1942. aastal, kui rinne oli Eestist kaugemale liikunud, vähenes ka otsene punase režiimi oht. Eestlased võisid hakata mõtlema oma vabariigi saatusele ja oma elu korraldamisele. Kuna sakslased olid meie ettepaneku - võidelda punaarmee vastu võrdõiguslike liitlastena - tagasi lükanud, siis ei leidnud eesti rahvas enam põhjust end ohverdada natsi Saksamaa eesmärkide eest ja hakkas käimasolevasse sõtta suhtuma kui kahe suurriigi omavahelisse konflikti.

Kuid sakslaste eesti iseseisvuse vastasest poliitikast hoolimata oli eestlaste poolehoid sakslaste poolel, kuna vaid nende relvajõuded toel oli võimalik ära hoida Eesti taassattumine punase režiimi alla. Selle põhjuseks oli ühe nõukogude võimuaastaga omandatud ajalooline kogemus, mille kõrval unustati seni sakslaste suhtes valitsenud antipaatia ja vihkamine. Teiseks selle põhjuseks oli kas teadlik või intuitiivne arusaam, et tegemist on poliitilise dilemmaga, kus tegemist on sundvalikuga halva ja väga halva vahel.

Ühe nõukogude võimu aastaga oli Venemaa bolševistlik režiim oma tegeliku olemuse ja sihid juba täielikult paljastanud. Hävitanud Eesti omariikluse ja rakendanud siin võõramaise totalitaarse diktatuuri, ei haavanud nõukogude okupatsioonirežiim mitte ainult rängalt eestlaste õiglustunnet, vaid toimunud repressioonid viisid eestlaste teadvusse arusaama, et suures ohus pole mitte ainult üksikisiku vabadus ja elu, vaid ohus on kogu eesti rahva ellujäämine. Suurel osal eestlastest oli aga bolševismi kogemus olemas juba Eesti Vabadussõja ajast.

Samal ajal olid eestlaste teadmised Saksa natsionaalsotsialismi teooriast ja praktikast veel väga puudulikud ja selle kavatsused Eesti ja eesti rahva suhtes tundmatud. Eestlste seisukoht oli, et kui kommunism on hävitatud, siis on aega vaadata, mis saab edasi. Neist seisukohtadest kinni pidades ei teinud eestlased midagi sellist, mis oleks kahjustanud Saksa relvajõudude tegevust. Eesti rahvas teadis, et sakslaste nõrgenemine toob kasu ainult punasele võimule, mis oli Hitleri režiimist võrreldamatult koletum.

Saksa okupatsiooni ajal ei tapetud Eestis sakslasi, ei lastud õhku nende laskemoonaronge ega ladusid. Eesti Omakaitse võitles aktiivselt nõukogude langevarjuritega ja tegi need kahjutuks enne, kui need jõudsid siin oma hävitusülesandeid täita. Sakslane Erich Kern kirjutab oma raamatus "Signale im Stumf":

"Vene langevarjuüksused olid varustatud rikkalikult lõhkeainega, käsirelvadega, saatejaamadega jne, et tekitada tagalas segadust. Eesti elanikond koostöös Omakaitsega tabas neist enamiku. [...] Õnneks oli eesti rahvas täiesti immuune kommunismi vastu."

Põllumehed andsid Saksa okupatsioonivõimdeule oma saadustest neile määratud normid. Töölised täitsid nurisemata oma tööülesandeid. Sakslastel polnud põhjust eestlaste üle kaevata. Kui 1941. aastal Eestisse tulles ei lubanud sakslased moodustada eestlastest koosnevaid üksusi, väites, et "vere au kuulub ainult sakslastele", siis 1942. - 1943. aastal eestlased seda "au" juba enam ei soovinud. Sakslaste üleoleva suhtumise tõttu eesti sõduritesse ja eesti rahvasse, polnud 1942. aastal enam vabatahtlikult sõjaväkke astujaid. Nüüd hakati eestlasi meelita mitmesuguste loosungitega. Eesti sõdureid kutsuti vabatahtlikult punaste vastu võitlema küll "Uue Euroopa" nimel, küll " Õhtumaa kultuuri päästmiseks". Kuid küsimusele - millal taastatakse Eesti vabariik - vastust ei antud.

Eestlased talusid kõik saksa okupatsiooni sõgedused ja meelevalla rahulikult ning suure enesevalitsemisega. Nii kirjutab Dr. P. Kleist oma raamatus "Mahamängitud võit":

"Olgu siin nimetatud, et saksa okupatsiooni seletamatud rumalused ei suutnud balti rahvaid tõugata vastupanu poliitikale".

Siinjuures pole sakslaste all mõeldud mitte kogu saksa rahvast, vaid neid natside võimu esindaiad, kes olid siin kuulekad Hitleri poliitika kandjad ja rakendajad. Neid, Eestis "kuldfaasaniteks" kutsutud ülbeid võimumehi, iseloomustab P. Kleist järgmiselt:

"Saksa põllumehed, kellel kodus jätkus mõistust vaevalt oma 10-20-hektariliste majapidamiste juhtimiseks, istusid siin kindrali auastmes valitsemisšeffidena suurte ülesanne juures, milleks neil ei jätkunud vajalikke teadmisi ega oskusi."

Eesti sõdurid, kes võitlesid idarindel, pälvisid aga kogu rahva erilise hoolitsuse ja poolehoiu. Nende vaeva püüti igati kergendada. Rahvas kogus ja saatis rindele pidevalt nimeta kingituspakke ja sooja riidevarustust. Kui nende toojatelt küsiti, miks ilma nimeta, kas neil siis tuttavaid rindel ei ole, oli vastuseks: "Mis vahet seal on. Kõik nad võitlevad ja kannatavad ju meie ja Eesti eest!".

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 03:00