Riigiküla ja Vepsküla sillapea likvideerimine

14. kuni 23. veebruarini toimusid Narva all pidevad kokkupõrked mõlema vaenupoole vahel, mis ei toonud edu kummalegi poolele. Punaarmee väejuhatus oli nõudnud Narva vallutamist 17. veebruariks, mis aga ei õnnestunud. 24. veebruaril - Eesti Vabariigi aastapäeval - likvideerisid Eesti 20. diviisi 46. rügemendi 1. pataljon major Mere ja 2. pataljon kolonel Tuulingu juhtimisel venelaste sillapea Riigikülas. Pärast seda oli Narva rindel väike hingetõmbepaus.

29. veebruaril algas Vasa-Siivetsi-Vepsküla sillapea vallutamine. Rünnakut juhatas 45. rügemendi ülem kolonelleitnanat Vent. Selles osalesid Nordland diviisi rünnakrühm, üks Danmark diviisi pataljon, ning Eesti 20. diviisi 45. ja 46. rügemendi pataljonid.

Harald Nugiseks

Esimene rünnak ei toonud edu. Teine rünnak algas 1. märtsi varahommikul, pärast veerand tundi kestnud suurtükituld. Major Riipalu rügemendi 1. pataljon pidi vallutama Vasa küla. Tiivalt arendas pealetungi major Mere pataljon, kuid selle edasiliikumine takerdus, kuna kõik ohvitserid olid saanud haavata. Juhtimise võttis üle allohvitser Harald Nugiseks, kelle ettevõtmisel õnnestus vaenlase vastupanu murda ning ühineda Vasa külas major Riipalu pataljoniga. Vasa sillapea hävitamisel üles näidatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi teise eestlasena Raudristi rüütliristi.

Nordland diviisi üksustel õnnestus 2. märtsil vallutada Siivertsi surnuaed ja selle ning Narva garnisoni surnuaia vaheline ala. Kuid veel jäi vaenlase kätte küllalt suur lõik, mis võimaldas takistamatult üle jõe lisajõude tuua.

3. märtsi õhtuks jõuti ägedaid lahinguid pidades Narva jõeni. Sellega poolitati venelaste sillapea ja võeti ära lisajõudude toomise võimalus. 5. märtsil vallutati Vepsküla sillapea, mis lõplikult likvideeriti aga 6. märtsi keskööks.

Veebruari lõpus sai punaarmee juhtkonnale selgeks, et käigult Narvat vallutada ei õnnestu. 1. märtsil alustasid punaväed suurt pealetungi Krivasoo rindel, mis algul oli edukas. Kuid Mustjõe - Puki joonel pandi nende pealetung seisma ning löödi seejärel tagasi.

6. märtsil pommitasid venelased Narvat, mida toetasid Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad, muutes selle iidse Hansalinna rusuhunnikuks. Enne seda, 27. veebruaril, evakueeriti Narva elanikud linnast.

11. märtsil alustasid venelased suurpealetungi. Järgnevatel päevadel kandus võitlus Auvere tugialale ja 17. märtsil Vaivara - Sinimägede piirkonda. 19. märtsil hõivasid punaväed Sooküla, Huntaugu ja Tagapera. Samal ajal jätkusid katsed Narva jõe ületamiseks linnast põhja pool, kuid mille tulemuseks olid vaid suured laibavallid Narva jõe idakaldal.

Vaatamata tohututele jõududele - 270 000 - 300 000 punaarmeelast 80 000 saksa poolel võidelnu vastu - olid punaarmee üksused Narva all verest tühjaks jooksnud. Aprilli lõpuks vaibusid ka vastaspoole rünnakud. Kumbki pool polnud enam võimeline aktiivselt sõdima ja Narva rindejoonele saabus mõneks ajaks vaikus.

printerisõbralik versioon esita küsimus