et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Pükste asendajad

Kool.ee-haridusportaal :: Pükste asendajad Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eePükste asendajad,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Pükste asendajad

Ajast, mil aluspükse veel ei kasutatud, seda ka meeste hulgas, on aga teateid nende asendajate kohta. I. Manninen vaatleb põhjalikult „Eesti rahvariide ajaloo“ raamatus jala- ja säärekatete peatükis juba 16. sajandi liivlaste säärekatteid. Enne silmkoeliste sukkade tulekut on kasutusel olnud kaltsud, mida peale meeste kandsid ka naised. Vaivarast mainitakse nimelt, et kaltsamused olid „takusest riidest säärikud, mida naisterahvad muiste jalas kandsid“. Sellele, et kaltsud varem pükse on asendanud, viitavad ka pükste kohta käivad sõnad kaadza (Setumaa),

kaatsa, kalsa e kaltsad. Samasugune sõna tähenduse muutumine on toimunud saksa sõnaga hose, mis algul tähendas sukka, seega säärekatet nagu kaltski ja alles hiljem sai pükste tähenduse (Maninen 1927, 436). Kaltsud olid kolmnurksed või kandilised riidetükid, mis mähiti ümber säärte. Suvel olid need linased või takused, talvel villased. Kaltsud olid varrastega kootud sääriste eelkäijad (samas, 435).

Kaltsud on olnud tarvitusel ka paljudel teistel rahvastel. Soomes on kaltsud (kalsut) tarvitusel olnud hilisemal ajal peamiselt naistel. Karjalast on teade reumat põdeva vanema naise kohta, kellel olid „reite ümber lõngast kootud kaltsud“. Samuti sidusid Hankasalme naised (1892) „suka säärised säärtele ja teised säärised reitele kaitseks külma eest. Kirikusse või muidu reisile minnes mähiti pakasega põlvede ümber villarätid“ (Heikinmäki, 23). Samast allikast on teateid ka selle kohta, et naised kandsid talvetöödel seeliku all meeste alus- ja pealispükse.

Eestis Harglas kaitsesid naised oma põlvi rätikutega. M. Kolk (sünd 1892) räägib seda, mida tema kasuisa M. Uibo (1837–1921) jutustas talle: „Pükse ei kandnud naised tollal üldse, ei kirikuteel, ei ka töö juures. Mõni köitis vanad rätid ümber põlve, kui oli väga külm ja põlved olid tuliverevaks peksnud nende takuste hame (pikk linane särk) alustega ja takuste alus pruntsidega (pruntsiks kutsuti Harglas seelikut)“ (ERM KV 223: 763 Hargla). 

Üsna vana algupära näivad olevat ka ribad, mida mainitakse nii muinasaja germaanlastel, anglosaksidel, skandinaavlastel ja lätlastel kui ka venelastel. Eesti vanim tõend ribadest on Pariselja sooleid. Ribadega mähiti spiraalselt kinni sääred ja paljudel juhtudel ka reied kuni puusadeni. „Spiraalseid ribu kasutati sageli ka sukkade peal, talvel eriti soojuse pärast. Talveribad olid villased, suveribad linased“ (Manninen 1927, 437–438).

Selles, et toime tuldi ilma püksteta, oli suur osa alusseelikutel: nii „tehti pikad jalakannani seelikud – kuued“ (ERM KV 632: 354 Kihelkonna). Selliseid teateid oli kõikjalt üle Eesti ja see olnud üldine ka Soomes. Alusseelikuid nimetati aluskuubedeks. Veel 1920. aastatel õmmeldi alusseelikuid selle tarbeks eraldi kootud riidest. Enamjaolt olid need villased, oli poolvillaseid, kus lõim oli linane ja kude villane, hilisemad seelikud on ka puuvillase lõimega. Allääre külge oli õmmeldud volang (Piiri 2000, 79). Ühe Väike-Maarja korrespondendi (sünd 1929) teates kirjutatakse, „et tema vanaema (sünd 1868) kasutas aastatel 1920–1940 õhemast koduvillasest riidest alusseelikut, mis oli kergelt vöö külge krousitud, külje pealt käis värvel lahti lõhiku kohal ja vöö (värvel) lõppes punutud nööriga, millega seoti seelik parajalt üles“. Tema vanaema pükse ei kandnud (ERM KV 632: 133). H. Kapak (sünd 1925) kirjutab: „Talvel kanti ka villaseid põiki- ja pikitriibulisi alusseelikuid. Samal ajal olid kasutuses ka aluspüksid“(ERM EA 232: 189 Mihkli).

Alusseelikutena kanti ka vanu pikitriibulisi seelikuid. Näiteks M. Suukmani vanaema oli veel 1930. aastatel kandnud tööriiete all villast triibulist seelikut alusseelikuna (Piiri 2000, 79). ERM-is selliseid seelikuid vaadeldes oli näha, et neil olid esialgsed voldid värvli küljest lahti võetud ja sätitud uuesti nii, et lõhik jäi selja taha ja voldid olid mõlemale poole lõhikut põhiliselt seljaosasse koondatud, nii jäi kõhu peale riiet õhemalt. Külmal ajal kanti mitut seelikut üksteise peal nii, et kehvemad all ja paremad peal. Samasuguseid teateid on palju ka Soomes. Üks põhja poolt pärit naine ütleb, et külmemal ajal peeti ülestikku 6–7 seelikut, tavaliselt 3–4 (Heikinmäki, 23).

ERM-i tekstiilikogus leiduvatest aluskuubedest on tüüpilised punase-, musta-, halli- või pruunitriibulised. Seljaosa oli neil tihedamalt volditud kui esiosa. Värvel oli linasest või villasest riidest, selle otstesse õmmeldi paelad, millega seelik kinni seoti. Alumine osa oli paljudel juhtudel ka eraldi risti- või diagonaaliriidest ja soosiga. Triibulistest aluskuubedest, mida mina vaatlesin, on esimene (ERM A 565-270) valmistatud 1872. aastal Rapla kihelkonnas – seeliku allääre ümbermõõt on 214 cm, üldpikkus 86 cm. Teine (ERM A 624-9), mille tegija on sündinud 1871. aastal, on valmistatud Kuusalu kihelkonnas, allääre ümbermõõt 248 cm, üldpikkus 83 cm. Hilisemad aluskuued on varrastel kootud või heegeldatud, villased ja poolvillased, vanematest tunduvalt kitsamad ja lühemad.

Soomes kanti enne pükste tulekut talvel karusnahast alusseelikuid (soome k turkishame) ja tepitud seelikuid (soome k toppahame). Et Eestis selliste seelikute kasutamise kohta andmed puuduvad, siis tutvustan neid allpool lähemalt.

Karusnahast alusseelikud on vanemad ja neist on ka vähem teateid kui tepitud seelikutest. Karusnahast seelikud olid kasutusel 19. sajandi teise pooleni, valmistati neid lambanahast ja oli ka pihaga seelik (soome k liivihame). See pandi särgi peale ja naha peale tulid pealisseelik, vest ja kuub. Enamiku teadete puhul oli seelikul karv seespool – vastu keha, aga on ka teateid, et karv oli pealpool ja need olid pealisseelikud, moest minnes kasutati neid alusseelikutena. Enamik teateid karusnahast seelikute kohta tulevad põhja poolt (Heikinmäki 1967, 24).

Tepitud seelikutest on teateid kogu maalt, veidi rohkem lõunaosadest. Tepitud seelikul on pealmise ja voodrikanga vahele soojenduseks õmmeldud kraasitud takust linakiht, hiljem ka puuvilla, samuti on teateid lambavilla ja teiste loomakarvade kasutamisest. Tepitud seelikute valmistamise kohta on erinevaid teateid: „seelikut võis teha mis kangast tahes“; „tehti vanadest pealisseelikutest, kaks või enam vana seelikut on õmmeldud omavahel kokku“; „igal aastal õmmeldi kiriku seelikuks uus alusseelik, vana jäi argipäevaks“ (Heikinmäki 1967, 25). Tepitud seelikuid on olnud lühemaid, põlveni ulatuvaid, ja pikki, üle 80 cm, kannani ulatuvaid. Pikkadel seelikutel oli ülaosa täitmata või õhemalt täidetud. Tepitud alusseelik oli Soomes kasutusel ka krinoliinide (vaalaluust või metallist võrudele toetuv kohev alusseelik) ja muude paremate rõivaste all talvisel ajal (samas, 27).

Tepitud seelik oli Soome levinud rootslastelt, seda kinnitab ka alusseeliku nimetus tupi – rootsi keeles stubb, mille tähendus on soome keeles alushame, eesti keeles alusseelik (-kuub). Samuti stubbi, stubbihame, stupi jt. Teada on ka, et riideese ja selle nimetus on Soome provintsi levinud rootsikeelsest kõrgemast klassist. 18. sajandil on toppahame olnud kõrgema ja varakama klassi prouadel kasutusel pealisseelikuna. See oli põhjamaises kliimas soe ning seda soosis mood.

18. ja 19. sajandil on tepitud alusseelikut kantud ka Inglismaal, kuigi seal olid püksid siis juba kasutuses. Ka soome talurahvas kandis tepitud seelikut pealisrõivana. Põhjas oli see kaunivärviline, punasest villasest kangast ja hilisemal ajal hele, lilleline. Veel kooti seda eri värvi lõngadest ja kaunistati tikandiga. Tepitud seelik kadus kasutusest jäädavalt aluspükste tulekuga (Heikinmäki 1967, 23–34). 

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 20. 09. 2010. 06:51

Time: 0.0421441 s.