Õhk

Õhk

Õhk on kokku surutav. Kui õhul seda omadust ei oleks, siis ei suudaks me sammugi edasi liikuda. Samas peame aga arvestama ka õhku takistava omadusega. Seda nimetatakse õhutakistuseks.

Näiteks autodel katsetatakse tuuletunnelis, kui suur on tema õhutakistus. Mida suurem see on, seda rohkem energiat peame kulutama, et autot õhus edasi suruda. Järelikult, seda rohkem kulub ka kütust ja raha ning rohkem reostame loodust.

Näide sellest, kuidas autod on ajapikku muutunud üha voolujoonelisemaks. Eesmärk: võimalikult väikese energia kuluga suruda ennast läbi õhu.

Teistpidi õhku kokku surudes saame õhupalli. Sedapidi omadust kasutatakse auto rehvides. Eesmärgiks on pehmendada teekonarustest tulenevaid lööke. 

Õhku on vaja ka igapäevaseks hingamiseks. Mis aga saab siis, kui suundume maailma, kus ei ole nii priiskavalt õhku?

Teist maailma avastama

Veealune maailm

Veealune maailm on äraarvamatult kaunis, habras ja salapärane - seal võiks viibida terve igaviku. Inimesena sündinu jaoks pole see siiski niisama lihtne. Visiidi kestvus veealusesse kuningriiki ilma abivahenditeta on inimese jaoks seotud ületamatute raskustega - nendeks on sukeldumise piiratud sügavus ja vajaliku hingamissegu puudumine. Õnneks on tänapäevased abivahendid teinud külaskäigud teise, tavaliselt suletud maailma imemugavaks, kõigile kättesaadavaks ning mis peaasi - ohutuks.

Niisiis tuleb sukeldujatel laskuda vee alla raskete balloonidega, millised on võimelised vastu pidama neis peituva "õhu" tohutule survele. Kui neid oleks akvalangisukeldujal kaasas suur hulk, võiks tänapäeval vee all viibida tänu varustusele ja sobivatele hingamissegudele hingamise poolest kuitahes kaua, kuid-kuid kunagi on ju vaja ka kaldale tagasi tulla, kasvõi söömagi. Siis seisab sukelduja silmitsi põhiprobleemiga: vee all hingates satub kudedesse kopsude kaudu mitte ainult elutegevuseks vajalikku hapnikku, vaid ka atmosfääriõhu komponenti lämmastikku. Õhk, mida me igapäevaselt sisse hingame, sisaldab kõigest 21% hapnikku ja tervelt 79% lämmastikku. Lämmastik "ladestub" kudedesse seni, kuni sukeldumissügavusest ja -ajast sõltuvalt tekib küllastunud olek. See olek iseenesest ei ole sukeldujale kuidagi ohtlik, kuid muutub selleks siis, kui nüüd hakata kiiresti pinnale tõusma. Veesamba rõhu all veres taltsana püsinud "lahustunud" lämmastik dekompresseerub ja hakkab moodustama mullikesi ehk paneb vere sõna otseses mõttes keema, kutsudes esile dekompressioon- ehk kessoontõve. Eeskätt selle ohu pärast on sukeldumisest huvitunuil vaja läbi teha kursused asjatundlike instruktorite juhendamisel.

Varustusest

Sukeldujate ja tuukrite poolt kasutatavad suruõhuballoonid on valmistatud kas terasest või alumiiniumist. Meie laiuskraadidel on magedama vee tõttu rohkem levinud terasest balloonid, mujal maailmas kasutatakse nii alumiiniumist kui terasest balloone, mille maht on 4-18 liitrit ja töörõhk 200-300 atm.

Terasest balloonid on raskemad - tühjalt kaalub 12liitrine 14 kg, 15 l - 18 kg ja 18 l - 21 kg, suruõhuga täidetult kaaluvad need 2-3 kg enam.

Valdavalt kasutavad harrastussukeldujad monoballoone (üks balloon), paaris balloone kasutavad peamiselt elukutselised tuukrid. Balloon kinnitatakse sukelduja selga kas spetsiaalsete rakmete või tunduvalt praktilisema ja ohutuma vesti abil. Nn kompensatsioonivesti abil saab selle täitmise-tühjendamise teel reguleerida ujuvust. Vesti balloonist õhuga täites saab sukelduja positiivse ujuvuse ja võib püsida pinnal, vesti tühjendades muutub ujuvus negatiivseks ja sukelduja saab laskuda vee alla.

Hingamiseks on balloonil ühe- või kaheastmeline reduktor, mille abil saab sukelduja vajaliku õhuhulga. Mõõteriistadest peavad veel olema manomeeter, kell ja sügavusmõõtja, hea, kui on olemas kompass (meie vetes kehva nähtavuse tõttu lausa hädavajalik).

Hingamissegudest

Et sukeldujal oleks veealuses maailmas mõnus olla, peab ujuvus olema neutraalne ja endal soe, selle viimase tagavad kõiksugu kombinesoonid. Kuid tähtsam on, et balloon oleks täidetud õige hingamisseguga. Asjatundmatul lähenemisel tundub olevat kessoontõbe vältida lihtsamast lihtsam - balloonid tuleks täita mitte suruõhuga, vaid puhta hapnikuga. Kuid võta näpust - juba mõnemeetrises sügavuses võib sukelduja saada hoopis hapnikumürgituse! Nii ongi ainsaks väljapääsuks võtta see tarvitusele koos teise gaasiga õiges vahekorras segatult.

Populaarseimaks seguks on nn Nitrox-segu, mis koosneb teatud vahekorras lämmastikust ja hapnikust. Nitrox I (teisiti ka Safeair 32) sisaldab 32% hapnikku ja 68% lämmastiku. Selline segu võimaldab sukelduda 40 m sügavusele. Nitrox II (Safeair36) sisaldab 36% hapnikku ja 64% lämmastikku ning võimaldab sukelduda 34 m sügavusele.

Sellised segud pikendavad 20-30 meetri sügavusel viibimise aega 30-50% võrra. Asjaarmastajatele ei olegi muide soovitatav sukelduda sügavamale kui 40 m.

Hingamissüsteemidest

Hingamissüsteemidest, mida rahvasuu kipub kõiki akvalangideks nimetama, on kõige lihtsam ja kättesaadavam see "õige akvalang" ehk avatud hingamissüsteem. Selles hingatakse suruõhku sisse ja väljahingatav õhk läheb vette, tulemusena saadab sukeldujat pidev õhumullide pilv. Selle akvalangi leiutasid E. Gagnan ja J. Y. Cousteau 1943. a.

Suuremate sügavuste vallutamisel, näiteks kuni 200 m, on sobivamad poolavatud või suletud hingamissüsteemid (mitte enam akvalangid!), kus hingatakse täpselt doseeritud gaaside segu, tarvitatud õhku välja laskmata - selle süsteemi juures on sissehingatava õhu vm gaasisegu koguse ja rõhu regulaator. Suletud süsteem võimaldab sukeldumist kuni 450 m sügavusele ja viibida sellel sügavusel 3-12 tundi. Esimest sellelaadset seadeldist katsetati juba 19. saj lõpus. Aparaat koosnes märgumatust hingamiskotist, süsihappegaasi ärastajast ja väikesest hapnikureservuaarist, see kõik võimaldas "käsitsi" hoida kotis sisalduvaid gaase tasakaalus, praktiliselt õhku välja laskmata. Mitmesugustel põhjustel ei leidnud see kinnise süsteemiga aparaat aga väärilist tunnustust.

Teise maailmasõja aastatel, kui kurikuulsad itaalia "nähtamatud allveepiraadid" (akvalangistid hiilisid laevade juurde ning õhkisid neid), et need külvasid hirmu vaenlase sadamates ja laevadel, said sellised süsteemid lõpuks kõrge hinnangu ning nüüd asuti nende aktiivsele täiustamisele. Kuid peagi tabas sama süsteemi tagasilöök, millest ei ole õieti praeguseni toibutud. Kõige põhjustajaks maailmakuulus Cousteau ise. Nimelt oleks geniaalne mereuurija äärepealt lämbunud omakonstrueeritud (ja mitte eriti õnnestunult) suletud süsteemi katsetades. Ta tegi resoluutse otsuse ja loobus selliste aparaatide kasutamisest. Ja loomulikult loobusid sellistest süsteemidest siis kõik teisedki - ei saanud ju iidolist erineda. Kuna nende süsteemide hindki on 5-10 korda "soolasem" avatud süsteemiga akvalangide omast, siis ei suudagi nad viimastele erilist konkurentsi pakkuda, eriti harrastussukelduja jaoks.

Nii jätkabki Homo aquaticus veealuses hapras ja läbipaistvas kuningriigis mullitades, pahistades ja sisistades ja läheb veel aega, kuni me amfiibinimestega sarnastume.

Kui juba õhupallist juttu oli, siis palun.

Tormi Soorsk
Fotod: reprod

Hindenburgi uus elu

Maakeral on palju paiku, kuhu ei pääse viima suuri kaubakoguseid ei maa- ega raudteed pidi, ei laevade ega lennukitega, eriti ootamatute katastroofide või lihtsalt suuregabariidiliste ja raskekaaluliste veoste puhul. Sellisteks puhkudeks on mõeldud uus õhulaev Cargolifter, mis oma ca 260 m pikkuse ja 60 m läbimõõdu (neli jalgpalliväljakut!) juures suudaks transportida üle 100 tonni kaaluvat kaubakogust (mahuks pagasiruumi mõõtmetega 50 x 8 x 8 m). Liikumiskiiruseks on planeeritud 80-100 km/h, maksimumkiiruseks 135 km/h.

Pilt - cargolifterid

Projekti eestvedajad usuvad, et uutele dirizhaablitele jätkuks tööd ka tavakasutuses. Näitena on arvestatud, et kui 140-tonnise kaubasaadetise edasitoimetamiseks maitsi Saksamaalt Kasahstani kuluks 60 päeva ja pool miljonit Saksa marka, siis diri_aabel viiks kauba kohale 3 päevaga, kulutades 80% arvestatud markadest.

Tsepeliinide isa krahv Hindenburg võiks vist asjade arenguga rahul olla…

printerisõbralik versioon esita küsimus