Julgestusgrupid (Idapataljonid)

Kohe pärast Saksa relvajõudude saabumist Eestisse algas eesti rahvusväeosade loomine. Algselt loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone (julgestus-, ida-, kaitse- ja politseipataljonid) ja ka üksikkompaniisid. Nende ülesandeks oli algul peamiselt väegrupi "Nord" tagalajulgestuse tagamine.

Eesti üksus läheb rindele. Mehed kannavad eesti vormi

Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja nad varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagala- teenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väejuha- tusel puudusid julgestusük- sused nende likvideerimiseks, andis 18. armee ülem kindralooberst Küchler 21. augustil 1941 välja käskkirja nr. 1236/41 moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust.

August Vask

Julgestusgrupp 181 (hiljem Idapataljon 658) moodustamise ettepanek tehti Eesti Vabadussõja sangarile major August Vask'ele (VR II/2 ja II/3). Esimesed vabatahtlikud registreeriti Tartu näituseaias. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid sinna soovijaid oli mitu korda rohkem ja vastuvõtupunktis registreeriti üle 2000 vabatahtliku. Eestlased tundsid seda üksust Esimese Eesti Rahvuspataljoni nime all. Pataljon koosnes neljast kompaniist, hobu- ja mootorveokite voorist ning staabist. Ohvitsere oli pataljonis kokku 21, kellest suurem osa olid reservlipnikud, kes hiljem leitnantiteks ülendati. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

Pataljoni relvadeks olid põhiliselt nõukogude trofeerelvad. Oma esimest teenistusülesannet asus pataljon täitma Narva-Jamburg-Oudova vahelistel aladel. Hiljem asus Novgorodi lähistel, Volhovi jõe ääres. Augustis 1942 määrati pataljoni ülemaks kapten A. Rebane.

Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Julgestusüksus ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja oli allutatud tagalaülemale. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Ehkki julgestusüksused kuulusid samuti Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus, täiendamine ja distsiplinaarsed suhted vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega. Kokkuleppel Saksa politseiülemaga oli nende sõjaline rakendamine jäetud sõjaväe juhtkonna alluvusse. Selline kahepaiksus põhjustas hiljem väga palju ebameeldivusi ja vastuolusid, mille tõttu kannatasid eelkõige neis üksustes teeninud eestlased.

Julgestusgrupp 182 (hiljem Idapataljon 659) formeeriti 1941. a. augustis Viljandis kapten R. Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. kompanii asusid Tartus. Selle 6. ja 7. kompanii formeeriti Viljandis ja 8. kompanii Põltsamaal. Kokku oli pataljonis 800 meest. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

Pataljoni väljaõpe toimus alul formeerimispaigas, hiljem Põltsamaal ja Rakveres. Relvadeks olid vanad, roostes nõukogude trofeerelvad. Seejärel viidi pataljon Volosovo, kus see asus Narva - Gatðina raudtee- ja sildade kaitsele. Hiljem teostas julgestusteenistust Novgorodi piirkonnas, ning võttis osa Volhovi "koti" likvidee- rimisest.

Julgestusgrupp 183 formeeriti 1941. a. augustis Pärnus kol. leitnant H. Stokeby juhtimisel. Selle 9., 10. ja 11. kompanii formeeriti Pärnus, 12. kompanii Paides. Mõned päevad hiljem lahkus kol.ltn. Stokeby oma kohalt, mille põhjuseks oli saksa sideohvitseri ja selle staabi halvustav suhtumine eestlastesse. Tema asemele asus ülemleitnant Evald Ant. Hiljem asus Anti asemele major H. Elram. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

Kokku oli pataljonis umbes 770 meest. Mehed kandsid saksa vormi, kuid oli keelatud kanda saksa auastmeid ning saksa kulli rinnal. Relvadeks olid vene trofeerelvad. 1941. aasta septembris asus pataljon Jamburgi (Kingisepa) piirkonda, kus see rakendati Jamburg-Leningradi maantee ning Opolje-Kotly maantee ja raudtee julgestuseks. Hiljem oli Gatðina, Novgorodi piirkonnas, kus täitis mitmeid julgestusülesandeid. Võttis osa Volhovi "koti" likvideerimisest. 1942. a. septembris, kui algas Julgestusgruppide laialisaatmine, viidi selle kompaniid üle Julgestuspataljonide nr. 181 ja 182 koosseisu.

Julgestusgrupp 184 (hiljem Eesti Idapataljon nr. 660) 1. formeeriti 1941. a. augustis Viru ranniku julgestuseks, kuid selle täitmisele pataljon ei saanud asuda ja saadeti Venemaale. See aga ei meeldinud paljudele meestele ja nad lahkusid pataljonist. Pataljoni saap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres. Selle teised kompaniid Lüganusel, Püssis ja Narvas. Pataljoni ülemaks oli hiljem 14. kompanii ülem major Ellram. Pataljoni kompaniiülemateks olid:

Kompaniid nr. 13 ja 17 kuulusid tegelikult küll pataljoni koosseisu, kuid tegutsesid iseseisva üksusena. 13. kompanii kandis hiljem nimetust Eesti kompanii 657. Patljon saadeti Kingisepa piirkonda, kus selle kompaniid rakendati vahiteenistusse, sõjavange valvama ja partisanide vastu võitlema.

Julgestusgrupp 185 (kandis algul nimetust Esimene Eesti Eri-Pataljon) formeeriti 1941. a. sügisel Tallinnas. Pataljon formeeriti eesti kaitseväe määrustiku kohaselt. Selle esimeseks ülemaks oli major J. Ellandi, tema ümbermääramise järel lendurkapten A. Asu. Kompanii- ülemate kohta andmed puuduvad. Pataljon oli relvastatud, nagu kõik teised julgestusgrupid, vene trofeerelvadega.

Hiigelmörser Thor, mis pidi toodama Leningradi rindele

1941. a. detsembris saadeti pataljon Narva, kus see ümber formeeriti Julgestusgrupiks nr. 185. 1942. aasta jaanuaris saadeti pataljon Kingisepa, kus asus raudtee ja Luuga jõel olnud raudteesildade kaitsele. Sama aasta juulis asus pataljoni üks kompanii Leningradi rindele oodatava hiigelmörseri paigaldamiseks ette nähtud terri- tooriumi valvama. Hiigelmörser jäi aga tulemata, kuna see saadeti Stalingradi rindele. 1942. a. sügisel julgestusgrupp 185 likvideeriti.

printerisõbralik versioon esita küsimus