Nõukogude Liit ja lääneriigid

Paraku sai see, mida ennast kujutab kommunistlik Venemaa ja Stalini kuritegude ulatus paljudele lääneriikidele selgeks alles aastaid hiljem (mõnedele pole tänini veel saanud). Sõja ajal tehtud propaganda mõjul peeti läänes kõiki neid, kes võitlesid sakslaste poolel üldiselt kuritegeliku režiimi kaitsjateks, küsimata, mis oli selle võitluse eesmärgiks. Erandeid siin ei tehtud. Venelasi loeti tookord aga headeks liitlasteks. On ajaloo kurbloolus, et olukorrast tingituna tuli neil eesti meestel, kes tahtsid oma kodumaad kaitsta kommunistliku Venemaa eest, seda teha Saksa sõduri mundris. Selles võitluses osalesid kümned tuhanded mehed, kelle jaoks see oli ajaloolisest paratamatusest tingitud võitlus oma maa ja rahva eest. Võitlus, mis oli heaks kiidetud ka Eesti õiguslike riigiorganite poolt. Eesti sõdurile oli selge, et Eesti kaitsmiseks ja iseseisvuse taastamiseks tuleb eelkõige kommunistlik Venemaa purustada ja selle eesmärgi saavutamiseks tuleb vajaduse korral võidelda ka väljaspool Eesti piire. Kuid ükskõik kus eesti sõdur ka võitles tegi ta seda sini-must-valget vappi mundrikuue käisel ja vaba Eestit eesmärgina südames kandes.

Väikese rahva tragöödia on see, et seda ei suudetud ega tahetud II maailmasõja võitjate poolt sõjale järgnenud suures võidujoovastuses tunnistada. Eestlaste jaoks oli eriti kibe see, et isegi USA, kelle eestlaste olukorrast arusaamisele olid paljud ka Saksa sõjaväes teenides lootnud, asus esialgu jäägitult Nõukogude Liidu poolele. Eestlasi koheldi vahetult pärast sõjavangi langemis tihti kui tavalisi, vabatahtlikult sakslaste poolel võidelnud, natsistlikult meelestatud mehi. (Võttis päris tublisti aega, enne kui ameerika sõduri ajju jõudis tõdemus – hea küll, see et SS-mehed koju pöörduda ei taha on selge, aga miks siis ikka ka tavalised tsiviilpõgenikud Nõukogude Liidu alluvuses olnud aladelt ei taha kuidagi koju pöörduda? Midagi peab siin viltu olema). Vahetult peale sõja lõppu toimunut võib kuidagi siiski mõista – tavalised ameeriklased ei ole teiste riikide asjadest arusaamisega kunagi eriti hiilanud. Kuid ka hiljem, isegi tänapäeval, on mitmel pool maailmas ikka ja jälle leidunud neid, kes on püüdnud Saksa sõjaväes, eriti aga SS-vägedes teeninud eestlasi kõikides surmapattudes süüdistada. Eriti agarad on selles suhtes olnud Eestit peale sõda valitsenud kommunistlikud võimumehed ja neile kaasatundjad, samuti ka ülemaailmsed juudiorganisatsioonid. Eriti viimaste arvates piisab eestlaste süüdistamiseks ainult sellest, et küllaltki suur osa neist teenis 20. (eesti) SS‑diviisis, püüdmatagi küsida, mida see väeosa endast tegelikult kujutas.

printerisõbralik versioon esita küsimus