Veel 19. sajandi teisel poolel kuulusid tavalise eesti maanaise riietusse pikk linane särk, aluskuub (linane või villane alusseelik), undruk (seelik), kampsun või jakk, põll, rüü (pikk linane, alt avara lõikega rõivas) ja pikk-kuub (villasest riidest alt avara lõikega pealisrõivas) või kasukas, rätik ja suurrätt või mõni muu ülevise. Sääri katsid villased sukad, mis seoti sukapaelaga ümber sääre kinni. Ainukesteks alusrõivasteks olid särk ja aluskuub, aluspükstest teated puuduvad. Kirjalikud allikad annavad teateid üle Eesti särgi väel käimisest soojal ajal. Aluskuub oli tihti koduses majapidamises ka pealisrõivas. Kodust kaugemale minnes tõmmati sellele peale teine seelik. I. Mannineni „Eesti rahvariiete ajalugu“ käsitleb üsna ülevaatlikult naiste särgiväel käimist puudutavaid kirjanduslikke teateid, kus Põltsamaa kirikuõpetaja annab hea kirjelduse naiste häbenematusest 18. sajandi lõpul. Naisterahvad ei olevat kartnud ennast paljastada võõraste inimeste nähes. „Abielus naised, isegi tüdrukud käivad kodus ja põllul särgiväel, kõige rohkem on neil midagi seelikutaolist ümber; rinnad katab särk harilikult ainult puudulikult.“ Suvel olevat naised tulnud kirikusse, seljas särk ja pikk-kuub. Palavaga võtnud paljud ilma vähegi kahtlemata seljast kuue ja istunud kirikupingil särgiväel. Hilisemast ajast on teateid Muhust. Kruse (1842) paneb imeks, „et Muhu naised ja koguni neiudki ilma aimutagi häbi tundmisest tulevad hoopis palja särgi väel isegi mõisniku majasse. Seeliku võtsid nad selga ainult ristimispeole või pulma minnes“. Särgiväel käimist mäletavad veel vanema põlve inimesed Eestis igal pool selgesti. Suviste põllutööde juures olevat naised kandnud ainult särki, mis oli vööga ümber köidetud. Seelikut kantud, kui oli vilu ilm (1927, 133–135).

Ka M.-L. Heikinmäki uurimusest selgub, et Soomes oli samal ajal talunaiste ainukeseks alusriideks särk, mis tihti oli kasutuses pealis- riidena. „Soome naine on ka talvel, eriti niikaua kui asuti suitsutares, toimetanud linase kleidi (soome k pellavamekko) väel, välja minnes pannud rohkem riideid peale“ (1967, 21, 79).

20. sajandi algusest teateid särgiväel käimisest enam ei leidu, aga särgi kasutamisest ainukese pesuesemena 1920. aastatel ja hiljemgi on ERM-i KV-des küllaga juttu. Seda, et aluspükste kasutamine sel ajal paljudel, eriti vanematel naistel veel kombeks ei olnud, tõendavad ka järgmised ERM-i KV-d.

T. Põder (sünd 1912): „Vanaema kandis alati särki, mis oli ülevalt peenemast riidest, alt jämedamast takusest“ (ERM EA 232: 146 Mihkli).
Sepp (sünd 1914): „Tema ema ei kandnud peaaegu kuni 1930-ni aluspükse vaid pikka linast särki“ (ERM EA 232: 219 Mihkli).
E. Karp: „20. aastate aluspesu oli maanaistel väga lihtne. See koosnes pikast särgist – linane või poollinane ja alusseelikust – villane. 20. aastate algul naised paljud pükse ei kandnud. Oli veel üks vanaaegsete naiste saladus – menstruatsiooni ajaks oli jätkuga särk. Särgi alumine osa oli jämedamast takusest riidest, see läks pestes kergemini puhtaks. Igal naisel oli ka punane või punase musta triibuline alusseelik selleks ajaks“ (ERM KV 632: 96–97 Iisaku).
E. Prunes (sünd 1929): „Aastatel 1920–1940 minu vanaema (sünd 1868) aluspesu koosnes linasest kodukootud ja oma õmmeldud põlveni ulatuvast särgist ja õhemast koduvillasest alusseelikust. Pükse vanaema ei kandnud elu lõpuni (suri 1948)“ (ERM KV 632: 133).
N. Tammoja (sünd 1915): „Vanad talunaised ei kandnud pükse ega alustaljesid (rinnahoidjaid), vaid pakse villaseid aluskörte ja takuse sabaga särke“ (ERM KV 632: 426 Audru).

Samasuguseid vastuseid on saadud vaadeldava perioodi kohta igalt poolt üle Eesti, mis annab kinnitust sellest, et 20. sajandi esimestel kümnenditel olid maal vanemad naised väga kinni oma noorepõlveajastu riietumistavades. Aluspükse ei võtnud omaks tõenäoliselt enamik vanemaid naisi, jäädes kuni surmani truuks linasele jätkuga särgile ja kandadeni ulatuvale alusseelikule. 19. sajandi teisel poolel sündinud naiste eelistusi mõjutas ka halvustav suhtumine naiste aluspükste kandmisesse, hoolimata isegi rasketest oludest külmal aastaajal. Korralike naiste seas peeti sel ajal neid riideesemeid kombetuteks ja siivututeks. Samuti peeti aluspükse kõrgema klassi mittetarvilikuks riidehilbuks. „Veel 1920. aastate lõpulgi eakamad maanaised pesu ei
kandnud, pidades neid mõisapreilide veidrusteks“ (ERM KV 631: 83 Kõpu). Sama väitis ka A. Rössler (sünd 1902): „Naised sel ajal, kui ma olin veel plikake, pükse ei kandnud, kuna neid peetud parunipreilide ja prouade veiderdusteks. Isegi mitte talvel külmaga, kui tuli koos meestega käia näiteks heinaveol“ (ERM KV 631: 92 Kõpu). Seda, et vanast hoiti kõvasti kinni, ilmestab hästi Saaremaalt J. Rüüt(e)li (sünd 1905) meenutus: „Vaatamata mitmele paksule ja pikale seelikule olnud põlved ja reied talvisel heinaveol külmast täiesti sinised ja tundetud. Küll olid ikka lollid, kui mõisapreilide ja prouade head eeskuju pükste kandmises ära kasutada ei osatud“ (ERM KV 631: 92).

Olukordi rasketes ilmaoludes pükste mittekasutajate kohta leiab rohkesti ka Soome korrespondentide vastustes. Teenijanna Rantsilast meenutab, et kui ta läks talvel pakase ja tuisuga hommikul kõrgest kaevust loomadele vett tõstma, puhus tuul seeliku alla ja tõusis mööda selga üles. „Mäletan veel hästi, kui ema käis talvel Hovis, kuhu oli 4 km ja lumi oli tee kinni tuisanud. Kui ta õhtupoole tagasi koju jõudis, olid põlved täiesti verised“ (Heikinmäki 1967, 22). Seda kogesid ka paljud tüdrukud pikal kooliteel. Palju on teateid talvistest välitöödest: noodavedamisest jääl ja metsatöödest, kus jäine seelik hõõrus naistel reied verele ja takistas tegutsemist: „Sortavala noodajääl töötavad tüdrukud ja noored naised nutsid õhtul kodus, kui neil põlved valutasid ja kui vanemad naised neid viinaga määrisid“ (samas). Talurahva hulgas, nii Eestis kui Soomes, ei olnud harva esinev nähtus, kui naised külma käest majja tulles tõstsid seelikusaba üles ja soojendasid ennast ahju ees. Mõisates seevastu polnud selleks mingit tarvidust, sest selle ühiskonnaklassi füüsilist tööd mittetegevad naised lausa uppusid pesusse.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 20. 09. 2010. 06:52