõu palsameeritakse see taruvaigu ja vahakihiga, mis väldib roiskumist. Et hoida taru pisikutevaba, piisab 20-30 g taruvaigust. Taruvaik on võimas haigustevastane vahend – hoiab mesilasperet viiruste, seente ja bakterite eest, tagab tarus terve mikrokliima ja kaitseb taru siseseinu.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 28. 06. 2010. 13:14