Meenutusi Masinguist

Meenutusi Masinguist

Ave Alavainu

... ainult tunda end elavalt
determineerituna iga samm...
/Uku Masing/ 

Selgituseks

Motoks olev fraas on pärit ühe Uku Masingu jüngri (kellest tuleb juttu ka edaspidi) otse-üleskirjutusest pärast tema järjekordset kohtumist selle suure ja kummastava isiksusega. Kui see keeruline lausejupikene nüüd tavakeelde ümber panna, tähendab see, et inimene, kes elab (= on elus), peab igal hetkel endale teadvustama, et kõik tema teed ja teod (ka sõnad ja mõtted) on ette määratud. See on nagu omaette väike palve: “Anna, et ma eluajal elaksin nii, nagu teaksin ma iga oma järgmist sammu.”

Ennast ma suureks Masingu tundjaks ega jüngriks ei pea. Mu suhted Eha ja Uku Masinguga olid väga lihtsad ja ebaakadeemilised. Allpool jutustan vaid mõned meeldejäänud seigad.

Kohtumine

Oli see Ird, mis ta oli, aga seda peab küll ütlema, et ta kasutas nõukogude võimu ja iseenese positsiooni selles üsnagi osavalt ära. Eks sellest ole teatrikontekstis ka juba küllalt räägitud. Aga et ta kasutas seda ka erudiitide aitamiseks, teavad vaid need, kes 1960. aastatel stuudios ehk niinimetatud Irdi akadeemias käisid. Ta nimelt palkas meile õppejõududeks selliseid poolpõlatud tarku inimesi, keda ülikool ei kasutanud – näiteks Ain Kaalepi (Lääne-Euroopa kirjandus) ja Uku Masingu (usundilugu).

Uku oli kõva suitsetaja (Bulgaaria sigaretid Šipka) ja nii me loengute vaheajal pidevalt suitsetades ka jutu peale saime.

Uku oli teada-tuntud frauenlieber. Et mina teda kui vanemat ja targemat kõnetada ei tihanud, alustas Uku meie esimest jutuajamist komplimendiga: “Teate, te meenutate mulle väga minu lemmiknäitlejat, Simone Signoret’d...”

Nii me siis suitsetasime ja rääkisime eimillestki (õppejõul olid ju puhkehetked), kuni ta mind ühel päeval endale külla kutsus.

Uku oli siis 53 ja mina 22 aastat vana.

Eha ja põrgukohv

Uksekella helistasin määratud tunnil üsna ebakindlalt. Uku abikaasa Eha ja Uku olid mõlemad ukse peal. Ei mäleta, kas ma üldse teretasin (ju ikka!), aga mäletan, et teatasin impulsiivselt ja otsekoheselt (need omadused on mulle elus küllaltki palju tüli teinud): “Oi, nüüd ma saan aru, miks ma teile meeldin – me oleme ju teie abikaasaga ühte tüüpi!”

Ja tõesti, see pisikest kasvu, habras korrapäraste näojoonte ja terase ning avala silmavaatega naine oli milleski... Simone Signoret’ moodi. Ehaga tekkis meil mingi hingeside, nii et mõnikord me Uku seltskonda ei vajanudki.

Siit sai alguse kui mitte sõprus, siis vähemasti suhtlemine kuni Uku surmani, seega paarikümne aasta jooksul. Mul kujunes nende majas välja isegi oma koht – tugitoolis araukaaria all.

Mõne külaskäigu järel juba toimetasime Ehaga köögis, keetes Uku näpunäidete järgi kohvi. Nimelt ütles Uku (kes oli kõigi maailma asjadega kursis), et kohvist saab kofeiini kätte alles teisel läbikeetmisel. Nii sai kannu põhja jäetud eelmine kohvipaks ja aetud see vähese veega korraks keema, valatud peale keev vesi ja lisatud sama kogus uut puru, kui enne pandud. Põhjendus: see, et kohvipaks tuleb iga kord minema visata, on kohvimüüjate nipp, et saaks rutem otsa ja ostetaks poole tihedamini. Uskuge, see kohv settib kenasti klaariks ja on topeltkange – paneb ikka südame puperdama, mitte nii nagu filtrikohv, mida võid lõpmatuseni juua.

Võib ju tekkida küsimus, kust võtta keetmiseks see esimene kohvipaks? Lapski taipab: esimesest kohvilaarist joojad saavad lihtsalt vähema kofeiinisisaldusega jooki.

Nimetasin selle kofeiinirikka vtorjaki (nii nimetavad seda keedust venelased) Masingu põrgukohviks. Keedan kohvi sel viisil tänase päevani ja mu kohvilkäijad ei jõua jooki ära kiita. Aegade jooksul on nimi muteernunud ja nii mõnedki nimetavad seda Alavainu põrgukohviks, kuigi seletan igale kiitjale, kellelt retsept pärit on. Ukule ja kohvile mõeldes ajavad mind vihale kõik moodsad kohvisõelad ja -filtrid ja muud kiirkeeduvahendid (välja arvatud espresso).

Siinkohal on paslik meenutada ka Kaalepite kohvi. Nemad nimelt tunnistasid (võib-olla tunnistavad ka praegu) ainult kohviubadest käsitsi jahvatatud kohvi. See oli omamoodi rituaal: külalisele ulatati vända ja puust koluga (vanaaegne) kohviveski ning ta pidi ise endale (ja seltskonnale) kohvi jahavatama, kusjuures see oli seltskondliku suhtlemise loomulik osa.

Ehast veel nii palju, et kui Uku suri, siis palus lesk peielauas istuda mul Uku küünlast vasakule (?) käele, põhjendades: “Ukule oleks kindlasti meeldinud meie kahe vahel istuda.” See oli salomonlik otsus, sest Ukul oli palju jüngreid – kõik ühtviisi armsad – ja nende vahel oleks olnud raske valida.

Eha oli väga tark naine.

Ja kogu oma elu (väljaspool medõe tööd) pühendas ta Ukule.

Usundusest

Kord, kui olin juba nii-öelda harjunud Masingutel käima, kohvi ja Gamzat jooma, sinatama, nende pool meie vaimuinimesi ja usuteaduse ehk konsistooriumi üliõpilasi eest leidma, saabusin auväärsetele inimestele külla minema kerges olekus, korviga Gamza-pudel (olid sellised toredad korvistatud ümarad pudelid, kõlgutamissang küljes) näpu otsas.

Eha tegi ukse lahti ja ütles, et lähme kööki – tuba on külalisi täis. Köögis teatas, et “palverändurid” on juba kolm tundi istunud, Uku on üsna väsinud, aga ära nad ka minna ei taipa. Ma siis ütlesin Ehale: “Tahad, ma teen toa tühjaks?” Eha naeris (aga naer oli tal mõnus – niisugune kõrisev) ja küsis, et huvitav, kuidas. Vastasin, et kohe näitan. Ega ma isegi veel teadnud, kuidas seda korraldada.

Läksin elutoa uksele (Gamza ikka näpu otsas) ja nägin, et viis noort meest istus pühalikult diivanil reas ja kuues tugitoolis araukaaria all.
“Kes istub minu koha peal?” küsisin poolkarmilt. Isegi vist teretamata.
Noormees tõusis viisakalt. Istusin – pigem räntsatasin – “oma” kohale. Kuues noormees diivanile enam ei mahtunud, jäi ukse kõrvale seisma. Tekkis “piinlik vaikus”, kui väljenduda literatuurselt, mis – kui Ukut vaatasin – väga piinlik polnudki: ta paksu prilli taga välkus naerusilm.
Veidi aega üritati veel vestelda, siis hakkasid jüngrid üks-kakshaaval lahkuma.
Kui viimaks Masingutega isekeskis olime, ütles Uku (pannud üle tüki aja taas Šipka sõrmede vahele): “Küll on hea, et sa tulid – nad ootavad kogu aeg mu suult kuldmune, aga...” Ta rehmas taas sigaretistatud käega, nagu tal see komme oli.

Jüngerlusest

Üks jüngritest oli ka minu tulevase poja isa Tiit Nieler. Kui kurameerisime, ajas ta mind segadusse oma uskude paljususega: kord oli ta siiras budist, zen-budist, siis maausuline, siis Carlos Castaneda tõsimeelne järgija, siis UFO-usklik, kõige krooniks teenis katlakütjana ustavalt Pühavaimu luteri kirikut.

Sõitsin Tartusse Uku juurde “nõustamisele”. Istusin araukaaria all ja kurtsin oma häda: et mida mees siis usub. Uku istus mu vastas ja rehmas (ikka Šipka käes): “See inimene ei usu mitte midagi...”

Praegu – olles juba 70 – nimetab Tiit end tuhatusklikuks.

Üksindusest

Kord tulid meil jutuks maailmaruum ja teised tsivilisatsioonid. See oli sel ajal, kui ufondus oli hirmsasti moes, Volke leidis Merivälja monoliidi, siin ja seal nähti tundmatuid lendavaid objekte. See jutuajamine (kuni inkadeni välja) – “Nad on siin alati käinud!” (ikka Šipka käes) – kestis hea tükk aega, kuni Uku (kolmas Šipka käes) tõmbas teemale rehmates joone alla: “Tegelikult on inimene maailmaruumis ikka väga üksi...”

Kurb muidugi.

Laste ristimine

1981. aasta 7. veebruaril sündis meil Tiiduga poisslaps Peeter. Ja siis algas üks jauramine: laps tuleb ristida, laps tuleb ristida. Ei olnud minul paadunud ateistina seda mõtetki pähe tulnud. Tütar, kes oli selleks ajaks juba kaheksa-aastaseks sirgunud, jauras omakorda, et tema tahab ka ristitud saada. Küll ma vingerdasin, et oktoobrilaps, ja kahepalgelisus, ja tõekspidamised, et mingit pidu ja pikka lauda ei tule, ja üldse. Ei mõjunud. Muudkui: ristida ja ristida.

Sõitsin jälle Uku juurde.

Uku suhtumine oli äärmiselt lihtne ja eluterve: haiget ei tee ja võib-olla aitab.

Nii need lapsukesed siis ristitud saidki. Poiss lõugas terve protseduuri maha. Tüdrukul läks ristimisvesi silma ja pea oli ka märg – pühkis selle vee lihtsa liigutusega maha. Ei tea tänaseni, kui pühad nad on või kas aitab või ei aita.

“Võib-olla aitab,” ütles Uku.

Lahkumine

Uku Masing (1909–1985) oli filosoof, luuletaja, orientalist, tõlkija, usundiloolane; filoloog, etnoloog, teoloog. Aastal 1964 tagandati ta aga konsistooriumi pastorite ettevalmistamise õppejõu kohalt‚ ametlikult “luterlusele mittesobivate vaadete pärast”.
Ometi pole ma iial näinud (ja ega vist ka näe) nii palju luteri kirikuõpetajaid ühekorraga kui Uku matustel. Kui lisada siia veel niinimetatud jüngrid, kes olid ju enamikus meesterahvad, võiksin öelda, et see oli mu elu meesterikkaim matus.

Lõpetuseks

Kusagil kuu aega pärast Uku matuseid väisasin taas Eha. Ta rääkis, et nägemine on väga ruttu halvenenud. “Kui ma pimedaks jään ja enam lugeda ei näe, siis tapan enda ära,” ütles ta. See oli öeldud väga tavalisel toonil.

(Millegipärast tuli selles kontekstis meede Velda Otsus. Nad olid ka väliselt sarnased: väikesed ja vilkad. Umbes sama tooniga ütles Velda, kui Karl Vaino algatas Soome televisiooni mastide demonteerimise: “Kui nad seda tõesti teevad, siis ma emigreerun.”)

Paljud ei tea, et peale kohutava tarkuse, keelteoskuse ja muu oli Uku Masingul ka kunstianne. Ta harrastas kalligraafiat, pliiatsijoonistust ja akvarelli, noorena harva ka õlimaali. Nende kolmetoalise korteri seintel oli hulk Uku korralikult vormistatud töid.

Eha tõi välja suureformaadilise mapi. Selles olid Uku akvarellid, visandid, joonistused. Vaatasime neid ja Eha ütles: “Vali endale siit midagi. Mälestuseks.”

No ei suutnud. See ettepanek oli liiga s u u r. Minu meelest olid need kõik kuidagi liiga head ja liiga väärtuslikud. Nii ma siis keeldusin viisakalt. Viimaks ütlesin, et kui tõesti, siis ma võtaksin ühe pliiatsijoonistuse, need on Ukul kuidagi eriti puhtalt teostatud. Pealegi meeldivad mulle portreed. Hiljem selgus, et see oli nende naabritüdruk Terje, kelle perekonnanimi on mul ununenud, kuid kelle isa olla kirjutanud ainult ühe, aga väga hea raamatu Vabadussõjast.

Siis ütles Eha: “Tead, võta need minu portreed ka endale – meil pole ju lapsi ja me vähesed sugulased on teiste huvidega; ma ei taha, et mu näopildid pärast mind võõraste inimeste kätte satuvad.”

Ja nii ongi mu kunstikogus kokku neli Uku Masingu tehtud portreed, millest kolm on Ehad (üks õli, üks akvarell, üks pliiats) ja üks mulle võõras tüdruk Terje (see on väga hea pliiatsijoonistus; Uku oli just saanud uued grafiidid ja Eha polevat viitsinud poseerida, Terje aga lugenud kõrvalaias raamatut; nii ta kultuurilukku sattus ja vaevalt et tal midagi selle vastu on).

Läbi Uku käega tehtud portreede elan ma vaimus nende kahe armsa inimesega – Eha ja Uku Masinguga – kogu aeg koos.

Ja tunnen end väga rikkana.

* Uku Masingul ilmus eluajal Eestis ainult üks raamat, luulekogu “Neemed vihmade lahte” (1935). Viis Uku Masingu luuleraamatut avaldati 1965–1985 välismaal. Raikküla vallas sündinud mees viibis välismaal vaid enne Teist maailmasõda – Tartu Ülikooli stipendiaadina Saksamaal araabia ja etioopia keeli õppimas. Pärast sõda sai temast EELK Konsistooriumi teaduslik sekretär ja õppejõud. 1964. aastal vabastati Masing töölt ametlikule luterlusele mittesobivate vaadete pärast. Järgmistel aastatel valmisid vabakutselise teadlase ja literaadi sule all “Vana testamendi käsiraamat” ja “Üldise usundiloo käsiraamat” ning uurimusi filoloogia, etnoloogia ja teoloogia alalt.

* Uku Masingu pärandi uurimise, korraldamise, arhiveerimise ja levitamisega tegeleb Uku Masingu Kolleegium.

Valik raamatuid:
“Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt”, Ilmamaa 1993, 2008
“Budismist”, Ilmamaa 1995
“Pessimismi põhjendus”, Ilmamaa 1995
“Üldine usundilugu”, Ilmamaa 2000

* Fotol: Eha ja Uku Masing 1980. a. Tartu Kirjanike Majas. Foto Uku Masingu Kolleegiumi kogust.

Allikas: elukiri.ee

printerisõbralik versioon esita küsimus