17. septembril alanud Punaarmee suurpealetung Emajõe rindel oli suunatud 1. piirikaitserügemendi, 94. Julgestusrügemendi pioneeripataljoni ja kolonel Paul Venti võitlusgrupi positsioonide pihta. Vaenlase kahurite turmtuli hävitas mitte ainult kaitsjate kaevikud, vaid ka neis olnud mehed. Kolmes kohas, kus vastane alustas Emajõe ületamist, ei jäänud seal kaitsel olnud kompaniidest peaaegu kedagi järele ja jõe ületamine toimus karistamatult.

1. piirikaitserügemendi umbes 2000 mehest pääses vaenlase üksuste haardest välja vaid umbes paarsada, kes nüüd asusid Koosa teedesõlme kaitsele ja tegid seda edukalt. Punaarmee tankide survel taganeti siit Alatskivi piirkonda, kus taas kaitsele asuti, võideldes pealetungiva vastasega pimeduse saabumiseni, olles seejärel sunnitud taanduma.

Luunjas üle Emajõe tulnud Punaarmee üksustel oli vastas 94. Julgestusrügemendi pioneeripataljon, kes oli vaenlase suurtükitules kaotanud palju mehi ja punased võisid takistamatult liikuda edasi Pilka suunas, kus võitles JR-200 pataljon.

Pataljoniülema sõnade järgi võitles see "kui madu sipelgapesas", andes hoope paremale ja vasemale. 18. septembri öösel tuli käsk liikuda Kudina piirkonda, kus taas kaitsele asuti. Pataljonis oli võitlusvõimelisi mehi järele jäänud vaid 130 ringis.

Kolonel P. Venti võitlusgruppi, kes kaitses Narva maantee suunda Vahi ja Taidla vahel, ründas Nõukogude 108. korpus. Venti kolm kokkukuivanud pataljoni panid sangarlikult vastu, pidades kohati käsitsivõitlusi, kuid olid lõpuks sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase ees taanduma. Kolonel Paul Vent ise jäi oma komandopunktis punaste kätte.

5. piirikaitse rügemendi võitlejad lahingus

Major A. Rebase võitlusgrupile ja 5. piirikaitse- rügemendile, mis asusid Venti võitlusgrupi ja 94. rügemendi ühe pataljoni vahel, ei pööranud jõe ületanud venelaste väeosad mingit tähelepanu, vaid tormasid neist mööda põhja poole, ilmse eesmärgiga nad sisse piirata. Need üksused ei saanud kannatada ka venelaste suurtükitulest. Raadioside puudumise tõttu polnud 5. piirikaitserügemendi ülemal selget ülevaadet olukorrast. Nii jäid A. Rebase võitlusgrupp ja 5. piirikaitserügement esialgu paigale ja alustasid taandumist alles siis, kui olid jäänud kaugele vaenlase tagalasse. Major A. Rebase võitlusgrupp liikus Vara ja Maarja Magdaleena suunas, jõudis 18. septembri hommikuks Vara piirkonda ja oli sama päeva õhtuks vaenlase haardest väljas. 5. piirikaitserügement alustas taandumist Vesneri suunas, kuid ei suutnud enam vaenlase haardest välja pääseda.

Saksa väejuhatusel oli kavas taanduda kaarliikumisega ümber Võrtsjärve. Taandumislahinguid pidasid Saksa 207. ja 87. diviis. 207.diviisi käsutuses, kes pidas lahinguid Peipsi järve - Vara-Roela-Rakke joonel, oli kolonel Kivi Omakaitserügement, Tartumaa Omakaitse 5. lahingpataljon ja umbes 200 meest 1. piirikaitserügemendist. Taandunud Piibe-Edru-Salla joonele, võttis taandumislahingute juhtimise üle 20. Eesti relvagrenaderide diviis. Saksa 87. diviis, kes pidas taandumislahinguid Võrtsjärve põhjakaldal, koosnes kahest väikesest rügemendist, kuhu kuulusid ka Soomepoiste pataljon ja 37. ning 38. politseipataljon.

Ehkki vaenlane oli tugevas ülekaalus, osutasid taanduvad väeosad neile ägedat vastupanu, minnes kohati isegi vasturünnakule. Tartumaa Omakaitse 5. lahingpataljon, kes oli varustatud vanade püsside ja kuulipildujatega, osutas punasele Eesti Korpusele selle liikumisteel ägedat vastupanu. Tema vasakpoolne naaber - Võrumaa Omakaitse lahingpataljon lõi vaatamata oma puudulikule relvastusele mitmel korral tagasi vaenlase tanki- ja jalaväerünnakud. Kuid peagi olid pataljonid laskemoona puudumise tõttu sunnitud taanduma. 20. septembril jõuti Paide. Kirnas kutsus Tartumaa Omakaitse pataljoniülem kompaniiülemad enda juurde ja teatas neile:

"Mul ei ole sidet rügemendiga ega teiste ülematega. Ma näen kõigest, et mäng on läbi. Ma loen enda ja teie kohustused lõppenuks ning tänan teid kohustundliku tegevuse eest. Igaüks on vaba ja teenigu kodumaad oma äranägemise järgi. Ma palun teid seda oma meestele edasi öelda!"

Ööl vastu 18. septembrit liikus soomepoiste pataljon uue rügemendi koosseisus Maarja-Magdaleenast põhja poole ja asus kaitsele Kudina piirkonnas. Seal sooritas ta sama päeva õhtupoolikul eduka vasturünnaku vaenlasele, kes püüdis tema positsioone haarata. Järgmisel ööl taanduti oma väeosa koosseisus Jõgevale, kus asuti kaitsele Pedja jõe joonele. Seal lõi pataljon ründava vaenlase korduvalt tagasi. 20.septembri öösel taanduti juba uutele positsioonidele Aidu piirkonnas.

Lõunarinde liikumisega kaugele põhja ja läände sattusid Narva rindel asuvad väeosad äärmiselt kriitilisse olukorda. Neid võis päästa ainult kiirendatud taganemine, kuid saksa väejuhatus, olles nähtavasti segaduses venelaste ootamatust läbimurdest Emajõe rindel, jättis kehtima kõik varem antud korraldused aeglaseks taandumiseks Tallinna sillapeasse. Sellest tingituna alustasid Narva rindel võidelnud väeosad taandumist liiga hilja ja jäid pealetungiva vaenlase haardesse.

Narva rindel olnud 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement said käsu taandumiseks 17. septembril kella 16-18 vahel. Nad pidid liikuma Tallinn-Viljandi- Pärnu joonele. 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi osad ja pataljon Narva pidid alustama taandumist 19. septembril kell 6. Kõik väeosad pidid liikuma üle Tudulinna ja kasutama taandumisel ainukest Avinurme-Rakke maanteed. Juba Tudulinnas algas väeosade kuhjumine. Teedel aga olid suured ummistused ja segadused. Et kiiremini edasi liikuda, hakati väeosades üleliigset varustust vooridelt maha jätma. Vabanenud veokitele aga paigutati haiged ja hõõrdunud jalgadega mehed.

20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem, saanud teada tekkinud katastroofilisest olukorrast Emajõe rindel, andis 18. septembri hommikul Rakkes olles diviisi sandarmeeriale korralduse pidada kinni kõik veoautod, laadida neilt varustus maha ja saata tühjad autod Avinurme-Tudulinna teed mööda tagasi, et võtta peale teel ettejuhtuvad lahingüksused ja tuua need Rakkesse. Siin tahtis ta need paigutada taanduvate vägede vasaku tiiva kaitseks. Kokku saadi umbes 90 veoautot, mis kohe Avinurme-Tudulinna poole teele saadeti.

Vahepeal muutus aga Jõgeva suunas taganevate vooride ja suurtükiväeosade olukord kriitiliseks ja sinna oli kiiresti vaja välja panna tiibkaitse. Kuna kohapeal selliseid üksusi ei olnud, andis 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem 19. septembri varahommikul korralduse, hakata vooridelt mehi maha võtma, jättes igale veokile ainult ühe mehe. Nii saadi kokku umbes 300 meest. Need anti kolonelleitnant Riipalu käsutusse, kes nendega Eru-Salla joonel Vägeva-Rakke teed kaitsma asus.

Eelpool mainitud 90 veoauto sõit Tudulinna suunas võttis palju aega, kuna vastassuunas liikusid voorid ja suurtükiväeosad, mistõttu teed olid sageli ummistunud. Avinurme-Tudulinna vahel kohtas autokolonn saksa 111. rügementi, kes seal autodele laaditi ja seejärel alustati tagasisõitu Rakke suunas. Vahepeal oli aga üks Eesti Laskurkorpuse eelsalk jõudnud Kõveriku kohal maantee oma valdusse võtta ja autode pihta avati tuli, mille tulemusel 111. rügement enamuse oma meestest kaotas.

Selle kohta kirjutas Eesti Laskurkorpuse ajaleht "Võitlustee":

"19.septembri õhtul, kella 24.00 paiku avastati Avinurme poolt Kõverikule lähenev vaenlase autokolonn, millel oli umbes pataljon jalaväge /.../ Rubljovi üksus, kes asus siin kaitsel, avas läheda maa pealt kolonni pihta tule, tekitades talle suuri kaotusi elavjõus."

Seega oli abijõudude kiire kohaletoomine nurjunud. 19. septembri keskpäeval lendas 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem Augsberger lennukil Hitleri peakorterisse Berliini. Arvatavasti kutsuti ta sinna selleks, et talle teatada Tallinna sillapea loomise käsu annulleerimisest. Kuid on võimalik, et ta lendas Berliini omal algatusel, et teatada olukorrast Narva rindel, kuhu kõik eesti lahingüksused sisse jäid, nii et Tallinna sillapea moodustamiseks polnudki tegelikult enam mehi.

Vaenlase eelsalk hõivas Avinurme teedesõlme 20. septembril umbes kella 4 paiku hommikul. 3. piirikaitserügement kolonelleitnant M. Kaerma juhtimisel, kes oli alustanud umbes keskööl liikumist Tudulinnast Avinurme suunas, sattus vaenlase kaitsele ja oli sunnitud lahingupositsioonid sisse võtma. Lahing algas umbes kella seitsme paiku hommikul ja kestis 13-ni. Kuna rügemendil ei õnnestunud Avinurme juures läbi murda, valgusid mehed Avinurmest põhja pool olevatesse metsadesse laiali. Osa neist sattus vaenlase kätte vangi.

2. piirikaitserügement jõudis Tudulinna 20. septembril umbes kella 6 paiku hommikul. Siin sai rügement käsu liikuda üle Oonurme Tudu-Viru-Roela peale. Porkuni juures aga piiras vaenlane rügemendi ümber ja võttis vangi.

Sinimägede rindel "Mayeri" võitlusgrupi koosseisu kuulunud 46. rügemendi I pataljon kapten P. Lehola juhtimisel sai 18. septembril käsu, alustada rännakut üle Jõhvi-Tudulinna Avinurme, kus ta pidi saama uue korralduse. Jõudnud 20. septembril Tudulinna, kus olid juba ees kaks politseipataljoni ja pataljon Narva, selgus, et vaenlane on tee Avinurme ära lõiganud, ja nad hakkasid liikuma Oonurme suunas. Kuid piiramisrõngast nad enam välja ei pääsenud.

Seega jäi vaenlase haardesse 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi II pataljon, 46. rügemendi I pataljon, pataljon Narva, Sihveri pataljon, 2., 3., 4., ja 6. piirikaitserügement ning 288. ja 292. politseipataljon - ühtekokku vähemalt 12 tuhat meest.

Ülalmainitud väeosade jäämisel vaenlase haardesse aitasid kaasa ka sakslased, kes liikudes eesti üksustest eespool purustasid enda järel kõik maanteesillad, takistades seega eesti väeosade taandumist, jättes need sihilikult katma oma väeosade taandumist.

Narva rindelt taandunud väeüksuste jõudmisega Rakke piirkonda jätkus taandumine koos Emajõe rindelt taganenud väeosadega. Major A. Rebane kattis taandumist Piibe rajoonis ja kolonel H. Riipalu Erdu-Salla joonel, kus neil tuli korduvalt vaenlase rünnakuid tagasi lüüa. 87. diviisi koosseisu kuulunud soomepoiste pataljon asus kaitsel Aidu piirkonnas ning 37. ja 38. politseipataljon Puurmani rajoonis Pedja jõel. 21. septembril taandusid need pataljonid Põltsamaa jõe joonele, kus soomepoiste pataljon asus Põltsamaa linna kaitsele. 21. septembri õhtul saabus käsk positsioonid maha jätta. Rekvireerides teeäärsetest taludest hoburakendeid ja vähendades varustust, liikusid pataljonide osad Viljandi suunas. Meestele oli antud valida: kas tulla kaasa, või jääda maha. Jõudnud aga Viljandi lähistele selgus, et ollakse sügavas kotis. Avatud oli veel vaid Mõisaküla suund. Nüüd algas kihutamine Lätimaa poole.

21. septembril alustas Viljandist taandumist piirikaitse tagavararügement ning 22. septembril Võrtsjärve rannavalves olnud Omakaitse pataljonid. Siin jäid taandumiskäsu mittesaamise tõttu vaenlase kätte Sakalamaa I lahingpataljoni 1. ja 2. kompanii.

23. septembril jõudis Nõukogude 2. löögiarmee Pärnu-Halliste-Viljandi joonele. 24. septembril püsis veel Väike-Emajõe rinne ja taganevad järelväed hoidsid Pärnu–Kilingi–Nõmme-Mõisaküla joonel lahti Pärnu–Hei-naste-Riia maanteed.

Samal ajal Narva-Tallinna maanteel taanduvaid väeosi peaaegu polnud. SS diviisid Nordland ja Nederland viidi rindelt minema raudteega ja viimaseks raudteel taandujaks oli 286. politseipataljon, mis oli olnud piirikaitserügementide varus Kuremäel.

Kehras asunud 20. Eesti relvagrenaderide diviisi väljaõppe pataljon, mille koosseisus oli umbes 2000 meest, asus 19. septembril Uusküla-Saha-Lagedi jaama joonel kaitsele. 21. septembri hommikul aga teatas pataljoniülem, et Eesti jäetakse ilma vastupanu osutamata maha ja pataljonile on antud käsk Eestist lahkuda. Lahkumine oli vabatahtlik. On teada, et osa sellest pataljonist asus Raasiku jaama juures kaitsele, kuid vastase tugeva tankirünnaku järel lahing kaotati.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 8. 02. 2007. 08:20