LSD

LSD

LSD-d müüakse tablettidena või väikeste, nõelapea suuruste kuulidena. Need pannakse kleeplinditükile, kust siis vajaduse korral välja lõigatakse. Kõige levinum on siiski kuivatuspaberist või papist ruutude kujul, mida kutsutakse “markideks”.Neid on leotatud värvitus, maitsetus ja lõhnatus LSD-s. marke katavad lugematud erinevad kujundid: naerul näod, Batmani kujud, multifilmikangelased jne. Üks ruut on üks doos.

Ajalugu

Varasemad hallutsinogeenid olid kõik taimse päritoluga (kärbseseen, india kanep, yage jne), Hallutsionigeenide uurimine avardus tohutult pärast poolsünteetilise tunglatera – alkaloidi LSD avastamist 1943. aastal. Avastajaks oli Albert Hoffmann. Ta katsetas LSD endal ja kirjeldas elamusi: “ Tohutute jõupingutustega suutsin seostatult kõneleda, silmade ette tõusis värelev vine, kõik muutus ebareaalseks, iga heli oli nähtav mingis värvitoonis. Ei puudunud palju, et oleksin hullunult ulguma hakkanud.”

Arvestades LSD tugevat omapärast toimet, hakkasid selle vastu suurt huvi tundma ka sõjanduse spetsialistid. Preparaat salastati, sellest püüti valmistada keemilist ründeainet. Eeliseks teiste preparaatide ees on tugev mõjuvus – juba mõni miljondlik grammi on toimiv. Niisugune keemiline ründeaine ei surma vastast, vaid tekitab mööduva meeltesegaduse ja halvab võitlusvõimet. Puuduseks on LSD äärmiselt individuaalne toime – vapra võib ta muuta araks ja võitlusvõimetuks ja vastupidi.

LSD massilist levikut seostatakse Harvardi ülikooli psühhiaatriaprofessori T. Liry tegevusega. Ta uuris psühhotroopsete ainete toimet enesel ja üliõpilastel. LSD –d sisse võtnud sajad üliõpilased tundsid toimet, mida hiljem hakati nimetama “reisiks hullumeelsesse maailma”. Vaatamata sellele, et Liry peatselt vallandati ülikoolist ja ka hiljem kohtu alla anti, õnnestus tal viie aasta jooksul meelitada oma “müstilisse ühendusse” tuhandeid noori. LSD tarvitajate arv kasvas kümnetesse tuhandetesse.

Preparaadi levikut maailmas soodustas asjaolu, et see ei olnud esialgu keelatud.

1950. aastatel kasutati LSD meditsiinis alkohoolikute ja narkomaanide raviks ning psühhoteraapias. USA julgeolekujõud kasutasid seda aga võikas ajupesu kampaanias. 1960. aastatel sai LSD-st hipiliikumise psühhedeeliline embleem.

Toime ja ohud

LSD-d “tehakse sisse”, teisisõnu võetakse suu kaudu, tihtipeale asetatakse keele alla, mitte ei neelata.

Mida LSD ja tema analoogid põhjustavad inimese neurofüsioloogias, on seni üsna lahtine. Toimemehhanismi aluseks on LSD ja serotoniini keemilise struktuuri sarnasus – mõlemad sisaldavad indooltuuma. Arvatakse, et LSD sekkub serotoniinergiliste sünapside töösse. Niinimetatud sünapse on leitud ajutüvest, hüpotaalannusest ja limbilisest süsteemist. LSD stimuleerib sensoorse informatsiooni edastamist ajukoorde.

LSD on väga toimiv ühend: juba mikrogrammistes annustes kutsub ta esile meelepetteid. Muutub esemete suurus ja kuju, nad paistavad lihtsustatutena “nagu lapse joonistused”. Esemed võivad liikuda, moonduda. Muutub meeleolu, esineb heaolutunne, põhjuseta lõbusus, ka apaatia, hirmutunne. Iseloomulik on teadvuse kahestumine – inimene nagu vaatleb ennast kõrvalt, jälgib oma käitumist ja tundeid, suutmata neid mõjustada. Kõik see jätab müstilise, meeldejäävalt sügava elamuse.

LSD toime võib jagada kolme faasi:

a) 1. faasis tekivad subjektiivsed sümptomid, nagu pearinglus, iiveldus, unisus, nõrkustunne, lihasevärinad. Silmaavad laienevad, nägemine muutub ähmaseks, kehatemperatuur tõuseb, süda peksleb, vere suhkrusisaldus suureneb.

b) 2. faas algab umbes tund aega peale tablettide neelamist. Tekivad tajuhäired valguse heleduse suhtes, värvid muutuvad säravaks, nende toonid ja intensiivsus varieeruvad pidevalt, esemed paistavad värvilise udu või vikerkaarena. Esemete vahekaugused ähmastuvad, kehatunnetus moondub. Käed-jalad võivad tunduda suurtena või kogu keha kahanenuna.

c) 3. faas – psühhofüsioloogilised nähud – saabuvad umbes kaks tundi või enam pärast LSD tarvitamist. See on kogemuse kõrgpunkt, kui esineb raskusi mõtete koondamisel ja väljendamisel ning unenäotaolisi situatsioone. Narkootikumi kasutanul toimub selles staadiumis nö keha ja hinge eraldumine ning ta võib kogeda nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone. Jääb mulje nagu viibiks teises – ebareaalses – maailmas. LSD-st tingitud emotsionaalne reaktsioon on tugevasti sõltuv keskkonnast ja inimestest, kellega koos seda tarvitatakse. Kui kaaslasi ei ole, siis võetakse kaaslaseks isegi mõni koduloom, näiteks kass.

LSD toime möödub tavaliselt mõne tunniga, kuid võib säilida kestev meeltesegadus – hirmuäratavad meelepetted, ettekujutus, et kuskil varitseb mõni vaenlane, et inimesi kiusatakse taga. Sellises seisundis inimene on oma kujutlustest vabanemiseks suuteline sooritama mõrvu või enesetappu .

Kuigi LSD narkootiline toime on tõenäoliselt sama kõigile, väljendub see iga kasutaja puhul üsnagi erinevas vormis ja sõltub kasutaja intellektist. Mõni tunneb ühtsust kosmosega, mõni kujutleb, et on võimeline lendama ja hüppab välja kõrghoone aknast.

LSD-narkomaania puhul tekib vaid psüühiline sõltuvus, füüsilise sõltuvuse nähud praktiliselt puuduvad. Pärast viimast annust umbes ühe ööpäeva jooksul on unehäired, higistatakse, käed värisevad. Täheldatakse ärevust ja rõhutud enesetunnet. Need nähud ravi ei vaja ning taanduvad tasapisi iseenesest paari nädala jooksul. LSD krooniline kasutamine põhjustab kiiresti psüühilisi muutusi. Eriti mõjub noortele: areneb emotsionaalne labiilsus, huvid ahenevad, töövõime väheneb, isiksuse intellektuaalne ja eetiline areng pidurdub. LSD toob kaasa ka muutused kromosoomides – naistel esineb sagedamini iseeneslikke aborte ja sünnib väärarenguga lapsi.

Võõrutusnähud on üldiselt väheväljendunud, kuid võivad esineda püsivamad psühhoosinähud.

printerisõbralik versioon esita küsimus