Eestis aga jätkusid katsed Eesti oma suuremate väekoondiste moodustamiseks. Eesti poliitikute motivatsioon seisnes soovis ja lootuses taastada Eesti omariikluse ühe sammuna Saksa relvajõudude koosseisus Eesti sõjavägi. Iga hinna eest taotles eestlastest eliitüksuse moodustamist kolonel Soodla (VR-II/2. ja II/3.), kes tihti tuletas meelde kindral J. Laidoneri ütlust: "Oleks meil Vabadussõja algul olnud käepärast kasvõi üks korralik rügement, oleks kõik hoopis kergemini läinud."

Eesti ohvitserid, kes teenisid eesti üksustes, tegid suuri pingutusi, et valgustada Saksa kõrgemat väejuhatust Eesti tegelikust olukorrast ja rahva soovidest. Eriti julgelt ja avameelselt tegutsesid kolonel L. Jakobsen ja kapten Kurgvel. Kolonel Jakobsen, kellel meie sõjaväe esindajana Berliinis oli tutvusi Saksa ülemjuhataja staabis, saatis 14. juulil 1942 admiral Canarisel eesti üksuste küsimuses järgmise sisuga kirja.

14. juuli 1942, Salajane

Tema Exc. Härra Canaris.

Loen oma kohuseks esitada Teile vaatlusi eesti vabatahtlike küsimuses. Tänapäev võitlevad 20.000 eestlast sakslaste kõrval ida pool Peipsi järve, osalt lahingrindel ja osalt seljatagustes üksustes paraðütistide ja N. Vene partisanide vastu.

Eestlased on formeeritud üksustesse ja pataljonidesse ning on allutatud SD-le ja SS-le. Enamus vabatahtlikke on noored. Eesti pataljonid elasid üle raske talve. Eesti pataljonid on viletsalt riietatud. Hoolekanne nende eest on vilets. Tasu maksmine eesti vabatahtlikele n.n. Schutzmann- schaftspataljonides on täiesti korratu. Eesti ohvitsere ei arvestata neis pataljonides nende endiste aukraadide järgi. Mõnedes pataljonides on eesti ohvitseridele antud "Sonderführeri" tunnusmärgid ja nimetus. Toiduratsioonid neis pataljonides on väiksemad kui saksa sõjaväes. Pataljonide relvastus on äärmiselt puudulik. Kõige halvem on olukord aga selles, et puudub keskne, ühtne eesti üksuste juhtimine. Eesti üksuste tegelikeks käsutajateks on saksa leitnandid ja veltveeblid.

Eelpool mainitud asjaolud on tekitanud eesti üksustes halba meeleolu ja moraali langust. Esinevad distsipliini rikkumised, mis endises Eesti sõjaväes olid tundmata. Vabatahtlikud eesti pataljonides kaebavad, et lubadused, mis neile anti värbamisel, on murtud. Eesti vabatahtlikele on lubatud, et nende üksused jäävad Eesti piiride kaitseks, kuid eesti üksusi saadetakse mujale.

Mina pean toonitama, et eesti ohvitserid ja noored ei taha teenida "politseipataljonides", vaid nende soov on asuda võitlusse Eesti sõjaväe üksustena.

SD Eestis kavatseb nüüd koondada mõned "Schutzmannschafts- pataljonid" rügemendi suuruseks üksuseks. See ei paranda olukorda ja ei rahulda eestlasi. Ainus tee olukorra parandamiseks oleks: Eesti rahvusliku diviisi formeerimine. See peaks olema puhtakujuline eesti sõjaväeüksus.

Austusega L. Jakobsen,

kolonel endises Eesti sõjaväes.

kolonel Jaan Maide

Eesti suuremate väeüksuste moodustamise vajadusest räägib oma mälestustes ka tollane Eesti Omavalitsuse juht Dr. Hjalmar Mäe. Mäe kirjutab, et Saksa põhjarinde ülemjuhatajatest oli kõige eestisõbralikum kindralfeldmarssal Model, kellega ta leppis kokku eesti piirikaitse rügementidest kolme brigaadi moodustamise küsimuses. Kuid see võimalus jäi kahjuks kasutamata, kuna peale kolonel Jaan Maide (VR-II/3.) ei olnud mitte ükski meie kolonelidest nõus brigaadide jutimist endale võtma. "On kahju, et meil oma kindraleid polnud" - kirjutab Mäe.

Sõja käigus loodi küll mitmed eesti üksused, nende hulgas isegi eesti lenduritest koosnev lennuväeüks, mis oma lennukite arvu poolest oli suurem Eesti Vabariigi lennuväest. Kavatsus oli luua ka eesti tankiüksus. Kuid kõik need üksused said tegutseda vaid saksa väejuhatuse alluvuses.

Samal ajal oli suuri probleeme eesti üksustele varustuse ja relvade saamisega. Seni loodud eesti üksusi varustati vaid vene trofeerelvadega. Paremate relvade ja korraliku väljaõppe saamine oli võimalik vaid Relva-SS kaudu. Sellest tingituna esitati Saksa kõrgemale juhtkonnale taotlus Eesti Leegioni moodustamiseks.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 02:59