Hävituspataljonid külvasid ka pärast sõda õudu

HÄVITUSPATALJONID KÜLVASID KA PÄRAST SÕDA ÕUDU

Sõjajärgsed hävituspataljonid on sõna otseses mõttes unustatud sõjavägi. Hävitajate tegemisi ei kirjeldanud Nõukogude ajaloopropaganda küllap seetõttu, et algselt siseministeeriumile allunud pataljonid viidi peagi julgeolekuministeeriumi koosseisu ning see tingis materjali salastamise.

Ent sõjajärgsestest hävituspataljonidest on seni vaikinud ka iseseisva Eesti ajalookirjutus. Nad näivad olevat kustunud isegi rahva ajaloomälust.

«Mina sain selliste pataljonide olemasolust üldse teada alles oma magistritööd tehes,» tunnistab riigiarhiivi arhivaar Valdur Ohmann. Koos kolleegi, riigiarhiivi publitseerimistalituse peaspetsialisti Tiit Noormetsaga hakkas ta arhiividest pataljonide kohta lisaandmeid otsima.

Taas näis, et kõik on kustunud: hävitajate arhiiv on kas hävitatud või Eestist minema viidud. Teiste riigi- ja parteiasutuste arhiive läbi kammides õnnestus viimaks siiski kokku panna üsna mahukas dokumendikogumik «Hävitajad. Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954», mida esitletakse 15. veebruaril.

«Teatavas mõttes on see arhiivinduslik triumf, et need dokumendid üldse välja sõeluda õnnestus,» tõdeb Noormets.

Hävituspataljonid taastati pärast Saksa vägede taandumist kogu Nõukogude Liidus, kuid nn uutes liiduvabariikides ja vallutatud aladel, kus püsis relvastatud vastupanu, ei saadetud neid laiali enne 1954. aastat.

Hävituspataljonlased

Eestis otsustati hävituspataljonid EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega uuesti asutada 20. aprillil 1944. Pataljonid tuli formeerida kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena ning nende peamiseks ülesandeks pidi saama võitlus metsavendadega.

Sõjajärgsed pataljonid pärisid sama nime, mis käibis ka 1941. aastal – hävituspataljonid. Kuid peagi selgus, et nimetuse tekitatud assotsiatsioon toonaste terroripataljonidega hakkas takistama üksusse meeste värbamist.

EK(b)P Tartumaa komitee sõjaline osakond kandis 1945 märtsis ette, et hävituspataljonlased on esitanud avalduse muuta pataljoni nime. 1946 jaanuaris kehtestas EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem Nikolai Karotamm pataljonide uueks nimeks rahvakaitse.

Kuid pataljonide enda, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentides jäi käibele termin hävitajad. Seda ei muutnud ka 1949. aastal pataljonidele antud järjekordne nimi – bandiitide hävitajate pataljonid.

Pataljonid formeeriti kohalikest elanikest, valdavalt eestlastest. «Neisse astus peamiselt eesti küla põhjakiht, võibolla näiteks selleks, et saada endale uued saapad,» tõdevad Ohmann ja Noormets. Külade pataljon-lased elasid oma kodudes, maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmeeritud pataljonid, mille liikmed kandsid sõjaväevormi ja said palka.

Tipphetkel kuulus pataljonidesse 7000 võitlejat. Ehkki relvastus oli üpris hea, ei lasknud võitlejate kehv moraal ning olematu väljaõpe hävitajatel olla oma töös edukad. Dokumendikogumikus leidub rohkelt kommunistide kurtmisi, kui viljatud ja käpardlikud on hävitajate ette võetud operatsioonid.

Kaadri parandamiseks püüti pataljonidesse sundida kohalikke kommuniste, komnoori ja külaaktiivi. 1946. aasta jaanuaris avaldas ELKNÜ keskkomitee muret selle üle, et suurem osa kommunistlikke noori ei osale hävituspataljonide töös.

«Kohustada kõiki kommunistlikke noori, kes on võimelised kandma relva, astuma hävituspataljoni ridadesse, kaasaarvatud ka tütarlapsi, keda võimaluse korral kasutada sidemeestena ja luurajatena. Parimaid hävituspataljonide noori kaasa tõmmata kommunistliku noorsooühingu ridadesse,» andsid komsomolijuhid käsu.

Kehv moraal ei takistanud hävitajatel aga juua, laaberdada ning relvadega teisi külaelanikke terroriseerida. Dokumentides on toodud mitmeid kirjeldusi hävitajate jõhkrast omakohtust elanike üle.

Pärnumaa Sauga valla Jõõpre külanõukogu esimees ja kohaliku hävituspataljoni rühma asekomandör August Lage kaotas 1946. aasta suvel purjuspäi ära oma parteipileti. Et pääseda karistusest (pileti kaotamine oli kuritegu), teatas Lage, et bandiidid on parteipileti tema korterist varastanud.

«Kurjategijate» tabamiseks hakkas Lage vallaelanikke ebaseaduslikult arreteerima. Esmalt pidas ta kinni naiskodanik Vaidla ning lõi talle mõned korrad relvaga pähe, selgub hilisema juurdluse ettekandest.

Siis kutsus ta kokku oma hävitusrühma võitlejad, korraldas nendega joomingu ning saatis nad küla peale uusi inimesi arreteerima. Kinni peeti Olga Porgand ja uuesti Maria Vaidla. Kui kohalik miilitsa piirkonnavolinik Tammai püüdis naisi vabastada, avasid purjus hävitajad tema pihta tule ning haavasid miilitsat jalga.

«Külanõukogu esimehe ametis olev Lage ähvardas kohalikke elanikke arreteerimise ja väljasaatmisega Siberisse, mistõttu mõned isikud lõid neid Lage ähvardusi kartma ja läksid ära metsa,» seisab siseministeeriumi ettekandes.

1950. aasta augustis tapsid hävitajad Leonhard Metsoja, kes polnud mingi metsavend, vaid töötas ka surmapäeval kolhoosis. Mehe surnukeha matsid hävitajad salaja metsa. Tapetu ema Klara Metsoja kaebas hävitajate peale.

Eesti NSV riikliku julgeoleku minister sm Moskalenko selgitas vastuseks kaebusele, et tapetu oli surma väärt – ta olla Saksa okupatsiooni ajal kuulunud omakaitsesse, sõitnud koos Saksa vägedega kaasa Saksamaale, 1946. aastal repatrieerunud ning läinud 1950. aastal kulakuks tunnistatuna põranda alla. Kolhoosis polevat ta päevagi töötanud. Metsoja tapja, hävituspataljonlane Terin sai Eesti NSV julgeolekuministeeriumilt preemiaks 200 rubla.

EK(b)P Keskkomitee korraldatud juurdlus tuvastas aga, et kõik ministri väited olid valed: Metsoja polnud kunagi kuulunud Saksa sõjaväkke, polnud käinud Saksamaal, tema majapidamist polnud tunnistatud kulaklikuks ning enese varjamise asemel oli ta 1945. aastast hoolsalt kolhoosis töötanud, pälvides hea töö eest metsavarumisel koguni Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu aukirja.

«See Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi töötajate poolt revolutsioonilise seaduslikkuse väga jämeda rikkumise fakt ei ole ainuke,» tõdeti EK(b)P Keskkomitee ettekandes. Ka Lihulas olid hävitajad 1951. aastal põhjuseta maha lasknud kohaliku mehe Voldemar Roosi ning ka tema surnukeha metsa matnud.

Tõrva hävitajate pataljoni komandör Avtomonov ning võitlejad Kasak ja Trumm pidasid koos julgeolekutöötajatega kinni aga terve rühma kohalikke külaelanikke ja asusid neid piinama ja peksma.

Kui üks piinatav, Elmar Riik püüdis põgeneda, tapeti ta ja maeti metsa. Mitmeid päevi peksti julmalt rihma ja jalgadega Riikide 13-aastast poega.

Tuli ette koguni hävituspataljonlaste ning Nõukogude sõjaväelaste kokkupõrkeid. 1945. aasta detsembris ründasid hävitajad Viljandimaal Kabala vallas legaliseerunud metsavenna talu ning tapsid talus viibinud siseasjade rahvakomissariaadi sisevägede 138. laskurpolgu 3. pataljoni seersandi Šaranovi.

Ju sai punaväelane kuuli asja eest, sest ehkki tapmisest kanti ette Kabala valla miilitsa piirkonnavolinikule Seppole, ei võtnud see midagi ette asja uurimiseks, vaid asus korraldama peoõhtut kohalikus koolis.

Tapetu kaassõdurid pidasid kinni hävitaja Jaasma, kelle kuulist sõdur oli surnud. Kuid Jaasma konvoeerimisel ründasid sõdureid omakorda hävitajad, keda juhtisid kohalik miilitsavolinik Seppo, Kabala valla täitevkomitee esimees Orav ja Imavere valla partorg Paluste.

Tulevahetuses hukkus üks hävituspataljonlane, teised pidasid punaarmeelased kinni. Nad võtsid sõduritelt ära relvad ja viisid mehed koolihoonesse, kus neid «julmalt mõnitati ja ähvardati maha lasta, see kestis kuni hommikuni».

Hävitajatest ei kujunenud loodetud imerohtu metsavendluse vastu ning pataljonlaste peamiseks tööks sai täitevkomiteede, külapoodide ja muude olulisemate objektide valvamine.

Samas oli neist Eesti sovetiseerimisel palju abi tšekistide ja sisevägede abijõuna, sest kohalike inimestena tundsid hävitajad keelt, inimesi ja maad ning oskasid täita teejuhi kohuseid.

Ohmanni ja Noormetsa arvutuste kohaselt hukkus 1944.–1951. aastal 173 hävituspataljonlast, enamik neist metsavendade rünnakutes. Pataljonide enda ette võetud operatsioonides kaotas elu 32 meest.

Alo Lõhmus

printerisõbralik versioon esita küsimus