Antarktise jää võib uputada suurlinnad, Pärnu laheääre ka

Antarktise jää võib uputada suurlinnad, Pärnu laheääre ka

Mis juhtuks, kui Antarktise jää sulaks? Kui 90 protsenti maakera jääst sisaldav jääkilp kahaneks justkui jäätis palava päikese paistel, siis oleks maakera üle ujutatud, nii et Eestist jääks pinnale Haanja kandi saarestik.

Tundub utoopiline? Kuid teadlased on avastanud, et Lääne-Antarktise jääkilp on juba lagunemas. Kui veel aastal 2001 arvati, et selle lagunemine pole kuigi tõenäoline, siis hiljuti esitas Briti Antarktika-teenistuse direktor Chris Rapley uurimistulemused, mis näitavad, et sealkandis voolab jää liustikest merre muljetavaldava kiirusega.

Uinunud hiiglane ärkab

1950. aastate lõpul, kui Antarktist hakati tõsiteaduslikumalt uurima, arvati, et selle jää sulamine tõstaks maailmamere pinda ligi 65 meetrit koos kaasnevate katastroofiliste tagajärgedega eriti rannikualade asulatele. Eestis jääksid saarestikena veest välja peamiselt vaid Haanja, Otepää, Sakala ja Pandivere. Suureks mureks tollal küll põhjust ei leitud, sest ligikaudu samas mastaabis on Antarktise jääkilp püsinud vähemalt 3–4 miljonit aastat.

Kuid 25 aastat tagasi sai selgeks, et Antarktise mandri lääneosa jääkilbi all lasuvad kivimid on tegelikult põhiosas allpool merepinda, mis tekitas kohe muret Lääne-Antarktise jääkilbi stabiilsuse pärast. Oletati, et jääkilbi äärealade temperatuuri tõusu tõttu lahti murdudes võib merevesi tungida jääkilbi alla ja põhjustada selle lagunemist.

Enamik teadlasi pidas siiski vähetõenäoliseks, et midagi sellist võiks ettenähtavas tulevikus juhtuda. Nii esitati ÜRO kliimamuutuste komisjoni (IPCC) 2001. aasta aruandes seisukoht, et Lääne-Antarktise jääkilbi lagunemine on väga ebatõenäoline järgmise saja või isegi tuhande aasta kestel.

Kuid selle aasta veebruari algul Inglismaal Exeteris, kahesaja maailma juhtiva kliimateadlase osavõtul toimunud konverentsil esitas Briti Antarktika-teenistuse direktor Chris Rapley hiljutisi uuringuandmeid, mis eelnevat väidet kõvasti õõnestavad.

Nimelt leidsid Lääne-Antarktise raskesti ligipääsetavas ja väheuuritud piirkonnas töötavad briti teadlased erakordselt võimsa, Amundseni merre laskuva jäävoolu.

Jää voolab kolmelt liustikult merre muljetavaldava kiirusega – 250 kuupkilomeetrit aastas. Ainuüksi selline vool tõstab maailmamere pinda 0,2 mm aastas. Ent uuritud liustikud hõlmavad kõigest mõnda protsenti Lääne-Antarktise rannajoonest.

Lisaks on viimasel aastakümnel mitu suurt Lääne-Antarktise jääkilbi osa lahti murdunud. Neid lahtimurdumisi on seostatud Antarktika poolsaare piirkonnas viimase viiekümne aasta jooksul mõõdetud keskmise õhutemperatuuri dramaatiliselt suure – 2,5-kraadise tõusuga aastas. sŠelfiliustike kadumine eemaldab merepoolse takistuse rannikulähedaste mäeliustike liikumise teelt ja võib avada merevee voolu nende liustike alla, kiirendades nende liikumist veelgi.

Rapley rõhutas, et kui IPCC 2001 aruanne iseloomustas Antarktist kliimamuutuste poolest kui uinunud hiiglast, siis uute andmete valgel võib tegu olla ärkava hiiglasega. Lääne-Antarktise jääkilbi hävimine tõstaks ookeanivee taset viis meetrit. Paljud madalal asuvad suurlinnad, näiteks London, New York, Peterburi, Tokyo, Bombay, samuti ulatuslikud madalalad Suurbritanniast Bangladeshini saaks üle ujutatud.

Eestis võib meri tõusta 0,5 m

IPCC 2001 ennustuse kohaselt tõuseb ookeanivesi aastaks 2050 – arvestades keskmist kliima soojenemise stsenaariumi ja ajas ühtlast tõusu – 22 sentimeetri võrra.

Meie jaanuariorkaanile mõeldes tähendavad need veetaseme lisasentimeetrid tormi korral palju suuremat uputust. IPCC 2001 ennustuse alusel tulekski Eestis lähemal viie-kümnel aastal elu korraldamisel vähemalt sääraseks meretaseme tõusuks valmis olla. Pigem tuleks aga valmistuda veel halvemaks stsenaariumiks, mille kohaselt meretase tõuseb kaks korda enam – ligi 0,5 meetrit.

Lääne-Antarktise jääkilbi võimalik kiirenev lagunemine võib viiekümne kuni saja aasta pärast maailmamere veel palju kõrgemale tõsta.

Kahjuks ennustatakse globaalse soojenemise kaasnähtena ka Põhja-Atlandilt meieni ulatuvate tormide
sagenemist ja tugevnemist.

Seega võivad sageneda jaanuariorkaani sarnased olukorrad, mil tuul kergitab merd tavapärasest hulga kõrgemale tasemele.

Ja veel – tänapäeva teadmised seavad kahtluse alla ka Gröönimaa jääkilbi püsivuse. On hüpotees, et kui globaalne soojenemine jätkub senisel moel veel 50 aastat, siis ei suuda enam miski Gröönimaal juba alanud jää õhenemist peatada ning 500–1000 aasta pärast on maailma suurim saar jäävaba. Sellele vastavalt tõuseks maailmamere tase 6 m.

Maakera soojeneb üha kiiremini

•• Viimase 145 aasta kestel ehk tööstusrevolutsiooni algusest saadik on Maa keskmine pinnatemperatuur tõusnud 0,7 °C.
•• Ei tundugi palju? Ent viimane jääaeg oli globaalselt vaid 4-5 °C tänapäevast külmem.
•• Selle perioodi 10 soojemat aastat on kõik olnud pärast 1990-ndat ning nende hulgas on olnud iga aasta peale 1997.
•• Tõenäoliselt on viimaste aastakümnete temperatuuritõus möödunud aastatuhande suurim.
•• Soojenemisega seostub kasvuhoonegaaside sisalduse kasv atmosfääris. Antarktise mannerjää sügavpuurimise andmed näitavad, et CO2 ja CH4 sisaldus Maa atmosfääris pole viimase 600 000 aasta kestel olnud veel kunagi nii suur kui praegu. Teiseks on nende sisaldus dramaatiliselt kasvanud just tööstusrevolutsiooni algusest saadik ning see kasv jätkub.
•• Paistab, et globaalne soojenemine (olgu looduslikest või inimmõjudest tingituna) on juba süsteemis sees ning kui inimkond suudaks kuidagi kohe tõkestada kogu kasvuhoonegaaside väljalaske, jätkuks soojenemine siiski aastakümneid või sajandeid.
•• 16. veebruaril 2005 jõustunud Kyoto protokoll kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramisest on küll samm õiges suunas, kuid iseenesest selgelt ebapiisav. Üsna kindel, et meil tuleb nii või teisiti kohaneda üha suurema keskkonnamuutusega.
•• Lootust annab näide, kus poliitikud suutsid teha olulise keskkonnaalase otsuse. Montreali protokolliga piirati freoonide kasutamist, mis Maad ülemäärase, tervistkahjustava UV-kiirguse eest kaitsvat osoonikihti “õgivad”. Selle 1987. a sõlmitud leppega on ühinenud 175 riiki ja võetud meetmed lubavad loota, et umbes aastaks 2050 taastub osoonikiht esialgsel tasemel.
•• Teisalt on protokollini viinud osooniaugu avastamine Antarktika kohal 1980. aastatel hea näide selles kauges maailmanurgas tehtud, näivalt vaid teaduslikult oluliste vaatluste, tegelikult aga keskkonnaseire suurest praktilisest tähtsusest. Selles osooniseires osalesid ka mitmed Antarktikas töötanud Eesti spetsialistid.
Igal juhul annab Antarktika keskkonna muutuste jälgimine üliolulist teavet kogu Maa keskkonna arengu kohta.

Eesti Päevaleht

printerisõbralik versioon esita küsimus