Vabanemine nõukogude okupatsioonist

Teate sõja puhkemisest Saksamaa ja N. Liidu vahel 21. juunil 1941 võttis eesti rahvas vastu suure kergendustundega. Saksa armee kiire edasiliikumine, kes juba kolmandal päeval vallutas Kaunase ja Vilno, äratas inimestes lootusi peatsest vabanemisest vihatud nõukogude võimu alt. Paljud olid arvamusel, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik.

Samal ajal suurenesid punavõimude poolt kohaldatavad repressioonid elanike vastu nii linnades kui ka maal. Iga päev tõi kaasa uusi arreteerimisi ja inimeste kadumisi. Äsjase massiküüditamise eest metsadesse põgenenuile saabus nüüd iga päev lisa.

26. juunil kuulutas N. Liidule sõja Soome. Ungari oli seda teinud 24. juunil. 28. juunil 1941 toimus Eestis mobilisatsioon ja Venemaale viidi kümneid tuhandeid eesti mehi. 2. juulil saabusid Saksa väed Riiga. 3. juulil pidas N. Liidu riikliku kaitsekomitee esimees Stalin Moskva raadios oma kurikuulsa kõne, milles ta kutsus tööliste ja talupoegade maakaitseväge (s.t. hävituspataljoni) järgima kogu maal põletatud maa üleskutset. Siitpeale anti äsja moodustatud hävituspataljonidele seniste sõjaliste ülesannete kõrval hoopis laiemad tegutsemispiirid. Hävituspataljonidele tehti ülesandeks vilja, kariloomade ja igasuguste kütteainete hävitamine, sildade ja teede õhkulaskmine, hoonete, metsade, ladude ja vooride süütamine, telefoni- ja telegraafiside rikkumine ning partisanisõja pidamine.

Stalini hävitamiskäsuga olid kõik sõjategevuse piirkonnas asunud kodanikud antud lindpriideks, keda võis kohtuotsuseta vaenlase salakuulaja või diversandi pähe maha lasta.

Neil päevil tegid Saksa lennukid juba sageli luurelende Eesti linnade kohal. Lahti ja Königsbergi raadiod aga teatasid Eesti peatsest vabanemisest nõukogude okupatsiooni alt.

Selle tulemusel vallandusid Eestis sündmused, mida nüüd võib nimetada rahva ülestõusuks. Kiiresti organiseerunud metsavennad kukutasid paljudes maakondades nõukogude võimu ja taastasid põhiseadusliku kohalike omavalitsusorganite võimu. Endise Kaitseliidu baasil loodi Omakaitseorganisatsioon, mille üksused osalesid hiljem koos sakslastega Eesti vabastuslahingutes.

Esimesed Saksa armeeüksused ületasid Eesti piiri 7. juulil 1941. Rahvas võttis neid kui vabastajaid vastu juubelduste ja lilledega. Esimestel kohtumistel saksa sõduritega märgati suurt erinevust punaväelaste ja sakslaste käitumise vahel. Kui Punaarmee sõdurid sisenesid eesti tallu püssitääk ees ja ainult mitmekesi, võttes sealt kõike neile meeldivat jõuga, siis saksa soldat jättis majja sisenemisel alati oma relva välisukse taha või aiavärava külge ning maksis soovitud toiduainete eest raha või vastukaubaga (sigaretid, bensiin jm.). Kõik see kinnitas eestlaste lootusi, et sõbralike sakslaste näol on meil tegemist nõukogude okupatsioonist vabastajaga, kelle abiga taastatakse Eesti iseseisvus.

printerisõbralik versioon esita küsimus